Inimkonna ajalugu märgistab hulk tapatalguid, aga ka hulk liikumisi, nii poliitilisi ja ideoloogilisi kui ka religioosseid, mis vahel viivad tapatalguteni. Liikumised tulevad ja lähevad, suurema hoo saavad neist sisse õige vähesed. Ja isegi siis, kui mõnele see õnn osaks langeb, võidakse hiljem ohata – oleks see vaid olemata olnud.
Õpetajate Leht, reede, 30. oktoober 2009 lk 4: http://www.opleht.ee/?archive_mode=article&articleid=2319
Olgu liikumiste üldine seaduspära milline tahes, on nende hulgas ka paar erandit. Hääbumist on tänini suutnud vältida demokraatialiikumine ning feminism ehk naisõiguslus.
Esimese kohta ütles Eduard Bernstein, Saksa sotsiaaldemokraatia üks rajajaid, juba 19. sajandi lõpul: „Loeb ainult liikumine ise, lõpptulemusel pole vähimatki tähtsust.” Erinevalt oma paljudest mõttekaaslastest oli Bernstein kapitalismi revolutsioonilise muutmise või hävitamise vastu. Ta pooldas selle asemel ühiskonnas sotsiaalse õigluse juurutamist natukesehaaval ja määratlemata aja jooksul. Tänapäeva Euroopa on parim tõestus, et tema mõte kandis vilja.
Feminismist on saanud teadus
Erinevalt bernsteinlikust demokraatialiikumisest on feminism revolutsioonilisi muudatusi nii tõotanud kui ka taotlenud. Õnneks on sõnad jäänud sõnadeks ja hävitavad teod tegemata. Seejuures tuleb tunnistada, et aeg-ajalt on siiski lõivu makstud ka äärmuslikkusele ja sõgedale üheülbalisusele, aga seda rohkem elu üldpildi laiguti nägemise tõttu ja suhteliselt väikses mahus.
Naisõiguslus on endiselt elujõuline
Hoolimata kõigist vajakajäämistest ja komistustest on feminism tänapäeval sama nooruslik kui sündides 19. sajandi lõpus ning parem ärge püüdkegi otsida kanavarbaid ta silmade ümbert. Milles saladus, sest vahepeal on hulk muid „-isme” hingusele läinud? Ühest küljest võiks seda samuti seletada konkreetse lõppeesmärgi puudumisega, teisalt aga võib saladus peituda ka massis. Mis veel väärib massiliikumise nime kui mitte selline, kuhu kuulub umbes neljandik inimkonnast? Samas aga, kui asi nii oleks, miks siis ei liigu teine neljandik – mehed? Vaid USA pealinnas on viimase viieteist aasta jooksul kahel korral aset leidnud miljoni mehe marss. Paraku marsiti aga teed jalge alla võtmata ja liikumist pole sündinud.
Jäägu naisõigusluse elujõu saladus pealegi loori alla. Lõppude lõpuks pole ju ürgnaise Eevagi tegusid suudetud tänini lahti seletada. Jääb üle leppida teatud-tuntud tõega, et naissugu lihtsalt on salapärane. Ameerika naisliikumise üks säravamaid tähti pealkirjastas oma esikteosegi just selles võtmes – "Naiselik müstika”.
Esimesed naiste organiseeritud väljaastumised toimusid valimisõiguse nimel. Paiguti võideldi see õigus kätte juba 19. sajandi lõpus. Esimene Euroopa riik, mis tagas naistele üldise valimisõiguse, oli Soome 1906. aastal. Eestis, nagu enamikus teistes Euroopa riikides, omandasid naised valimisõiguse 1918. aastal. Küprose naistele langes see õnn osaks alles 1960. aastal ja Šveitsi omadele veelgi hiljem – 1971.
Pärast seda, kui valimisõigus käes, tuli meile meelde veel paljude teistegi õiguste olemasolu. Käärisime käised üles ning asusime tegutsema. 20. sajandi kuuekümnendad aastad märgivad ajastut, mil arenenud maailma naised pühendusid massiliselt oma professionaalsete ja seksuaalõiguste ning -vabaduste väljanõudmisele.
Emast ülemkohtu liikmeks
Praeguse seisuga pole enam sellist eluvaldkonda, kus naisi ei kohta, ja ametit, mida naised ei peaks. Naisi töötab väga kõrgetel kohtadel ja nad võistlevad meestega edukalt nii teaduses kui ka poliitikas. Tõusvas joones on suurenenud ka sugudevaheline võrdsus perekonnas ning intiimelus üldse.
Feminism ja selle areng on tänapäeval isegi omaette teadus ning paljude kõrgkoolide õppekavas. Kui aga keegi tahaks koostada ilmekat lühikonspekti feminismi saavutustest, soovitaksin Ameerika naisõigusluse ülevaadet viimase poole sajandi jooksul.
Näiteks veel kuuekümnendate aastate keskel ei palgatud USA Stanfordi õigusteaduskonna tipplõpetajat ülemkohtu liikme abiks üksnes põhjusel, et ta juhtus olema naissoost. Mitte ühelegi Stanfordi meespriimusele enne teda polnud seda iga noore juristi unelmateametit keelatud. Vastavalt heale toonile omandasid ameeriklannad hariduse selleks, et olla valgustatud ema ja oma mehe külaliste intelligentne võõrustaja, mitte aga maineka ameti pidaja. Kuusteist aastat pärast mainitud juhtumit tõusis esimene naine aga juba ülemkohtu liikmeks. Praeguseks on kohtunike hulgas olnud kolm naist, rääkimata hulgast naisabidest.
Intellektuaalid ja rinnahoidjapõletajad
Arenenud maailm on teinud rahu mõttega, et paljudel, kui mitte enamikul meist on mingid huvid ja kalduvused. Kui meestel on vabadus huviala ja elukutset ühendada, miks ei võiks sama teha naised?
Just sellisele järeldusele jõudis Ühendriikide naisliikumise vaieldamatu täht Betty Friedan, California ülikooli Berkeley haru lõpetanud ajakirjanik. Pärast kümmet aastat kodus kolme lapsega tundis Friedan vastupandamatut iha harrastada õpitud elukutset. 1957. aastal saatis ta oma kolledžikaaslastele-naistele küsimustiku, milles tundis huvi, kuidas nad on rahul oma ülikoolijärgse eluga. Selgus, et enamik haritud naisi tundis ja elas üle täpselt sama mis Betty Friedan – osa nende identsusest oli elukutse, mida nad praktiseerida ei saanud, sest nii polnud kombeks, ning nad kannatasid selle all.
Küsitlustulemuste tõukel ilmus 1963. aastal Friedani sulest raamat „Naiselik müstika”, mida saatis enneolematu menu ja mille kordustrükke ilmub tänini. Kolm aastat hiljem sündis Friedani eestvedamisel juba ülemaaline naiste organisatsioon, kelle tegevuse tulemusel põlistati väga mitmed Ameerika naiste konstitutsioonilised ja juriidilised õigused.
Vahemärkusena. Paradoksaalne, aga naiste progress vanades industriaalriikides on olnud aeglasem kui arengumaades. Indira Gandhi valiti India peaministriks juba 1966. aastal, aga Margaret Thatcher sai kunagise emamaa Suurbritannia kõrgeimasse valitavasse ametisse alles aastal 1979. Sri Lanka Sirimavo Bandaranaike tõusis oma riigi etteotsa isegi veel varem, 1960. aastal, olles ühtlasi esimene naispeaminister maailmas.
Kas võiks mainitud nähtuse kirjutada lääneliku mõttevabaduse ja pluralismi arvele? Kui pöördelistele kuuekümnendatele tagasipilk heita, on päris selge, et ühe lipukirja all ei marsitud. Intellektuaalid, nagu Betty Friedan ja ta hilisemad mõttekaaslased Gloria Steinam ning teised, ajasid asju ajakirjanduses, linnavalitsustes ja seadusandlikes kogudes. Teine osa nende suguõdesid möllas aga tänavatel, põletades tuleriidal rinnahoidjaid ja muid ahistavaid naistevastaseid väljamõeldisi, nagu kõrge kontsaga kingad. Tulipead tõotasid ka meessoo oma elust hoopistükkis välistada ja ilmselt tegidki seda, sest miks muidu puhkes USA naisteajakirjades pahameeletorm, kui kuuekümne kuue aastane Gloria Steinam 2000. aastal abiellus. Ta nooruspäevade kuulsat hüüdlauset „naine vajab meest sama vähe kui kala jalgratast” oli teatud ringkondades ilmselt enam kui tõsiselt võetud.
Kuuekümnendate feminismi iseloomustas aga veel kolmaski maailmavaade, mille lipulaevaks kujunes ajakiri Cosmopolitan eesotsas peatoimetaja Helen Gurley Browniga. Viimane leidis, et korralik kõrgharidusega professionaalne naine ei pea ilmtingimata pürgima ajuhiiglaste hulka, nagu ei pruugi tal ka ühineda meestepõlguritega. Selles pole midagi halba, kui korralik tüdruk naudib juhuslikke seksuaalvahekordi, kasutab meiki, kannab seksikaid riideid ja jalavarje ning võtab oma armukestelt, kes ei pruugi ilmtingimata vallalised olla, vastu kalleid kingitusi. Kuna Cosmopolitan lugejaid leidis, sündis sellele õige pea noorem õde, teismelistele mõeldud CosmoGirl. Kuna uus ajakiri väljendas ülalmainitud kolmanda trendi olemust vaata et pareminigi Browni enda Cosmopolitanist, läks selle pealkiri massidesse kui termin. Mõistet „Cosmo-tüdruk” illustreerib kõige paremini seriaal „Seks ja linn”, mille neli peategelast on teadlikult vormitud Cosmo-tüdruku eeskujul.
Cosmo-tüdruk võidutseb
Ja kuidas on olukord feminismi lahinguväljal praegu? Tormijooks meeste kindlusele on edukalt lõpule viidud ja selle müürid langenud. Milline armee, kas Betty Friedani, rinnahoidjapõletajate või Cosmo-tüdrukute oma domineerib ja kannab võidupärga?
Kõigi tundemärkide kohaselt langeb tänapäeva feminismi olemus kogu maailmas kõige enam kokku Cosmo-tüdruku elukäsitusega. Keskmine noor naine töötab ja tegutseb muretult Helen Gurley Browni stiilis, on materiaalselt sõltumatu, kannab trendirõivaid ja -jalatseid, annab tooni, ei mata end kööki ja koduseinte vahele, kuigi mõnikord oskab ka süüa teha. Tõsi, lapsi sünnitavad Cosmo-tüdrukud vähe ja hilja ning kui õiget meest ette ei juhtu, siis ka kasvatavad neid üksi. On see hea või halb, õige või vale? Üks on kindel – selline on status quo.
Et Helen Gurley Browni jüngrid feministide omavahelistes ideoloogilistes lahkarvamustes kaalukausi alla vajutasid, sellest annab täiendavat tunnistust tulipeade-rinnahoidjapõletajate areenilt lahkumine. Samuti pole juba kaua aega kuulda olnud feministide-intellektuaalide häält. Naisõigusluse teoreetikute leeris valitseb vaikus.
Aga seda öelda ka ei saa, et feminism on nüüd lõpuks monoliitne liikumine. Kõnekas lõhe ilmnes USA-s läinud aasta presidendivalimiste ajal. NARAL-i nime kandev abordiõiguse kaitsjate leer andis oma toetuse Barack Obamale, mis teist, väga sarnaste veendumustega EMILY-rühmitust valusalt riivas, sest nende toetus kuulus Hillary Clintonile. Huvitaval kombel lahknes ka konservatiivsete naiste suhtumine vabariiklaste asepresidendikandidaati Sarah Palinisse. John McCain valis Alaska kuberneri oma kaaskandidaadiks lootuses võita endale mõõdukate naiste hääli. Välja tuli aga vastupidi – hea hulk konservatiivse kallakuga mõõdukaid feministe eesotsas ajakirjanik Kathleen Parkeri ja president Reagani referendi Peggy Noonaniga pöörasid McCainile ja Palinile selja ning nendega eeskujul ka arvestatav hulk naissoost valijaid.
Imagokujundajate äri õitseb
Cosmo-tüdrukute leeril ei näi järelkasvumuret olevat. Koos emaga maniküüris ja pediküüris käivate väikeste tüdrukute iga langeb iga aastaga. Pisitüdruku garderoob ei erine karvavõrdki ta vanemate õdede ning ema omast. Küllap olete kui mitte rahastanud, siis vähemalt kuulnud teismeliste tüdrukute iluoperatsioonidestki.
On isegi uus elukutse, mida on kange kiusatus seostada Cosmo-tüdrukute mõttemaailmaga – tütarlaste imagokujundaja. Mul oli õnn kohtuda ühe sellise spetsialistiga, kes väitis, et ta äri õitseb. Kõige noorem klient on üheksa-aastane, ülejäänud kaheteistkümne ja kuueteistkümne vahel. Tütarlapse imago kujundatakse ümber uue ja sobivama soengustiili, meigi ning trendika garderoobi abil.
Esimesel, sissejuhataval konsultatsioonil, mis maksab 150 dollarit, skaneerib imagokujundaja tüdruku portree- ja üldplaanis fotod arvutisse ning hakkab neid töötlema kirurgide-kosmetoloogide arvutiprogrammi abil. Koos lapsega proovitakse pildil läbi soenguvariante, kuni leitakse üks, mis mõlemat rahuldab. Siis tüdruku kehatüüp: sale, trullakas, sportlik, nõtke, rühipuudustega. Lepitakse kokku, milliseid kehaosi tasub rõhutada, milliseid tasalülitada. Seejärel võetakse läbi värvid ja leitakse tüdruku väärtomadusi rõhutav toonide palett. Järgmisena tulevad kõne alla ehtevariandid ja aksessuaarid ning nende sobilikkus koolis, seltskonnas, päeval ja õhtul. Imagokujundaja rõhutab – ära end iial üle kaunista, mida vähem, seda löövam. Kuus ehet korraga on ideaalne, rohkem kui kaksteist – liiast. Järgneb retk juuksuri juurde ja seejärel poodi.
Abivajaja, keda minagi kohtan, on jõudnud küpsesse ikka – ta on kuusteist. Tüdruk ise tunnistab, et tal jääb vajaka enesekindlusest, ja ta loodab, et välimuse ümberkujundamise tulemusel hakkavad eakaaslased teda teises valguses nägema. Lapse enesetunnet on riivanud ta Facebook’i lehekülje ausate kommentaaride sektsioonis tehtud halvustavad märkused. Talle on heidetud ette inetut näonahka, rõvedat kehaehitust ja labast maitset. Mis tüdruku näonahka ja kehaehitusse puutub, siis minu arust on ta lausa kena. Silma pilgutamata asetaks ta iluskaalal Hannah Montanast ettepoole, mida ka ütlen. „Tänan. Jah, aga…” venitab ta vastuseks, kuigi naeratab silmade särades. Küsin, kas keegi teda Facebook’is vana kauni kombe kohaselt lolliks ei ole sõimanud. Selgub, et pole, ja ma mõtlen, et varasema aja feisbukis (kui Facebook’i veel ei tuntud) oleks see olnud argumentum ad hominem number üks.
Moe peensustega kursis
Tüdruku ema soostus asjatundja poole pöörduma eeskätt sellepärast, et vältida liiga väljakutsuva rõivastumise karisid. Millega veel neutraliseerida sõbrannade halba eeskuju kui mitte asjatundja abi ja nõuannetega?
Spetsialist ise väidab, et noorte tütarlaste välimuse ümberkujundamine asjatundja abil pole enam mingi erand, pigem on see normiks kujunemas. Tunnen huvi sellise abi hinnasildi vastu. Nagu mainitud, maksab esialgne konsultatsioon 150 dollarit. Juuksurile viib klient eeskujuks arvutist välja trükitud soengupildi, mille ta saab tasuta, aga teenuse eest maksab oma taskust. Iga ostude tegemiseks kulutatud tund lisab üldsummale 100 dollarit. Niisugune pidi olema keskmine hind, aga pole välistatud, et imagokujundamise põld kihistub ja esile kerkivad eriti stiilsed, aga ka kallimad asjatundjad. Minu kohatud tüdruku arve ulatub 650 dollarini. Osa sellest teenib tüdruk ise tasa asjatundja lapselaste hoidmisega.
Mind hämmastab ka, kui hästi on kuueteistaastane tüdruk kursis moekunsti ja manuste disaini valdkonnaga. Ta puistab nagu käisest mulle tundmatuid nimesid, mis aga imagokujundajale võõrad ei paista olevat. Kui hiljem selle üle imestust avaldan, puhkeb imagokujundaja naerma – tänapäeval on nad kõik sellised. Et ametis püsida ja kliente mitte kaotada, tuleb tal endal pidevalt silma peal pidada mitte ainult moeuudistel, vaid ka interneti moeblogidel.
Quo vadis, naisõiguslus?
Mida feminism on saavutanud ja mida ta veel saavutada võib ning tahab? Naiste õigused on praktiliselt võrdsed meeste omaga, töötasu aga võrdse töö eest tänini madalam. Kas Hillary Clinton kaotas Barack Obamale sellepärast, et ta oli naine, või muu(de)l põhjus(t)el? Hollywoodi meessoost staaridele makstakse rohkem kui naistele, sest meesstaaridega filmid toovad naiste omadest rohkem sisse. Nõudmine ja pakkumine, mis parata.
Samas aga murravad mehed võimsalt sisse reklaamimaailma, kus kõikmõeldavaid tooteid on mäletamata aegadest saadik müüdud naiseilu abil. Ilusa mehekeha turuhind näikse isegi tõusuteel olevat. Sagedamini kui veel kümne aasta eest vaatab supermarketi vitriinis eksponeeritud ajakirja kaanelt vastu õliga võitud, lihaseid pingutav vööni paljas mees. Olümpiavõitja Michael Phelpski ehtis Sports Illustratedi kaant. Tema oli salvimata, aga see-eest pildistatud nii, et ta nappe ujumispükse ei paistnudki, pakkudes piisavalt ruumi ükskõik kelle või millisele kujutlusvõimele. Selle pildi mõistis Ühendriikide avalikkus küll hukka. Ikkagi kaheksa olümpiamedaliga rahvuskangelane ja mitte mõni õllereklaamija.
Ja ikkagi – Quo vadis, naisõiguslus? Kas ilu suretabki meie soo ajud välja või näeme ka aega, kus ruumi jätkub mõlemale? Pendliseadusele mõeldes – kõik võib juhtuda.
