Puudega inimestele peab leidma sobiva töö
06.06.2008 12:01
Toimub: 06.06.2008

PRESSITEADE
06.06.2008

Londonis eile toimunud kaheksa riigi ministrite kohtumisel arutati puudega inimeste tööhõive suurendamise võimalusi ning vahetati kogemusi, et üle võtta parimaid praktikaid. Eesti tegi ettepaneku julgustada uuringute läbiviimist Euroopa tasandil, et oleks lihtsam suunata ka tööandjaid pakkuma puudega inimesele sobivat tööd.

Iga riik tegi ülevaate puudega inimeste tööhõivesse kaasamise seadusandlusest, praktikatest, probleemidest ning lahenduskäikudest. Kohtumist juhtinud Briti tööminister James Plaskitti sõnul on tähtis muuta hoiakuid ja käitumist. Puudega inimesed on olulised ühiskonna liikmed, kellel on õigus õppida ning omandatud oskusi töös kasutada.

Kogu Euroopas on levinud suund, et lisaks rahalisele toele tuleb pakkuda puudega inimesele tuge töö leidmisel. Sotsiaalminister Maret Maripuu kinnitas, et igale inimesele, kes soovib tööle minna, peab seda vastavalt tema oskustele võimaldama. „Tähtis on, et puudega inimesed ei jääks kinni toetuste süsteemi. Võimetekohane töö aitab puuetega inimesel tunda end ühiskonna vajaliku liikmena ning suurendab sotsiaalset sidusust,” ütles Maripuu.

Kohtumisel osalenud olid ühel meelel, et ka tööandjatega tuleb senisest rohkem koostööd teha ning julgustada neid puudega inimestele tööd pakkuma.

Nõupidamise kokkuvõte ettepanekutega esitatakse Euroopa Liidu ministrite korrapärasele kohtumisele esmaspäeval Luksemburgis. Eesti ettepanek on julgustada uuringute läbiviimist Euroopa tasandil, et selgitada välja, millised on erinevate puuete jaoks kõige sobivamad tööd. Seda teadmist kasutades oleks lihtsam suunata ka tööandjaid pakkuma puudega inimesele sobivat tööd.

Kohtumisel osalesid Suurbritannia, Austria, Taani, Eesti, Malta, Holland, Rootsi ning Euroopa Liidu eesistujamaa Sloveenia esindajad. Ministrite kohtumine väiksemas ringis oli esimene omalaadne, et käsitleda konkreetset teemat põhjalikumalt. Ministrite kohtumine Londonis toimus 5. juunil.

Eli Lilles
Pressiesindaja
+372 62 69 321
+372 56 988 110
Eli.Lilles@sm.ee  
www.sm.ee  

Eesti-Hollandi Heategevusfond Päikeselill ja Philips toetavad laste, noorte (sh puuetega inimeste) suvelaagreid. Konkursi vahendite maht on 400 000 Eesti krooni. Maksimaalne toetus projekti kohta on 40 000 Eesti krooni.

Toetust saavad taotleda mittetulundusühingud ja sihtasutused.
Abikõlblikud kulud: huvi- ja arendustegevuseks vajalikud vahendid , transport, toitlustamine, juhendaja tasu, osavõtumaks vähekindlustatud perede lastele, muud projekti elluviimiseks hädavajalikud kulud.

Taotlejad peavad esitama avalduse, mis sisaldab:

1. Organisatsiooni nimi ja aadress (nimi, aadress, telefon, e-mail)
2. Organisatsiooni registrikood
3. Kontaktisiku(te) nimi ja aadress ja telefoninumber
4. Taustinformatsioon organisatsiooni kohta (kuni üks lk): tegutsemise eesmärk, elluviidud projektid, töötajate/vabatahtlike arv, koostööpartnerid, varasemad toetajad jmt
5. Projekti sisu:
millal ja kus suvelaager toimub
miks ja kelle jaoks suvelaager organiseeritakse, inimeste arv
töötajate/vabatahtlike arv, kes suvelaagrit aitavad läbi viia, nende panus tegevustesse
suvelaagri kogumaksumuse detailne eelarve (Eesti kroonides) koos planeeritud tegevustega (tooge selgelt välja summa, mida küsite Heategevusfondilt ja märkige teised toetajad) NB Eelistatud on projektid, kuhu on kaasatud partnerid, kes panustavad eelarvesse!

Avaldused palume saata hiljemalt 20. juuniks 2008 meili teel aadressile: holland@online.ee  

Konkursi tulemused tehakse teatavaks 30.juunil veebileheküljel www.paikeselill.ee  

27.05.2008
Teisipäeval, 27. mail, osaleb sotsiaalminister Maret Maripuu Põhja- ja Baltimaade soolise võrdõiguslikkuse küsimustega tegelevate ministrite kohtumisel Saaremaal.

Kohtumise põhiteemad on võitlus naistevastase vägivalla vastu ning sooline võrdõiguslikkus tööturul ja tööelus. Sotsiaalminister Maret Maripuu sõnul on Eesti probleemiks suur palgalõhe naiste ja meeste vahel. „Eesti peredes valitsevad kindlalt sissejuurdunud stereotüübid: emad hoolitsevad laste eest ning isad püüavad üha rohkem raha teenida. Väikese lapse kõrvalt tööle tagasi tulemine pole noortele emadele sugugi hõlbus. Nad lepivad vähemtasuvama tööga kui mehed ning see käristab meeste ja naiste palgavahe veelgi suuremaks,” ütles minister. „Kohtumisel arutame Põhjamaade kolleegidega, kuidas ühitada töö- ja pereelu nii, et sellest võidaksid kõik.”

Jätkuvalt on Põhja-ja Baltimaade ühiseks mureks inimkaubandus. „Tegemist on piirideülese probleemiga, millega üksi tegeleda on raske. Senine koostöö on olnud väga sisuline ja hea ning soovime, et see kindlasti jätkuks. Teeme kohtumisel ettepanekuid parandada koostööd infovahetuse ja ohvrite tagasisaatmise asjus,” lisas Maripuu.

Kohtumisel tutvustab eesistujamaa Rootsi minister Nyamko Sabuni Euroopa Liidu tegevusi soolise võrdõiguslikkuse edendamise alal, sealhulgas seksuaal- ja reproduktiivtervise teemal.
Põhjamaade Ministrite Nõukogu ja Baltimaade koostöö soolise võrdõiguslikkuse edendamiseks algas 1998. aastal. Koostöö prioriteetideks on info- ja teabevahetus, uurijate ja teadlaste koostöö ning koostöö naistevastase vägivalla vastu võitlemiseks.

Viimane Põhja- ja Baltimaade soolise võrdõiguslikkuse küsimustega tegelevate ministrite kohtumine toimus 2006. aastal.

Jana Zdanovitš
Meedianõunik
Avalike suhete osakond
Sotsiaalministeerium
Tel 6269 323
GSM 505 7135
jana.zdanovits@sm.ee  

Tänane Postimees lahkab probleemi, miks reharaha on, aga inimesteni abi ikka ei jõua.
Lugege ka väga head, probleemile pihta saavat PM juhtkirja

Sirli Jassov oma nelja-aastase tütre Maritega. Hoolimata sellest, et tüdrukul on liikumispuue, saab ta hakkama tavalasteaias.

Raha ja mõistus: http://www.postimees.ee/160508/esileht/arvamus/330909.php?juhtkiri-raha-ja-moistus  

http://www.postimees.ee/160508/esileht/siseuudised/330901.php?puudega-inimestest-libises-mullu-mooda-32-3-miljonit-ravikrooni  

Puudega inimestest libises mullu mööda 32,3 miljonit ravikrooni
16.05.2008 00:01
Madis Filippov, Postimees

Kuigi puudega inimestel on rehabilitatsiooni­teenuse kättesaadavuse ja mahu kohta palju etteheiteid, jäi riigil mullu erivajadustega inimeste rehabilitatsiooniteenustele mõeldud 86 miljonist kroonist rohkem kui kolmandik.

Sirli Jassov kasvatab kuueaastast keskmise puudega Lisethet ja nelja-aastast raske puudega Maritet. Kuna Maritel on liikumispuue, peab ta käima füsioterapeudil. Seal saab ta massaaži ja võimelda ning ka ujumas käia.

Jassovi sõnul saab Marite praegu füsioterapeudi teenust viis päeva ühe aasta kohta, kuid seda on vähe, sest vaja oleks vähemalt kaht viiepäevast ravikuuri aastas.

«Lastega tuleb järjepidevalt tegeleda,» ütles Jassov. «See ei ole vastuvõetav, et kui ravi on häid tulemusi andnud, siis lõpetame ära ja jääme uut aastat ootama.»

Ema sõnul on noorema lapse õigesti käima saamine pidev töö ning kui jääda rehabilitatsiooniraha ootama, ei pruugi töö lapsega enam hiljem nii häid tulemusi anda. Seetõttu on ta sunnitud ise otsima last arendavaid võimalusi nagu ujumine ja soolakamber organismi tugevdamiseks.

«Veel mullu oli rehabilitatsiooniks mõeldud kuus ravipäeva, kuid sel aastal võeti üks vähemaks,» seletas Jassov.

Eesti Liikumispuudega Inimeste Liidu juhatuse liikme Külli Urbi sõnul ei ole rehabilitatsiooniteenustele mõeldud tundide arv piisav. «Kui on sügava liikumispuudega laps, siis tema füsioteraapia vajadus on tohutu ja etteantud 30 tunnist ei piisa,» lausus ta.

Pikad järjekorrad

Sotsiaalministeeriumi hoolekande osakonna peaspetsialisti Marina Runno sõnul tekkisid ülejäägid osaliselt selle tõttu, et eelmise aasta piirmahud ei võimaldanud inimestel vajaduse järgi teenust saada ning teenuse osutajad ei saanud piirangute tõttu ootusele vastavalt teenust pakkuda.

Urbi sõnul jääb aga raha ilmselt üle teenustele seatud liigse bürokraatia tõttu. Tema sõnul peavad teenused muutuma dünaamilisemaks. Urb tõi näiteks selle, et igale lapsele on summad jagatud mingisuguse keskmise järgi, arvestamata lapse vajadusi.

Urbi sõnul esitatakse teenusepakkujale liiga kõrgeid nõudmisi näiteks hariduse osas, mistõttu on ka pakkujaid vähem. Samuti on liikumispuudega inimeste liidu juhatuse liikme hinnangul hinnad liiga madalad.

«Kui teenuste hinnad vastaksid tegelikule olukorrale, siis saaksime neisse valdkondadesse ka töötajaid juurde,» rääkis Urb. «Küsimus ei ole selles, et inimesed ei vaja seda teenust, vaid lihtsalt ei ole piisavalt kvalifikatsioonile vastavaid teenuse pakkujaid.»

Eesti Puuetega Inimeste Koja juhatuse esimehe Helve Luige sõnul peab selleks, et nii palju raha üle ei jääks, muutma rehabilitatsiooniteenuse süsteemi.

«Teenus peaks olema rohkem kättesaadav,» ütles Luik. Süsteemi jäikuse näiteks tõi ta selle, et rehabilitatsiooniplaani võib ellu viia ainult üks koht, kuigi vajadus võib olla mitmele teenusele.

Ka kahe puudega lapse ema Jassov kurtis, et kuigi vaja oleks ühest asutusest võtta üht teenust ja teisest teist, tema seda teha ei saa. Kõigepealt peab ära käima ühel teenusel, siis ootama arvete laekumist, nende kinnitamist ja maksmist. Seejärel otsustatakse, kas on õigust saada uus suunamiskiri.

Jassovi sõnul ei ole sellest suurt kasu, kui raha on ainult paberi peal ja tegelikult ravile ei pääse. «Paberimajandus ja järjekorrad on nii pikad, et teenuse kasutamiseks mõeldud aeg saab enne otsa,» ütles ta. «Näiteks teenusele järjekorda panekuks vajaliku suunamiskirja saaminegi võtab mitu nädalat aega, sest see käib posti teel.»

Jassov pakkus lahenduseks, et taotlusi võetaks vastu ka pensioniametis, kust saaks siis suunamiskirja kohe kätte. «Neil on ju andmebaasid olemas, et kontrollida, kui palju mul on rehabilitatsiooniraha alles,» rääkis Jassov. «Vahelülisid on liiga palju.»

«Järjekorrad on kindlasti vähenenud kui võrrelda kaht eelmist aastat,» ütles sotsiaalministeeriumi peaspetsialist Runno. «Pikad järjekorrad on pigem seal, kus pakutakse füsioterapeutilisi teenuseid, mujal on need mõistlikud.»

Jäägid jaotuvad ebaühtlaselt

Ministeerium kärbib sel aastal 25 miljoni võrra erivajadustega laste rehabilitatsioonile minevat raha. Kuigi riigil jääb raha igal aastal üle, viitavad teenusepakkujad aasta lõpus rahapuudusele, mistõttu jäävad abivajajad protseduuridest ilma.

«Rehabilitatsioonikeskustega tehakse lepingud kord aastas ning igal keskusel on oma leping ja summad,» seletas Urb. «Tekib olukord, kus ühes kohas on raha üle ja teises puudu.»
Jassov kardab, et eelarvekärbete tõttu kordub samasugune olukord nagu aastal 2006, kui rehabilitatsiooniraha said enne aasta lõppu lihtsalt otsa. «Oma kogemusest võin öelda, et aasta lõpu peale lootma jääda ei ole mõtet, sest siis jääd lihtsalt ilma,» rääkis ta.

Sotsiaalministeeriumi töötaja Runno sõnul ei ole regiooniti raha otsa lõppemine aga probleem, sest rehabilitatsioonikeskused saavad raha juurde taotleda.

Ta ütles, et sotsiaalministeeriumil on probleemile lahendus olemas: 1. jaanuarist 2009 hakkab kehtima määrus, millega kaotatakse ära teenusele seatud ajalised piirangud, mistõttu hakkavad teenused paremini vajadusele vastama.

«Teenuseid saab endiselt kindla summa eest aasta jooksul, see piir jääb,» lisas Runno. «Aga suuremale osale teenustele ei panda kogusepiiri. Näiteks kui on vaja lapsele teenust üle 10 tunni, siis seda ta saab nii palju kui vaja.»

Raha eelarvest

• Erivajadustega inimeste rehabilitatsiooniks eraldati tänavu 44,6 miljonit krooni
• Erivajadustega laste rehabilitatsiooniks eraldati 42 miljonit krooni

Raepress
13. mai 2008

Tallinna Invatakso saab 10 aastaseks

Tallinna Invatakso tähistab neljapäeval, 15. mail oma 10. sünnipäeva. Uksed Tallinna Puuetega Inimeste Tegevuskeskuses (Endla 59) on avatud kell 10-16, pidulik üritus algab südapäeval.

Praegu kasutab Tallinna invatakso teenust 690 inimest, neist on 200 ratastoolis. Kui 2003. aastal kasutas regulaarselt ühes kuus 29 inimest ratastoolibussi, siis tänaseks on kasutajate arv kasvanud kuni 74 kliendile kuus.

Töötavatele ratastoolikasutajatele toimib igapäevane invatransporditeenus alates 2005 ja regulaarselt kasutab seda teenust 10 klienti.
Tallinna Puuetega Inimeste Koja projektijuhi Tiia Tiigi sõnul on invatakso teenus eluliselt vajalik ja abiks paljudele Tallinna liikumis-, nägemis- ja liitpuudega inimestele.

Abilinnapea Merike Martinson teatas, et invatakso rahastamine on linnaeelarvest pidevalt kasvanud. “Kui 1998. aastal eraldas linn teenuse tarvis 116 000 krooni, siis tänaseks on see summa kasvanud juba 5,65 miljoni kroonini,” ütles abilinnapea.
“Püüame igati kaasa aidata, et puudega inimesed saaksid võimalikult palju osa sellest, mis neile terviseprobleemide tõttu muidu kättesaamatuks jääks.” Noored aktiivsed inimesed kasutavad teenust sõitudeks rehabilitatsioonile, treeningutele, mitmesugustele üritustele, sh koolitustele, üliõpilased sõidavad kooli ja praktikale.

Invatakso kuulimiit on 600 krooni ja invabussil 2250 krooni, mis võimaldab 10 sõitu kuus.
Invatakso probleemideks on üle 65 aastaste puuetega inimeste arvu suurenemine (Tallinnas ligi 65% puudega inimestest) ja pidev
transpordivajadus avalike teenuste (sõidud haiglasse, arsti juurde, apteeki, panka) kättesaamiseks.

Praeguseks on täidetud Tallinna sotsiaalhoolekande tegevuskavas aastateks 2006-2008 püstitatud eesmärk üle 65 aastastele sügava ja raske nägemis- ja liikumispuudega isikutele invataksokaartide väljastamine osas.

Tallinna Puuetega Inimeste Koda on algatanud vanade magnetkaartide väljavahetamise. Vanad kaardid kaotavad kehtivuse 1.juunil, kuni selle ajani väljastatakse kaart tasuta.
Invatakso kasutajatel tuleb pöörduda Tallinna Puuetega Inimeste Koja poole, (Endla 59, tuba 104) teisipäevast neljapäevani kell 10- 16.
Kaasa võtta isikut tõendav dokument ja kehtiv magnetkaart. Kaarti saab vahetada ka invatakso sünnipäeval.

Lisainfo
Tiia Tiik
Tallinna Puuetega Inimeste Koda
projektijuht
tel 6554 160

Vabariigi President emadepäeva kontsertaktusel 11. mail 2008 Estonia kontserdisaalis

11.05.2008
Kallid emad ja vanaemad.
Armsad isad ja lapsed.
Hea Eesti rahvas.

Lähedastega koos oldud aeg on kõige kallim aeg meie elus. Seda on alati liiga vähe. Emadepäevast rõõmsamat päeva vist ei saagi olla, arvan ma. See on ju kõige kallimate inimeste ja nendega koos olemise aeg, olgu see ilmsi või mõtetes. Aga ka ilmsi pigem omadega omaette kui pidulikul aktusel või kontserdil, paratamatult eemal kodust, perest, üksteisest.

Emaduse ja perega seotud jutt kõlab tihti tarbetult asiselt. Just nagu oleks ema eelkõige Eesti rahva ja kultuuri edasikestmise vahend. Ei, sõbrad, oma rahvas, oma keel ja oma kultuur on see keskkond, kus meil on erakordselt, suisa parimalt hea olla. Aga meie olemise kese on meie emad, meie vanemad, meie pered.

Lihtne on tõlkida pereks saamist ja olemist emapalga suuruse ja kestuse, lasteaiajärjekorra pikkuse ning sündide-surmade suhtarvu ehk loomuliku iibe numbrite keelde. Mõistagi võib ka seda teha. Aga kuidas mõõta meie emade õnne ja rõõmu?

Ma ei tea, küll aga tean, et see on meie südame, mitte mõistuse rehnut.

Meie armastus väljendub nii sageli mures: me muretseme laste ja vanemate käekäigu, muretseme lapsevanemaks olemise loobumiste ja selle hinna üle, karjääri, eneseteostuse ja sissetuleku pärast. Me teame, et Eesti naine ja Eesti ema jagab oma armastust, muret ja kohusetunnet ka töökohal, olles kõige rohkem tööga hõivatud naine Euroopas.

Seda armastust on järelikult tõesti mõõtmatult palju.

Aga, sõbrad, teeks üha enam nii, et armastus väljendub ka rõõmus!

Teeks nii, et me koostame mõtteis oma rõõmude loetelu. Teeks nii, et me loeme selle täna, sobival ajal ja sobivas kohas, meie pere emadele ette. Lubage, ma loen enda oma siin.

Koostegemise rõõm: oleme seda õppinud oma esiemadelt aegade hämarusest. Nädal tagasi tegid Eestit talgutel puhtamaks ka paljud need, kes Balti ketti oma nooruse tõttu mäletadagi ei saa. Aga mis muu see on, kui emadelt saadud omakasupüüdmatu suhtumine oma ümbrusesse, loodusesse, meie riiki ja tulevikku.

Teadmiste rõõm: homme, kallid emad, on taas koolipäev. Tegelikult on iga homne koolipäev, ja teie, emad, teate seda paremini kui keegi teine. Emast saab alguse iga väikese inimese suhe raamatuga, lugemise ja kirjutamisega. Kahjuks on isa sealjuures näha ja kuulda aina harvemini. Ema antud õppimise ja enda harimise tung on see väärtus, mille peal laps suureks kasvab.

Kestvuse rõõm: ema on see, kes kannab edasi emakeelt ja kirjakeelt. Mitte ainult kestmisena, vaid ka kestvusena. Ema on see, kelle juttu laps kuuleb juba enne sündi. See emade jutt, emade keel, emade lood meie peredest ja meie lähikonnast, olnust olevale, läbib püsiva lõimena kogu meie riigi kangast.

Sõpruse rõõm: kõik need rõõmud, kallis ema, väljenduvad meie elus nii riigi kui ka väga isiklikult minu kui poja, kui oma naise mehe elus. Ma olen tohutult tänulik, et sa hoiad me kodu ja meie mälestusi, et sa ärgitad mind ja meid saama paremaks ja targemaks. Ja ma tahan su sõprust tunnustada olles ise parem, olla sinu kõrval kauem ja kindlamalt.

Eestis on ju täna nii, et naisel on mehest rohkem haridust, ta elab mehest oluliselt kauem, aga üksindus vaimses mõttes või siis elu kuldsetel aastatel pole sõbrale vääriline saatus.

Terve Eesti ärkamisaeg oli täis kurtmist selle üle, et haritud eesti mehed pidid võrdse partnerluse nimel saksa naisi kui ainsaid haritud naisi kosima. Ja lapsed neis peredes kippusid muidugi saksakeelseteks kasvama.

Sellest murest kantuna hakati esimesel võimalusel naistele õppeasutusi rajama ja neile kohti olemasolevates välja võitlema. See võitlus oli edukas, kuid on tänapäevaks viinud selleni, et seda, mida mehed ärkamisajal, peavad nüüd kurtma naised: haritud meeste nappus kodumaal sunnib võrdse partnerluse nimel kosima välismaalasi.

Mistõttu korrakem lauset, mida Eduard Ludvig Wöhrmann kuulutas juba 100 aastat tagasi: “mees peab tarkust taga nõudma!” Mees peab, sest naine ihkab õigusega. Nüüd siis elame olukorras, kus ema peab ikka hoolitsema ja vaatama, et mees tarkust taga nõuaks ja koolis kaugele jõuaks. Saaks haritud meheks. Haritud abikaasaks.

Mina aga lisaks veel õndsale Wöhrmannile täna: ”mees peab tervist taga nõudma!”

Seepärast kõlagu emadepäeval üleskutse just isadele ja meestele: minge kooli! Harige oma vaimu ja kandke hoolt tervise eest. Nii tunnustate te emasid kõige rohkem. Nii oma laste ema kui ka omaenda ema, kelle suunavad õpetussõnad võiksid meil jäädagi kõrvu helisema.

Hoidke ja armastage üksteist! Ilusat emadepäeva!

Oleme rõõmsad, kui tähistate seda sündmust koos meiega
laupäeval, 17. mail kell 12.00 Tallinna Matkamajas (Raekoja plats 18)

RÕÕMUS KOOLIPÄEV

sisaldab meenutusi ja meelelahutust, tantsu ja laulu, üllatusi ja ühistegevust,
vilistlaste tervitusi ja lektorite pihtimusi
Kuulutatakse välja Svenska Kvinnoförbundeti poolt asutatud Fond EH stipendiaat

Et erivajadustega lapsi tavakooli integreerida, tuleks Eesti koolis loobuda orienteeritusest üksnes tulemustele.

On riike, kus puuetega lapsi on hakatud õpetama tavakoolides. Eeskätt selleks, et kaasõpilased õpiksid maast madalast puuetega inimeste kui ühiskonna täieõiguslike liikmetega arvestama. Kas selline koolisüsteem oleks ka Eestis võimalik? Osaliselt kindlasti, kuigi selle saavutamine pole lihtne.
Näiteks juba kerge intellektipuudega laps vajab õppimist lihtsustatud õppekava alusel ja tema õpetajateks peavad olema eripedagoogilise haridusega spetsialistid. Veelgi enam vajavad spetsialiste mõõduka, raske ja sügava intellektipuudega õpilased. Mõõduka intellektipuudega laps õpib tavaliselt ainult oma nime kirjutama ning arvutab kümne piires. Selliste teadmistega ei ole võimalik isegi tavakooli teisest klassist kaugemale jõuda.

Vabaneda „riigieksamite tondist”
Ka käitumisprobleemidega (hüperaktiivsus, agressiivsus) õpilastel on Eesti koolisüsteemis raske hakkama saada. Ilma tugisüsteemideta (eripedagoog, abiõpetaja, psühholoog, sotsiaalpedagoog jms) on see pea võimatu.
Samas saaks normintellektiga ja liikumispuudega noor väga edukalt tavakooliprogrammiga hakkama. Juhul kui õpetajad ja kaasõpilased on mõistvad ning koolis on tingimused näiteks ratastooliga liikumiseks.
Eesti koolisüsteem on tulemuskeskne ja astmeliselt üles ehitatud. Õpilastel tuleb sooritada tasemetöid ja eksameid järgmisele tasemele jõudmiseks. Kuni koostatakse koolide omavahelisi tulemusedetabeleid, on puuetega õpilased koolide jaoks takistav tegur „kõrgetele” tulemustele jõudmisel. Seegi asjaolu takistab puuetega laste integreerumist tavakooli.
Et tuua puudega laps tavakooli, peaks Eesti loobuma tulemuskesksest haridusfilosoofiast ning painavast „riigieksamite tondist”. Kogu õppekava peaks olema kantud hoiakust, mille sisuline eesmärk on elus hästi (eetiliselt) toime tulev inimene. Lihtsustatult väljendades tähendaks see õppekavas rohkem humanitaar- ja vähem reaalaineid. Nagu on näidanud Soome hariduselu kogemus, tõuseb just iseseisva mõtlemise õppimise ja loomingulisuse kaudu õpilaste tase ka reaalainetes.
Samuti oleks vaja tavakoolide juurde luua senisest enam tugisüsteeme, mis võimaldaks tuua kergema puudega lapsi senisest enam tavakoolidesse. Ning intensiivsemalt tuleks tegelda käitumisprobleemidega lastega, et nad põhikoolist välja ei langeks. Nii kujuneksid koolidest ühiskonna inimlikkust kandvad, tõelist hoolivust kasvatavad keskkonnad.

Näitab ühiskonna heaolu taset
Koolielus toimuv on ühiskonna peegeldus. Kahjuks on meie varakapitalistlikus lapsehaiguses paljude põhieesmärk individuaalne edukus. Edu­kust soovivad täiskasvanud nõuavad ka oma lastelt häid eksamitulemusi. See on katkematu stressi, depressiooni ja neuroosi allikas.
Suhtumine puuetega inimestesse näitab ühiskonna heaolu üleüldist taset. Totalitaarsetes riikides eraldati puuetega inimesed kinnistesse asutustesse (NSVL) või hoopis steriliseeriti (natsistlik Saksamaa). Suletud ühiskondades valitseb inimeste hingedes kas otsene või varjatud hirm süsteemi poolt tõrjutud saada. Hirmu all hakatakse ka ise tõrjuma neid, kes keskmisest erinevad. Avatud ühiskonnas selline hirm puudub. Alles siis, kui igal inimesel on individuaalne sisemine vabadus enesekohaseks eneseteostuseks, saavad sündida võrdsed võimalused. Mida enam on puuetega inimesed ühiskonda integreeritud, seda suurem on selle ühiskonna heaolu tase.

Puuetega lapsi on vaja integreerida ja nad võiksid õppida koos teiste lastega, kuid omaette eriklassis. Suurtes klassides erivajadustega laste õpetamine on komplitseeritud mitmel põhjusel.

Elus hakkama saamine on seotud kooliga, seetõttu on oluline, et võimali­kult paljudel inimestel oleks hea haridus. Integreerides puuetega lapsi tavakooli, satuvad nad kohe silmitsi probleemidega. Esiteks on puuetega lastel raske tavakooli õppekava järgida.
Toon näite oma pedagoogikarjäärist. Noore õpetajana töötasin koolis, kus õppis vaimse puudega 16-aas­tane neiu. Püüdsime kolleegidega teda igati aidata ja toetada, kuid hästi see ei õnnestunud, sest tema mahajäämus teistest oli liiga suur. Haridussüsteemis, kus on tähtsad eksamitulemused, puudega laps hakkama ei saa. Kutsusime kokku pedagoogilis-meditsiinilise komisjoni ja tegime otsuse, et tüdruk vajab erikooli, sest talle oli jõukohane lihtsustatud õppekava.

Ranged nõuded
Jakob Westholmi Gümnaasiumi on keeruline vastu võtta ka füüsilise puudega, kuid vaimselt terveid lapsi. Kuna meie kooli hoone kuulub muinsuskaitse alla, ei saa me ehitada välja vajalikke lifte, treppe jne. Näiteks mõni aasta tagasi soovisime maja fassaadile ehitada lifti, mille abil oleksid saanud ka ratastoolis inimesed liiku­da, kuid muinsuskaitse nõuete tõttu ei saanud seda teha. Fassaad pidi jääma selliseks, nagu see on.
Meie koolist võib siiski ka ühe positiivse näite tuua. Mõni aasta tagasi õppis meil liikumispuudega tüdruk, kes vajas kõndimiseks seina tuge või teiste abi. Püüdsime teda terve kooliperega jõudumööda aidata. Oli valus vaadata, kuidas ta keerulises koolihoones mööda kõrgeid treppe liikuma pidi. Kuid tihtipeale tõrjus ta ka meie abikäe – temas oli edasipüüdlikku jonni. Õppimises oli ta tubli ja lõpetas kooli koos klassikaaslastega. Seega ei saa väita, et Westholmi gümnaasiumis ei võiks õppida füüsilise puudega vaimselt terve laps – kõik sõltub puude raskusest –, kuid vaimse puudega laste vastuvõtmiseks ei ole meil kahjuks võimalusi.

Eriklass vastab vajadustele
Puuetega lapsi on vaja integreerida ja nad võiksid õppida koos teiste lastega, kuid omaette eriklassis. Suurtes tavaklassides õppides vajavad nad palju rohkem õpetajate tuge ja tähelepanu, kui õpetaja pakkuda suudab. Ka õpetajad vajavad sellisel juhul eriväljaõpet ning kindlasti ka mõningaid meditsiinilisi teadmisi.
Ka praegustes tavaklassides on väga erineva tasemega lapsi ja seegi olukord on õpetajale keeruline. Mõned lapsed saavad õppimisega kenasti hakkama, kuid mõned, näiteks närvilisemad lapsed, vajavad sageli järeleaitamist. Terve lapse puhul võib järeleaitamise vajadus olla ajutine, puudega lapse puhul on see pidev.
Kui nn tavalastel on kohati õppimistega raskusi, siis puuetega lastel oleks meie õppeprogrammi juures väga keeruline ja nad ei suudaks teistega sammu pidada. Neil on kindlasti vaja oma programmi. Arvan, et selliseid koole, kus on mõningad eriklassid, võiks igas omavalitsuses olla vastavalt vajadusele kas üks või kaks. Kui iga kool peaks ehitama eriklasse ning kaasama eriväljaõppega lisaõpetajaid, läheks see riigile tohutult kulukaks.

Olete oodatud EPNÜ teabepäevale “Täisväärtuslik elu puuetega naistele”, mis toimub 17. mail. 2008. aastal Tallinna Puuetega Inimeste Tegevuskeskuses algusega kell 11.00. Registreerimine kestab kuni 10. maini.

Teabepäeva päevakord on järgmine:

Kell 11.00 – 11.30 Registreerimine ja hommikukohv
– „ – 11.30 – 11.45  Koosoleku juhataja, protokollija ja häältelugeja määramine
– „ – 11.45 – 12.15  2007. aasta majandusaruanne ja selle kinnitamine 
– „ – 12.15 – 13.00  Jelena Pipper – Saksamaa konverents
– „ – 13.00 – 13.15  Maarja Kaplinski – Madriidi konverents
– „ – 13.15 – 13.20  Kairi Rohtmets – Lissaboni konverents ja meesteuurimus
– „ – 13.30 – 13.45  Margit Rosental – Äsjaloodud iskiliku abistaja võrgustikust
– „ – 13.45 – 14.00  Uue juhatuse valimine
– „ – 14.00 Lõuna
– „ – 14.45 – 15.15  Euroopast tulenev sootundlik invapoliitika (lektor Monika Haukanõmm)
– „ – 15.15 – 15.45  Sootundlikkus (lektor Ülle-Marike Papp)
– „ – 15.45 – 16.30  Kvalitatiivne uuring – kuidas ja miks? (lektor Katrin Niglas)
– „ – 16.30 – 17.00  Kokkuvõte ja tagasiside päevast. Head teed osavõtjatele

Lähem info e-posti aadressil: tallinn@epnu.ee või telefonil: 56453468