Skip to main content

ENÜ kiri Riigikogu liikmetele. 25.11.2009

Austatud Riigikogu liige.
25. november on ÜRO poolt kuulutatud rahvusvaheliseks naistevastase vägivallaga võitlemise päevaks,

Täna pöördume Teie poole nii nende vaikivate tunnistajate nimel, kes enam oma lugu ise rääkida ei saa, kui sadade Eesti naiste nimel, kes kogevad iga päev nii füüsilist, vaimset, emotsionaalset, sotsiaalset kui majanduslikku vägivalda.

Teie kui rahvaesindajate võimuses on muuta Eesti seadusi selliselt, et tagatud oleks eeskätt lähisuhte vägivalla juhtumite puhul võimalikult varane sekkumine ja kõigi politsei või teiste riigiasutuste vaatevälja jõudnud juhtumite sisuline lahendamine.

Perevägivalla juhtumite puhul tuleb mitmete teiste riikide eeskujul ka meie politseile anda võimalus viivitamatult sekkuda ja vägivallatseja kodust eemaldada, keelates tal ohvrile lähenemise vähemalt paari nädala jooksul.
Politseile tuleb anda seejuures senisest suurem otsustusõigus, samal ajal tagades vägivalla ohvrile igakülgse nõustamise ja vajaliku toe läbi abiorganisatsioonide.
Ohvrile on vaja kindlustada riigi poolt finantseeritud kvaliteetne õigusabi.
Tagatud peab olema ohvreid abistavate organisatsioonide järjepidev rahastamine ja selleks selge rahastusskeemi väljatöötamine.
Vajalik on ka mõjuvate sanktsioonide sätestamine lähenemiskeelu rikkumise eest ja politseile ning teistele juhtumiga tegelevatele institutsioonidele selgete tegevusjuhiste andmine rikkumise korral reageerimiseks.
Samuti on vaja seadustada selged koostööreeglid erinevate ametkondade ja abiorganisatsioonide vahel ning sätestada selgelt kõigi osapoolte kohustused ja vastutus.

Eesti Naisteühenduste Ümarlaud loodab, et teete kõik endast oleneva, tagamaks kõigile Eesti naistele ja lastele õigus vägivallavabale elule.

Lugupidamisega

Laine Tarvis,

Eesti Naisteühenduste Ümarlaua eesistuja

Eha Reitelmann,

Eesti Naisteühenduste Ümarlaua peasekretär

25. novembril 2009.a

Vaikiva tunnistaja aktsioon Riigikogus. 25.11.2009

Naistevastane vägivald on inimõiguste rikkumine, mille ees ei tohi silmi sulgeda.

25. november on ÜRO poolt kuulutatud rahvusvaheliseks naistevastase vägivallaga võitlemise päevaks.

Sel päeval saab alguse 16 päeva kestev aktsioonide periood, mil viiakse läbi kampaaniaid naistevastase vägivalla vastu ja jagatakse tunnustust tehtud töö eest. Periood lõpeb 10. detsembril, ülemaailmsel inimõiguste päeval. Aktsioonide eesmärgiks on tõsta teadlikkust naistevastasest vägivallast kõikjal maailmas.

Eesti Naisteühenduste Ümarlaud korraldab 25. novembril Riigikogus Vaikiva tunnistaja aktsiooni, mälestamaks Eestis oma mehe või partneri käe läbi hukkunud naisi. Esitame nende naiste lood, kes enam ise enda eest mitte kunagi rääkida ei saa.

Vaikiva tunnistaja päeva tähistatakse mitmel pool maailmas. Naised, kes on oma elu kaotanud vägivaldse mehe käe läbi, ei ole nimeta ega näota inimesed. Nad elasid ja hingasid, neil oli pere, sõbrad ja unistused.

Vaikiva tunnistaja projekt sai alguse Ameerika Ühendriikides 1990ndate alguses. Näidete abil taheti esile tõsta lähisuhte vägivallaga kaasnevaid probleeme ja naiste surmapõhjuseid. Taheti lõpetada vägivallast vaikimise kultuur.

Konverents: “Naistevastane vägivald. Seadusandlus, meedia ja avalik arvamus”

Rahvusvahelisel naistevastase vägivalla vastu võitlemise päeval,
25. novembril 2009 kell 12.00. Grand Meriton Hotel Tallinnas
Asukoht: Toompuiestee 27 (Toompuiestee – Paldiski mnt. nurk) Tammsaare saal, 8. korrus

Kava:

 

11.30 – 12.00 Osalejate registreerimine

12.00 – 12.20 Konverentsi avamine
Avasõnad
– Toivo Klaar, Euroopa Komisjoni Eesti esinduse juht
– Kai Raamat, ürituse toetaja Philip Morris Eesti OÜ esindaja

I paneel – naistevastane vägivald ja seadusandlus
Moderaator: Härmo Saarm, avaliku esinemise ja meedia konsultant

12.25 – 14.30 Ettekanded:
„Lapse õiguste kaitse algab tema emast – naistevastane vägivald – kelle mure?”
– Evelyn Sepp, Riigikogu põhiseaduskomisjoni aseesinaine

„Euroopa Nõukogu soovitused ja perevägivalla all kannatavate naiste abisaamise võimalused Eestis”
– Inga Mikiver, MTÜ Tallinna Naiste Kriisikodu juhatuse esinaine
„Perevägivalla all kannatavatele naistele juriidilise abi andmise käigus ilmnenud kitsaskohad seadusandluses ja õiguskaitsesüsteemis”
– Kairit Leibold, MTÜ Tallinna Naiste Kriisikodu juriidiline nõustaja

„Ohvriabi seadus, vajadused ja väljakutsed”
– Avo Üprus, Kuriteoohvrite Toetamise Ühingu “Ohvriabi” nõukogu liige, regionaalministri nõunik

„Rehabilitatsiooniprogrammid vägivaldsetele meestele Eestis”
– Velda Veia, MTÜ Vägivallast Vabaks juhatuse esinaine

„Riik turvatunde tagajana – haavatavate kaitsmise strateegia”
– Angela Olt, Viru Naiste Varjupaiga juhataja, Eesti Naiste Varjupaikade Liidu esindaja

14.30 – 15.00 Kohvipaus

15.00 – 16.30 II paneel – meedia ja avalik arvamus
Moderaatorid:
Merike Viilup, Eesti Naistoimetajate ühenduse eesistuja
Rain Kooli, Delfi arvamusrubriigi toimetaja

Ettekanded:

„Kas ja kuidas saab meedia aidata?”
– Rain Kooli, Delfi arvamusrubriigi toimetaja

„Rahu, ainult rahu meediaga suheldes”
– Härmo Saarm, avaliku esinemise ja meedia konsultant

„Naistevastane vägivald ja tehnoloogia”
– Anto Veldre, Cert.ee infoturbe spetsialist

„Meedia võimalused seoses naistevastase vägivallaga”
– Merike Viilup, Eesti Naistoimetajate ühenduse eesistuja

16.30 – 16.45 MTÜ-de pöördumine Riigikogu poole

16.45 – 17.00 Lõpetamine

.

Konverentsi teemal: „Naistevastane vägivald. Seadusandlus, meedia ja avalik arvamus”. Kutse

Tallinna Naiste Kriisikodu ja Kuriteoohvrite Toetamise Ühing „Ohvriabi“ korraldavad rahvusvahelisel naistevastase vägivalla vastu võitlemise päeval 25.11.2009 Meriton Grand Hotel Tallinnas ( 7. korrus, Tammsaare saal) konverentsi teemal: „Naistevastane vägivald. Seadusandlus, meedia ja avalik arvamus”.

Konverentsil antakse ülevaade perevägivalla all kannatavatele naistele abiandmise hetkeseisust Eestis ja käsitletakse meedia võimalusi avaliku arvamuse kujundamisel ning hoiakute muutmisel.
Konverentsile on oodatud Riigikogu ja sotsiaalkomisjonide liikmed, sotsiaal- ja tervishoiuametnikud, justiitsministeeriumi, sotsiaalministeeriumi, politsei, ülikoolide ja ajakirjanduse esindajad, lähisuhtevägivalla naisohvreid abistavate organisatsioonide ning naisorganisatsioonide esindajad.
Viimastel aastatel on naistevastase vägivalla probleemistiku käsitlemine maailmas aktiviseerunud. 2008.a. veebruaris algatas ÜRO peasekretär Ban Ki-moon kampaania „Koostöös lõpetame naistevastase vägivalla“ , mis on planeeritud pikemaks perioodiks ja mille eesmärgiks on lõpetada naiste ja tütarlaste vastane vägivald kõigis maailma osades. Enamuses Euroopa Liidu liikmesriikide parlamentides on loodud naistevastase vägivallaga tegelevad ühendused.
Eestis on perevägivalla teema olnud seni alatähtsustatud. Valitsus ei ole pööranud tähelepanu Euroopa Nõukogu soovitustele. Varjupaigad on alarahastatud ja puudub võimalus kõikidele abivajajatele pakkuda tasuta psühholoogilist ning juriidilist nõustamist. Probleemide tõstatamisega püüame mõjutada hoiakuid ühiskonnas ja riigivõimu tasandil, pöörata tähelepanu kitsaskohtadele seadusandluses ja õigussüsteemis ning seeläbi aidata kaasa vägivalla vähenemisele.
Konverentsi lõpus teevad seal osalevad vägivalla probleemidega tegelevad mittetulundusühingud pöördumise Riigikogu ja valitsuse poole.
Palume osalemisest teatada hiljemalt 24. novembri lõunaks tel. 5264697 (Inga Mikiver) kell 10 – 17 või e- post. tallinn@naisteabi.ee  

Lugupidamisega
Inga Mikiver
MTÜ Tallinna Naiste Kriisikodu juhataja, juhatuse esinaine

Kersti Lootus
MTÜ Kuriteoohvrite Toetamise Ühingu „Ohvriabi“ juhatuse aseesinaine

Ministeerium ootab endiselt ettepanekuid vabaabielu reguleerimise teemal

Justiitsministeerium. Pressiteade nr 105, 13.11.2009. Justiitsministeerium tuletab kõigile erakondadele ja mittetulundusühingutele meelde, et ootab endiselt arvamusi ja ettepanekuid mitteabielulise kooselu õigusliku reguleerimise teemal.

Justiitsministeeriumis valmis mitteabielulise kooselu ja selle õigusliku regulatsiooni analüüs juulikuus, mil see saadeti tutvumiseks ja arvamuse avaldamiseks kõigile parlamendierakondadele ning teistele asjast huvitatud organisatsioonidele, sealhulgas geiühendustele.

Justiitsministeeriumi nõuniku ja analüüsi autori Andra Olmi sõnul oli analüüsi peamiseks eesmärgiks fikseerida tänane õiguslik ja sotsiaalne olukord nn vabaabielu reguleerimise osas.

„Analüüsiga kaardistasime vabaabieluga seonduvad õiguslikud küsimused, muuhulgas näiteks kooselupartnerite positsioon pärimisõiguses, maksuõiguses ja üürisuhetes,“ selgitas Olm.

„Järgmiseks aga ootamegi sisendit edasiste tegevuste osas neilt gruppidelt, keda see valdkond enim puudutab.“

Olm nentis, et tänase päeva seisuga ei ole ministeeriumile analüüsi põhjal paraku arvestatavaid arvamusavaldusi ega ettepanekuid veel laekunud.

„Tegemist on valdkonnaga, mis puudutab väga paljusid inimesi Eestis ning seetõttu loodame väga, et erakonnad ja mittetulundusühingud esitavad meile 1. detsembriks oma mõtted ja ettepanekud selle kohta, kas ja kuidas tuleks kujundada mitteabielulise kooselu õiguslik regulatsioon tulevikus,“ ütles Olm.

Ministeerium saatis sel teemal erakondadele ja mittetulundusühingutele ka meeldetuletuskirja, kuna ettepanekute ja arvamuste esitamise tähtpäev on juba mõne nädala pärast.

„Loomulikult ootame analüüsis toodud võimalike tegevussuundade ning teema edasise käsitlemise osas konstruktiivseid ettepanekuid ka kõigilt teistelt asjast huvitatud isikutelt ja organisatsioonidelt,“ rõhutas Olm.

Analüüs on üleval justiitsministeeriumi veebilehel ning kõigile huvilistele tutvumiseks ja arutamiseks avalik ning kättesaadav siin.

Lugupidamisega

Diana Kõmmus

Justiitsministeerium

Avalike suhete talitus

Tel. 620 8118

GSM 533 15431

diana.kommus@just.ee  

Mitteabielulise kooselu ja selle õigusliku regulatsiooni analüüsi. Avalik pöördumine

Justiitsministeerium avaldas käesoleva aasta suvel mitteabielulise kooselu ja selle õigusliku regulatsiooni analüüsi ning edastas nimetatud analüüsi muuhulgas ka erakondadele tutvumiseks, paludes 1. detsembriks 2009.a Justiitsministeeriumile esitada ettepanekud ja mõtted selle kohta, kas ja kuidas tuleks kujundada mitteabielulise kooselu õiguslik regulatsioon tulevikus. Lisaks esitati üleskutse avalikult pressiteates, paludes ettepanekuid ja mõtteid mitteabielulise kooselu õigusliku reguleerimise teemal samaks kuupäevaks ka kõikidelt teistelt teemaga lähedalt seotud ning teemast huvitatud organisatsioonidelt ja isikutelt.

Käesolevaga tuletame meelde, et 1. detsember on peatselt saabumas ning ootame analüüsile rohket tagasisidet. Analüüsiga on võimalik tutvuda Justiitsministeeriumi kodulehel http://www.just.ee/35424  

Lugupidamisega

/digitaalselt allkirjastatud/

Rein Lang
Minister

Andra Olm, eraõiguse talituse nõunik, E-post andra.olm@just.ee , tel 6 208 244

Kodanikupäeval soovib Händikäpp võrdseid võimalusi, et vastutada. Pressiteade

MTÜ Händikäpp esitleb kodanikupäeva konverentsil “Võrdsed võimalused
– võrdne vastutus” eestkostetöö arengukava. Konverents toimub neljapäeval, 26.11.09, kl.12-17 hotelli Tartu konverentsikeskuses (Soola 3, Tartu).

7-aastase liikumispuudega lapse emale soovitab nõustamiskomisjoni spetsialist valida pigem kool, kus õpivad vaid erivajadusega õpilased, sest nii on turvalisem. Teistes koolides pole lifti.

19-aastane nägemispuudega noormees saab vaid siis raamatukokku minna, kui ta kursusekaaslastel aega on. Talle määratud 1,2 isikliku abistaja teenustunniga päevas ei saa ta alati vajalikke koduseid toimetusigi tehtud.

33-aastane liikumispuudega naine riskib kuuel kuul aastas tervisega igapäevaselt libedaga tööle minnes ja sealt tulles. Spetsiaaltranspordi dotatsioonist piisab viiel päeval kvartalis tööle sõiduks.

Need on mõned juhtumid paljudest, kus MTÜ Händikäpp hinnangul on puudega inimese kodaniku- või inimõigusi on piiratud. Ühendus kohtub tihti lisavajadusega inimestega, kes vajavad abi oma õiguste kaitsel. Kogemus näitab, et sageli ei ole nad õigustest teadlikud või on senine abi osutunud ebapiisavaks.

Kodanikupäevale pühendatud konverentsil esitletakse MTÜ Händikäpp eestkoste arengustrateegiat 2010-2015, milles sätestatakse ühenduse prioriteedid huvikaitses, kavandatakse koostööd puudega inimeste eestkostes, analüüsitakse puudega inimeste olukorda lähtudes inimõigustest ja tehakse ettepanekuid nende osalemise suurendamiseks ühiskonnas.

Konverentsil esinevad EV sotsiaalminister, EV regionaalminister, ühenduste esinejad. Konverentsi kava vt http://handikapp.ee/?doc=10066  

MTÜ Händikäpp eestkoste arengustrateegia valmimist ja konverentsi toimumist toetab Kodanikuühiskonna Sihtkapital.

Lisateave: tel. 53232667 või e-post projekt@nukka.pri.ee .

Margit Rosental
Projekti sekretär-assistent

Aadress/Address Tähe 101,
Tartu, 50107,
Estonia
Tel/fax: +372 734 8328
e-mail: handikas@handikapp.ee  
msn: msn@handikapp.ee  
http://www.handikapp.ee  

VTA soovitab vabatahtlikesse investeerida!

Vabatahtliku Tegevuse Arenduskeskus. PRESSITEADE. 18.11.2009
Vabatahtliku tegevuse tutvustamiseks korraldab Vabatahtliku Tegevuse Arenduskeskus (VTA) 4. detsembril Tallinnas Sokos Hotel Viru Konverentsikeskuses tasuta minikonverentsi „Vabatahtlik kui sotsiaalne investor“.

Vaatamata majandussurutisele tunneb üha rohkem inimesi huvi vabatahtliku tegevuse võimaluste vastu. Vabatahtlik tegevus võib muuhulgas aidata pikaajalistel töötutel kergemini taas tööturule siseneda, kuid kindlasti pakub vabatahtlik tegevus võimalusi enesearendamiseks, positiivsete inimestega suhtlemiseks ja teisi aidates enese vajalikuna tundmiseks.

„Minu jaoks on vabatahtlik tegevus eneseteostus,“ põhjendab oma motivatsiooni vabatahtlikuna tegutsemiseks näitleja Maarja Jakobson. „Mulle meeldib olla aktiivne ja ma usun, et vabatahtlikuna saavad kõik panustada millessegi endast suuremasse. Olgu selleks siis mingi väike valdkond või ühiskond tervikuna,“ on Maarja, üks Tartu taaskasutuspoe Berliin asutajatest, veendunud.

VTA poolt tellitud ja septembris valminud uuring näitas, et vabatahtliku tegevusega on kokku puutunud pea pooled eestimaalased, kuid pikaajalisi ja aktiivseid vabatahtlikke on Eestis vähe. „Senisest rohkem on vaja teadvustada, milliseid võimalusi vabatahtlik tegevus inimestele ja ühiskonnale tervikuna pakub,“ selgitab minikonverentsi korraldamist VTA juhataja Tuulike Mänd.

Miks on vabatahtlik sotsiaalne investor? „Vabatahtlik tegevus aitab luua sotsiaalset kapitali ja sidusust ning mõlemat on meie ühiskonnas tublisti puudu,“ põhjendab konverentsi nime ja temaatikat Mänd.

6. detsembril toimuva üleriigilise vabatahtlike tunnustamisürituse eel soovib VTA rohkem avada vabatahtliku tegevuse arenguid ja tuua esinema praktikuid eri valdkondadest. Minikonverentsile on oodatud osalema kõik potentsiaalsed ja aktiivsed vabatahtlikud ning lihtsalt huvilised. Konverentsiga tähistatakse ühtlasi ka rahvusvahelist vabatahtlike päeva.

Konverentsi kava :

· Minikonverents algab kell 15.00 regionaalminister Siim-Valmar Kiisleri avasõnadega.

· Annika Uudelepp Praxisest räägib sellest, miks on vabatahtlikku tegevust ühiskonnas vaja.

· Maie Kiisel (TÜ Ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituut; Vabatahtliku tegevuse nõukoja liige) analüüsib erinevate arvamusuuringute põhjal, millistes aspektides on kinni vabatahtlike kaasamise aktiivsus.

· Maris Ojamuru Swedbankist räägib sellest, miks ja kuidas Swedbank vabatahtlikku tegevust väärtustab.

· Tallinn 2011 vabatahtlike koordinaator Piret Ehavald tutvustab kultuuripealinna vabatahtlike programmi.

· Teeme Ära! Minu Eesti koordinaator Eva Truuverk räägib tänavu kevadel toimunud mõttetalgutel kogutud ideedest ning nendega seotud vabatahtlike tegutsemisvõimalustest.

· Tuulike Mänd Vabatahtliku Tegevuse Arenduskeskusest tutvustab vabatahtliku passi ning sellest saadavat kasu nii vabatahtlikule kui organisatsioonile.

· Konverentsi moderaator on juhtide koolitaja Raimo Ülavere ja konverents lõpeb tema juhitud paneeldiskussiooniga.

Konverents on eelneva registreerimisega Vabatahtlike Väravas:

http://www.vabatahtlikud.ee/et/Sundmused/Vabatahtlik-kui-sotsiaalne-investor  

VTA missioon on luua organisatsioonidele parimad võimalused vabatahtlike kaasamiseks ja väärtustada vabatahtliku tegevust Eestis.

Lisainformatsioon:
Martin Eek, Vabatahtliku Tegevuse Arenduskeskus.

E-post: martin@vabatahtlikud.ee  

Tel: +372 56 484 653

Eesti kodanikuühiskonna konverents

6. Eesti kodanikuühiskonna konverents toimub Tallinnas juba järgmisel neljapäeval, kodanikupäeval 26. novembril – palume registreeruda www.ngo.ee/konverents. Nimeks on tänavu „Hea kodaniku taimelava“ ning läbivaks küsimuseks, kuidas toimub heaks kodanikuks kasvamine ning mida me saame teha, et selliseid oleks rohkem. Tänases kirjas lähemalt välismaises pinnas võrsunud headest kodanikest – milliseid delikatesse siis seekord välja valinud oleme?

Seekordsed välisesinejad jõuavad meieni videointervuude vahendusel. Sellel on mitu põhjust, sest nagu ikka, püüame jälgida oma ettevõtmiste kolmekordset tulemit: ühiskondlikku, rahalist ja keskkondlikku. Esiteks võimaldab see tuua osalejateni tavalisest rohkem huvitavate mõtete ja väärt kogemustega välisesinejaid, seejuures neid, kelle ajagraafik Eestisse sõitu ei võimaldaks. Teiseks säästab see konverentsi korraldamise kulusid ja võimaldab pakkuda soodsamat osalustasu (meenutuseks, et osalustasu suuruse valib tänavu iga osaleja ise, endale jõukohase). Kolmandaks hoiab kokku konverentsi ökoloogilist jalajälge, mille puhul on välisesinejate lennusõidud seni olnud kõige suurema keskkonnamõjuga. Intervjuudele järgneb konverentsil arutelu Eesti esinejate ja osalejatega.

Ning välisesinejad on:

Ljudmilla Aleksejeva (Venemaa). Idanaabrite ühe vanima inimõiguste kaitsjana on ta juba 1960. aastatest võidelnud vahistatud teisitimõtlejate õiglase kohtupidamise ja meedia objektiivsuse eest. Koos Garri Kasparovi ja Georgi Sataroviga juhtis Kremli-kriitiline Aleksejeva Venemaa kodanikekongressi, kuid lahkus sellest mullu lahkhelide tõttu Kasparoviga. Ta on Venemaa juhtiva inimõiguskeskuse Memorial liige, mis sai tänavuse Sahharovi-nimelise mõttevabaduse preemia. Intervjuus ERRi korrespondent Krister Parisele kõneleb Aleksejeva Venemaa näite põhjal meedia, sõnavabaduse ja inimõiguste rollist kodanikuhariduses.

Siobhan Canty (USA). Sotsiaalne ettevõtja Canty on tuntud kui uute tuulte tooja äri- ja kolmanda sektori partnerluses, kelle veendumuseks on, et selline partnerlus peab olema kasulik mõlemale poolele ning kasu ei saa seisneda üksnes heas enesetundes, vaid peab reaalselt ja mõõdetavalt parandama kummagi poole tegevust. Canty juhtis pikka aega organisatsiooni Greater DC Cares, kus pälvis uute partnerlusvormide kasutuselevõtu eest (mis muide suurendasid organisatsiooni kogukonnainvesteeringuid 400 000 dollarilt kuuele miljonile) riikliku innovatsiooniauhinna. Teda intervjueerib ERRi korrespondent Neeme Raud ja teemaks on heaks kodanikuks kasvamine töökohal.

Eric Miyeni (LAV). Lõuna-Aafrika Vabariigis on Miyeni hinnatud kui ühiskondliku närviga kirjanik, raadio- ja telesaatejuht, aga ka filmi- ja telenäitleja. Hariduselt on ta jurist, tegutsenud ka veel reklaamimaastikul ja meediasuhete valdkonnas (ühtlasi ka kommunikatsioonifirma omanik). Konverentsi jaoks tegi intervjuu Miyeniga EMSLi nõukogu liige Kristina Mänd ning jutuks oli perekonna roll heaks kodanikuks kasvamisel, seda eelkõige just ühiskonnas, mis on läbi elanud suuri poliitilisi ja kultuurilisi muutusi.

Geoff Mulgan (Suurbritannia). Uuendusmeelne Geoff Mulgan juhib mõjukat organisatsiooni Young Foundation, mis tegeleb sotsiaalse innovatsiooni, sotsiaalse ettevõtluse ja poliitikakujundamisega hariduse, tervishoiu ja vaesuse vastu võitlemise valdkondades. Enne seda töötas Mulgan eri ametikohtadel Suurbritannia valitsuse juures, sealhulgas strateegiabüroo juhataja ja poliitikanõunikuna peaministri büroos. Talt on ilmunud ka mitu head raamatut, viimati „The Art of Public Strategy“ (2009) ja „Good and Bad Power: the Ideals and Betrayals of Government“ (2006). Videointervjuus kohtub Mulgan Heateo Sihtasutuse endise juhi Artur Taeverega, kes nüüd töötab Londonis organisatsioonis Teach for All. Läbivateks teemadeks kodanikuharidus ja sotsiaalne innovatsioon.

Virachai Techavijit (Tai). Bangkoki rahvusvahelise kooli Regent’s Schools omanik ja Eesti aukonsul Tais, kes muide toetanud ka Eesti noorte õpinguid kokku ligi kahe miljoni krooniga. Hariduselt raamatupidaja, on ta tegutsenud mitmetel märkimisväärsetel ametikohtadel: Tai ettevõtete juhatustes, USA ülikoolides, juhtinud Tai Pankurite Liitu ja olnud aasta ka peaministri nõunik. Me kõneleme temaga kooli rollist ja kodanikuks kasvamisest Tai Kuningriigi näitel. Teda küsitleb filosoofiadoktor ja (aja)kirjanik Mai Loog.

Videod on valminud Balti-Ameerika Partnerlusprogrammi ja USA saatkonna toel, konverentsi toetavad veel KÜSK, Siseministeerium, Integratsiooni Sihtasutus ja Kultuuriministeerium.

Uued uudised õige pea, seniks palume aga teid lahkesti lisainfot ise otsima ja end konverentsile registreerima aadressil www.ngo.ee/konverents .

Urmo Kübar
EMSL

Feminismi uued suunad: kas ilu suretab ajud? Mara Maret Aronovich, ajakirjanik

Inimkonna ajalugu märgistab hulk tapatalguid, aga ka hulk liikumisi, nii poliitilisi ja ideoloogilisi kui ka religioosseid, mis vahel viivad tapatalguteni. Liikumised tulevad ja lähevad, suurema hoo saavad neist sisse õige vähesed. Ja isegi siis, kui mõnele see õnn osaks langeb, võidakse hiljem ohata – oleks see vaid olemata olnud.

Õpetajate Leht, reede, 30. oktoober 2009 lk 4: http://www.opleht.ee/?archive_mode=article&articleid=2319

 

Olgu liikumiste üldine seaduspära milline tahes, on nende hulgas ka paar erandit. Hääbumist on tänini suutnud vältida demokraatialiikumine ning feminism ehk naisõiguslus.
Esimese kohta ütles Eduard Berns­tein, Saksa sotsiaaldemokraatia üks rajajaid, juba 19. sajandi lõpul: „Loeb ainult liikumine ise, lõpptulemusel pole vähimatki tähtsust.” Erinevalt oma paljudest mõttekaaslastest oli Bernstein kapitalismi revolutsioonilise muutmise või hävitamise vastu. Ta pooldas selle asemel ühiskonnas sotsiaalse õigluse juurutamist natukesehaaval ja määratlemata aja jooksul. Tänapäeva Euroopa on parim tõestus, et tema mõte kandis vilja.

Feminismist on saanud teadus
Erinevalt bernsteinlikust demokraatialiikumisest on feminism revolutsioonilisi muudatusi nii tõotanud kui ka taotlenud. Õnneks on sõnad jäänud sõnadeks ja hävitavad teod tegemata. Seejuures tuleb tunnistada, et aeg-ajalt on siiski lõivu makstud ka äärmuslikkusele ja sõgedale üheülbalisusele, aga seda rohkem elu üldpildi laiguti nägemise tõttu ja suhteliselt väikses mahus.

Naisõiguslus on endiselt elujõuline
Hoolimata kõigist vajakajäämistest ja komistustest on feminism tänapäeval sama nooruslik kui sündides 19. sajandi lõpus ning parem ärge püüdkegi otsida kanavarbaid ta silmade ümbert. Milles saladus, sest vahepeal on hulk muid „-isme” hingusele läinud? Ühest küljest võiks seda samuti seletada konkreetse lõppeesmärgi puudumisega, teisalt aga võib saladus peituda ka massis. Mis veel väärib massiliikumise nime kui mitte selline, kuhu kuulub umbes neljandik inimkonnast? Samas aga, kui asi nii oleks, miks siis ei liigu teine neljandik – mehed? Vaid USA pealinnas on viimase viieteist aasta jooksul kahel korral aset leidnud miljoni mehe marss. Paraku marsiti aga teed jalge alla võtmata ja liikumist pole sündinud.
Jäägu naisõigusluse elujõu saladus pealegi loori alla. Lõppude lõpuks pole ju ürgnaise Eevagi tegusid suudetud tänini lahti seletada. Jääb üle leppida teatud-tuntud tõega, et naissugu lihtsalt on salapärane. Ameerika naisliikumise üks säravamaid tähti pealkirjastas oma esikteosegi just selles võtmes – "Naiselik müstika”.
Esimesed naiste organiseeritud väljaastumised toimusid valimisõiguse nimel. Paiguti võideldi see õigus kätte juba 19. sajandi lõpus. Esimene Euroopa riik, mis tagas naistele üldise valimisõiguse, oli Soome 1906. aastal. Eestis, nagu enamikus teistes Euroopa riikides, omandasid naised valimisõiguse 1918. aastal. Küprose naistele langes see õnn osaks alles 1960. aastal ja Šveitsi omadele veelgi hiljem – 1971.
Pärast seda, kui valimisõigus käes, tuli meile meelde veel paljude teistegi õiguste olemasolu. Käärisime käised üles ning asusime tegutsema. 20. sajandi kuuekümnendad aastad märgivad ajastut, mil arenenud maailma naised pühendusid massiliselt oma professionaalsete ja seksuaalõiguste ning -vabaduste väljanõudmisele.

Emast ülemkohtu liikmeks
Praeguse seisuga pole enam sellist eluvaldkonda, kus naisi ei kohta, ja ametit, mida naised ei peaks. Naisi töötab väga kõrgetel kohtadel ja nad võistlevad meestega edukalt nii teaduses kui ka poliitikas. Tõusvas joones on suurenenud ka sugudevaheline võrdsus perekonnas ning intiimelus üldse.
Feminism ja selle areng on tänapäeval isegi omaette teadus ning paljude kõrgkoolide õppekavas. Kui aga keegi tahaks koostada ilmekat lühikonspekti feminismi saavutustest, soovitaksin Ameerika naisõigusluse ülevaadet viimase poole sajandi jooksul.
Näiteks veel kuuekümnendate aastate keskel ei palgatud USA Stanfordi õigusteaduskonna tipplõpetajat ülemkohtu liikme abiks üksnes põhjusel, et ta juhtus olema naissoost. Mitte ühelegi Stanfordi meespriimusele enne teda polnud seda iga noore juristi unelmateametit keelatud. Vastavalt heale toonile omandasid ameeriklannad hariduse selleks, et olla valgustatud ema ja oma mehe külaliste intelligentne võõrustaja, mitte aga maineka ameti pidaja. Kuusteist aastat pärast mainitud juhtumit tõusis esimene naine aga juba ülemkohtu liikmeks. Praeguseks on kohtunike hulgas olnud kolm naist, rääkimata hulgast naisabidest.

Intellektuaalid ja rinnahoidjapõletajad
Arenenud maailm on teinud rahu mõttega, et paljudel, kui mitte enamikul meist on mingid huvid ja kalduvused. Kui meestel on vabadus huviala ja elukutset ühendada, miks ei võiks sama teha naised?
Just sellisele järeldusele jõudis Ühend­riikide naisliikumise vaieldamatu täht Betty Friedan, California ülikooli Berkeley haru lõpetanud ajakirjanik. Pärast kümmet aastat kodus kolme lapsega tundis Friedan vastupandamatut iha harrastada õpitud elukutset. 1957. aastal saatis ta oma kolledžikaaslastele-naistele küsimustiku, milles tundis huvi, kuidas nad on rahul oma ülikoolijärgse eluga. Selgus, et enamik haritud naisi tundis ja elas üle täpselt sama mis Betty Friedan – osa nende identsusest oli elukutse, mida nad praktiseerida ei saanud, sest nii polnud kombeks, ning nad kannatasid selle all.
Küsitlustulemuste tõukel ilmus 1963. aastal Friedani sulest raamat „Naiselik müstika”, mida saatis enneolematu menu ja mille kordustrükke ilmub tänini. Kolm aastat hiljem sündis Frie­dani eestvedamisel juba ülemaaline naiste organisatsioon, kelle tegevuse tulemusel põlistati väga mitmed Amee­rika naiste konstitutsioonilised ja juriidilised õigused.
Vahemärkusena. Paradoksaalne, aga naiste progress vanades industriaalriikides on olnud aeglasem kui arengumaades. Indira Gandhi valiti India peaministriks juba 1966. aastal, aga Margaret Thatcher sai kunagise emamaa Suurbritannia kõrgeimasse valitavasse ametisse alles aastal 1979. Sri Lanka Sirimavo Bandaranaike tõusis oma riigi etteotsa isegi veel varem, 1960. aastal, olles ühtlasi esimene naispeaminister maailmas.
Kas võiks mainitud nähtuse kirjutada lääneliku mõttevabaduse ja pluralismi arvele? Kui pöördelistele kuuekümnendatele tagasipilk heita, on päris selge, et ühe lipukirja all ei marsitud. Intellektuaalid, nagu Betty Friedan ja ta hilisemad mõttekaaslased Gloria Steinam ning teised, ajasid asju ajakirjanduses, linnavalitsustes ja seadusandlikes kogudes. Teine osa nende suguõdesid möllas aga tänavatel, põletades tuleriidal rinnahoidjaid ja muid ahistavaid naistevastaseid väljamõeldisi, nagu kõrge kontsaga kingad. Tulipead tõotasid ka meessoo oma elust hoopistükkis välistada ja ilmselt tegidki seda, sest miks muidu puhkes USA naisteajakirjades pahameeletorm, kui kuuekümne kuue aastane Gloria Steinam 2000. aastal abiellus. Ta nooruspäevade kuulsat hüüdlauset „naine vajab meest sama vähe kui kala jalgratast” oli teatud ringkondades ilmselt enam kui tõsiselt võetud.
Kuuekümnendate feminismi iseloomustas aga veel kolmaski maailmavaade, mille lipulaevaks kujunes ajakiri Cosmopolitan eesotsas peatoimetaja Helen Gurley Browniga. Viimane leidis, et korralik kõrgharidusega professionaalne naine ei pea ilmtingimata pürgima ajuhiiglaste hulka, nagu ei pruugi tal ka ühineda meestepõlguritega. Selles pole midagi halba, kui korralik tüdruk naudib juhuslikke seksuaalvahekordi, kasutab meiki, kannab seksikaid riideid ja jalavarje ning võtab oma armukestelt, kes ei pruugi ilmtingimata vallalised olla, vastu kalleid kingitusi. Kuna Cosmopolitan lugejaid leidis, sündis sellele õige pea noorem õde, teismelistele mõeldud CosmoGirl. Kuna uus ajakiri väljendas ülalmainitud kolmanda trendi olemust vaata et pareminigi Browni enda Cosmopolitanist, läks selle pealkiri massidesse kui termin. Mõistet „Cosmo-tüdruk” illustreerib kõige paremini seriaal „Seks ja linn”, mille neli peategelast on teadlikult vormitud Cosmo-tüdruku eeskujul.

Cosmo-tüdruk võidutseb
Ja kuidas on olukord feminismi lahinguväljal praegu? Tormijooks meeste kindlusele on edukalt lõpule viidud ja selle müürid langenud. Milline armee, kas Betty Friedani, rinnahoidjapõletajate või Cosmo-tüdrukute oma domineerib ja kannab võidupärga?
Kõigi tundemärkide kohaselt langeb tänapäeva feminismi olemus kogu maailmas kõige enam kokku Cosmo-tüdruku elukäsitusega. Keskmine noor naine töötab ja tegutseb muretult Helen Gurley Browni stiilis, on materiaalselt sõltumatu, kannab trendirõivaid ja -jalatseid, annab tooni, ei mata end kööki ja koduseinte vahele, kuigi mõnikord oskab ka süüa teha. Tõsi, lapsi sünnitavad Cosmo-tüdrukud vähe ja hilja ning kui õiget meest ette ei juhtu, siis ka kasvatavad neid üksi. On see hea või halb, õige või vale? Üks on kindel – selline on status quo.
Et Helen Gurley Browni jüngrid feministide omavahelistes ideoloogilistes lahkarvamustes kaalukausi alla vajutasid, sellest annab täiendavat tunnistust tulipeade-rinnahoidjapõletajate areenilt lahkumine. Samuti pole juba kaua aega kuulda olnud feministide-intellektuaalide häält. Naisõigusluse teoreetikute leeris valitseb vaikus.
Aga seda öelda ka ei saa, et feminism on nüüd lõpuks monoliitne liikumine. Kõnekas lõhe ilmnes USA-s läinud aasta presidendivalimiste ajal. NARAL-i nime kandev abordiõiguse kaitsjate leer andis oma toetuse Barack Obamale, mis teist, väga sarnaste veendumustega EMILY-rühmitust valusalt riivas, sest nende toetus kuulus Hillary Clintonile. Huvitaval kombel lahknes ka konservatiivsete naiste suhtumine vabariiklaste asepresidendikandidaati Sarah Palinisse. John McCain valis Alaska kuberneri oma kaaskandidaadiks lootuses võita endale mõõdukate naiste hääli. Välja tuli aga vastupidi – hea hulk konservatiivse kallakuga mõõdukaid feministe eesotsas ajakirjanik Kathleen Parkeri ja president Reagani referendi Peggy Noonaniga pöörasid McCainile ja Palinile selja ning nendega eeskujul ka arvestatav hulk naissoost valijaid.

Imagokujundajate äri õitseb
Cosmo-tüdrukute leeril ei näi järelkasvumuret olevat. Koos emaga maniküüris ja pediküüris käivate väikeste tüdrukute iga langeb iga aastaga. Pisitüdruku garderoob ei erine karvavõrdki ta vanemate õdede ning ema omast. Küllap olete kui mitte rahastanud, siis vähemalt kuulnud teismeliste tüdrukute iluoperatsioonidestki.
On isegi uus elukutse, mida on kange kiusatus seostada Cosmo-tüdrukute mõttemaailmaga – tütarlaste imagokujundaja. Mul oli õnn kohtuda ühe sellise spetsialistiga, kes väitis, et ta äri õitseb. Kõige noorem klient on üheksa-aastane, ülejäänud kaheteistkümne ja kuueteistkümne vahel. Tütarlapse imago kujundatakse ümber uue ja sobivama soengustiili, meigi ning trendika garderoobi abil.
Esimesel, sissejuhataval konsultatsioonil, mis maksab 150 dollarit, skaneerib imagokujundaja tüdruku portree- ja üldplaanis fotod arvutisse ning hakkab neid töötlema kirurgide-kosmetoloogide arvutiprogrammi abil. Koos lapsega proovitakse pildil läbi soenguvariante, kuni leitakse üks, mis mõlemat rahuldab. Siis tüdruku kehatüüp: sale, trullakas, sportlik, nõtke, rühipuudustega. Lepitakse kokku, milliseid kehaosi tasub rõhu­ta­da, milliseid tasalülitada. Seejärel võetakse läbi värvid ja leitakse tüdruku väärtomadusi rõhutav toonide palett. Järgmisena tulevad kõne alla ehtevariandid ja aksessuaarid ning nende sobilikkus koolis, seltskonnas, päeval ja õhtul. Imagokujundaja rõhutab – ära end iial üle kaunista, mida vähem, seda löövam. Kuus ehet korraga on ideaalne, rohkem kui kaksteist – liiast. Järgneb retk juuksuri juurde ja seejärel poodi.
Abivajaja, keda minagi kohtan, on jõudnud küpsesse ikka – ta on kuusteist. Tüdruk ise tunnistab, et tal jääb vajaka enesekindlusest, ja ta loodab, et välimuse ümberkujundamise tulemusel hakkavad eakaaslased teda teises valguses nägema. Lapse enesetunnet on riivanud ta Facebook’i lehekülje ausate kommentaaride sektsioonis tehtud halvustavad märkused. Talle on heidetud ette inetut näonahka, rõvedat kehaehitust ja labast maitset. Mis tüdruku näonahka ja kehaehitusse puutub, siis minu arust on ta lausa kena. Silma pilgutamata asetaks ta iluskaalal Hannah Montanast ettepoole, mida ka ütlen. „Tänan. Jah, aga…” venitab ta vastuseks, kuigi naeratab silmade särades. Küsin, kas keegi teda Facebook’is vana kauni kombe kohaselt lolliks ei ole sõimanud. Selgub, et pole, ja ma mõtlen, et varasema aja feisbukis (kui Facebook’i veel ei tuntud) oleks see olnud argumentum ad hominem number üks.

Moe peensustega kursis
Tüdruku ema soostus asjatundja poole pöörduma eeskätt sellepärast, et vältida liiga väljakutsuva rõivastumise karisid. Millega veel neutraliseerida sõbrannade halba eeskuju kui mitte asjatundja abi ja nõuannetega?
Spetsialist ise väidab, et noorte tütarlaste välimuse ümberkujundamine asjatundja abil pole enam mingi erand, pigem on see normiks kujunemas. Tunnen huvi sellise abi hinnasildi vastu. Nagu mainitud, maksab esialgne konsultatsioon 150 dollarit. Juuksurile viib klient eeskujuks arvutist välja trükitud soengupildi, mille ta saab tasuta, aga teenuse eest maksab oma taskust. Iga ostude tegemiseks kulutatud tund lisab üldsummale 100 dollarit. Niisugune pidi olema keskmine hind, aga pole välistatud, et imagokujundamise põld kihistub ja esile kerkivad eriti stiilsed, aga ka kallimad asjatundjad. Minu kohatud tüdruku arve ulatub 650 dollarini. Osa sellest teenib tüdruk ise tasa asjatundja lapselaste hoidmisega.
Mind hämmastab ka, kui hästi on kuueteistaastane tüdruk kursis moekunsti ja manuste disaini valdkonnaga. Ta puistab nagu käisest mulle tundmatuid nimesid, mis aga imagokujundajale võõrad ei paista olevat. Kui hiljem selle üle imestust avaldan, puhkeb imagokujundaja naerma – tänapäeval on nad kõik sellised. Et ametis püsida ja kliente mitte kaotada, tuleb tal endal pidevalt silma peal pidada mitte ainult moeuudistel, vaid ka interneti moeblogidel.

Quo vadis, naisõiguslus?
Mida feminism on saavutanud ja mida ta veel saavutada võib ning tahab? Naiste õigused on praktiliselt võrdsed meeste omaga, töötasu aga võrdse töö eest tänini madalam. Kas Hillary Clinton kaotas Barack Obamale sellepärast, et ta oli naine, või muu(de)l põhjus(t)el? Hollywoodi meessoost staaridele makstakse rohkem kui naistele, sest meesstaaridega filmid toovad naiste omadest rohkem sisse. Nõudmine ja pakkumine, mis parata.
Samas aga murravad mehed võimsalt sisse reklaamimaailma, kus kõikmõeldavaid tooteid on mäletamata aegadest saadik müüdud naiseilu abil. Ilusa mehekeha turuhind näikse isegi tõusuteel olevat. Sagedamini kui veel kümne aasta eest vaatab supermarketi vitriinis eksponeeritud ajakirja kaanelt vastu õliga võitud, lihaseid pingutav vööni paljas mees. Olümpiavõitja Michael Phelpski ehtis Sports Illustratedi kaant. Tema oli salvimata, aga see-eest pildistatud nii, et ta nappe ujumispükse ei paistnudki, pakkudes piisavalt ruumi ükskõik kelle või millisele kujutlusvõimele. Selle pildi mõistis Ühendriikide avalikkus küll hukka. Ikkagi kaheksa olümpiamedaliga rahvuskangelane ja mitte mõni õllereklaamija.
Ja ikkagi – Quo vadis, naisõiguslus? Kas ilu suretabki meie soo ajud välja või näeme ka aega, kus ruumi jätkub mõlemale? Pendliseadusele mõeldes – kõik võib juhtuda.