Eesti mees rühkija ennast kehtestamas. Autor: Riho Laurisaar, reporter
25. aprill 2008.
Eesti Päevaleht
Kas eesti mehes on midagi valesti? Kas eesti mees peaks oma käitumist kuidagi muutma? Mis iseloomustab eesti meest ja miks räägitakse temast ainult hädadega seoses? Möte palus ühe laua taha eesti mehe ja tema muutuva rolli üle arutlema Tartu praosti, Pauluse koguduse õpetaja Joel Luhametsa ja noorte kultuurielu edendaja Ivar Põllu.
http://www.epl.ee/?lk_id=75
Eesti mehele omistatakse kõikvõimalikke vigu. Peresuhetes on ta väga traditsioonides kinni, lausa šovinistlik ja tema tervis on ka täiesti käest ära. Milline peaks mehe roll olema?
Joel Luhamets: Ma arvan, et mees on nagu ürgse kogukonna suguharuvanem, kellele seda positsiooni ei anta, vaid kellele see kujuneb kätte. Ma arvan, et see, kes on vaimsetes asjades perekonnas liider, on ka muidu peres liider. Kui peres kannab suuremat vaimsust naine, siis libiseb ka otsustamine kõigis asjades naisele. Mees võib rakendada vägivalda ja paisutada musklit, aga ta ei ole enam perekonnas kõige arvestatavam isik. Teine asi on headus ja hoolimine. Nii saadakse samuti liidriroll. Kui headust mehes ei ole ja ta muutub vaid karuseks, siis ta kaotab oma liidrirolli. Piibel ütleb: armastage oma naisi ja ärge olge karmid nende vastu. See tähendab, et mees peab perekonna ja naisega väga hellalt ringi käima, kui ta tahab olla liidri rollis.
Me elame ajal, mil paljud varasemad arusaamad enam ei kehti. Siit tuleb küsimus: kas mees peab üldse tingimata olema perekonnas liidri rollis?
Luhamets: Ei pea. Aga siis peab selleks olema kokkulepe. Muidu eeldatakse ikkagi, et mees otsustab, ja sellest võib tulla palju segadust. Kui on kokkulepe, siis võib mees jääda teisejärguliseks. Aga seni kui kõik arvestavad, et mees on liidrirollis, peab ta seal olema.
Ivar Põllu: Üldiselt ikka eeldatakse jah, et mees esindab karmimat poolt, on tõsine ja tema ülesanne on tööl käia. Kui mõni mees jalutab tööajal lastega linnas, siis arvatakse tavaliselt, et tegemist on mõne töötu või hipiga. Kuigi naisteajakirjas räägitakse, et mehed võiksid esindada rohkem pehmeid väärtusi ja näidata välja oma naiselikku poolt, siis pigem taanduvad asjad sellele, et meestele müüakse küll kosmeetikat, aga ikkagi oodatakse, et nad jääksid macho’ks edasi.
Mida tähendab teie jaoks mehisus?
PÕLLU: Ausust ja julgust võtta vastutus enda sõnade ja vaadete eest.
LUHAMETS: Tahaks vastata nii, et naised ei kuuleks, aga pole võimalik. Mina arvan, et naiste tundemaailmas ja armastuses domineerib rohkem instinktiivsus. Mehe armastus on selles mõttes õilsam. See pole rajatud looduslikele instinktidele. Selles mõttes peaks mees armastama veel rohkem kui naine. Ka selles avaldub mehelikkus. Mehe armastus peaks olema õilsam ja jõulisem. Naise armastus on nagu poegi kaitsval loomal, mehe armastus peab olema aste kõrgemal. Mees ei taju seda valu ja sidet, mis on naisel näiteks oma lapsega. Seepärast peab mees selle armastuse endas leidma. Piibel räägib Jumala armastusest ja see on isa armastus ehk teisisõnu Jumala armastus on isa armastusega sarnasem. Mu naisele ei meeldi see sugugi, kui ma nii ütlen, aga minu arvates on tõeline armastus see, kui ma tean, et võin minna kõikjale ja olla iga naisega, keda ma ihaldaks, aga ma ei tee seda. Selline valik.
Kes on kelle oma?
Kas eesti mees on šovinistlik? Kas ta murrab kõvasti tööd teha ja eeldab seetõttu, et tal on naisega võrreldes suuremad õigused teha, mida soovib, ja tulla-minna, millal tahab?
LUHAMETS: Selline halvem variant eksisteerib ikka, et hakatakse naist või peret enda omandiks pidama. Vana testamendi aegadel see nii oligi. Ja abielurikkumine oli nagu teise omandi varastamine ja seepärast oli see keelatud. Mingid jäljed on sellest ühiskonnas ka praegu.
PÕLLU: Äkki olekski parem vaadata asjale nii, et enne ei saagi midagi omada, kui sa armastusega seda enda külge ei koonda. Stamparusaama järgi peab ju inimene elama ühe teise inimesega koos, nende juurde kuuluvad lapsed ja seda nimetatakse perekonnaks. Edasiarendus sealt oleks perekonna lõhkumine, laste ripakile jätmine ja ringitõmbamine. Aga tegelikult võiks seda vaadata nii, et eeldusena kuuluvad kõik inimesed kõigile, keegi ei ole pere- ega sugulussuhete järgi kellegi omand. Kui tõeliselt armastatakse ja üksteisest hoolitakse, alles siis saadakse üksteise omaks, aga siis pole omandisuhet enam tarvis.
Kas eesti mees ongi nii erinev meestest üldse kuskil teistes riikides?
LUHAMETS: Mina arvan, et ei ole. On kultuure, kus mees räägib naisele iga tunni tagant armastusest. Kui see saab standardiks, siis sa peadki jääma seda tegema, sest muidu tundub, et on midagi lahti. Meil seda kohustust veel ei ole. Meie naine saab sellest aru ka siis, kui mees sellest ei räägi. Ei ole mingit vahet eesti mehel, kes ei räägi armastusest ühtelugu, ja mehel, kes teeb seda vahetpidamata. On vaid reeglite ja kultuuritausta erinevus.
PÕLLU: Olen sama meelt. Me võib-olla tahame olla erinevad. Kindlasti vabandame me vahel oma laiskust või hoolimatust sellega, et oleme erinevad. Teinekord on ju hea võtta tagataskust ühe tõsise maamatsi kuvand, mis päästab piinlikust olukorrast.
Kas eesti naine on alla surutud?
Kas Eestis on soolise võrdõiguslikkusega probleeme?
PÕLLU: Kui räägitakse, et riigikogus on kvoot paigast ära, siis see on ju ka ülimalt veider. See peaks ikka loomulikult muutuma. Ent kui naised väidavad, et heade kutseoskustega naised ei leia tasuvat tööd, siis seda ma ka usun. Tööandjale on nad ebakindel tööjõud, nad võivad ju rasedaks jääda. Selline suhtumine on küll totter.
LUHAMETS: Ma leian, et igasugune sookvootidega mängimine on üks paras vägistamine. Rääkisin kord ühe soomlasest kirikumehega. Neil on kirikus samuti naisi tööl. Ta ütles, et kui neil oleks tööl vaid mehed, siis vajaksid nad neljasaja inimese tööjõudu. Kui võtta tööle rohkem naisi, oleks tal vaja viissada paari töökäsi, sest naine on keskmiselt 20 protsenti rohkem aega töölt eemal kui mees. Ja nii tuleb kulutada raha koolitusele, et saada endale töötajaid, kes lõpuks ei teegi sama palju tööd. Äriliselt pole selline tegevus tasuv.
Äris on see loogika omal moel isegi arusaadav. Samal ajal pole ju õiglane vaadata naist kui puudega ühiskonnaliiget. Mingi lahendus peab olema, et naised saaksid ühiskonnas samuti võrdsele positsioonile?
LUHAMETS: Mina olen selles küsimuses üsna tagurliku mõtlemisega. Inimene ei ela ühiskonnas üksinda. Meil ei oleks võimalik elada ilma riigita ega igaüks omaette. Me peame omavahel koostööd tegema ja põhiline koostöömudel on perekond. Erandeid võib olla ja inimesed võivad elada ka üksinda. Aga see ongi inimese valik: kas sa elad perekonnamudelis või omaette? Paljudes ametites ei saa inimene minna lihtsalt mitmeks aastaks eemale, ta jääb niivõrd palju maha, et ta ei ole oma ametis enam konkurentsivõimeline. See ongi valikukoht. Kas valid pere või karjääri. Väga andekad ja võimekad saavad nende ühitamisega ka hakkama, aga kõigile see ei sobi ja sellega seotud üleinimlikud pingutused ei tasu ennast lihtsalt ära.
PÕLLU: Muuta saab vaid seda, et tööandjad ei teeks oma otsuseid vaid selle põhjal, et tegemist on naisega kui riskifaktoriga. Peavad ikka lugema inimese oskused. Võib ju asja ka nii vaadata, et võimekas naistöötaja teeb enne raseduspuhkusele minemist ära sellise töö, mida mõni keskpärasem tümakas meestöötaja teeks mitme aastaga. Küsimus pole ju sageli vaid ajas, vaid ka intensiivsuses.
Seega, rohkem naisi poliitikas, avalikus elus kaasa rääkimas ja juhtivatel kohtadel – on see teie jaoks vastuvõetav või mitte?
LUHAMETS: Ühtegi asja pole mõtet teha vägisi. Naisvaimulikega on sama asi. Naisvaimulikke võib olla. Aga ma tean, et suur osa koguduseliikmeid pole sellega harjunud. Ja naisel kulub selle töö tegemiseks ja enda tõestamiseks kohutavalt palju rohkem energiat kui mehel sama asja tegemiseks. Kui naine on selleks valmis, siis miks ka mitte. Aga me peame arvestama üldist olukorda. Ka poliitikas kipub ju nii olema, et kui nad lähevad valima, siis nad usaldavad meespoliitikut rohkem. Naine peab end seal jälle rohkem tõestama.
PÕLLU: Huvitav ongi see, et kui meie soorollides oleks midagi väga paigast ära, siis see olekski just valimistel näha. Naisi on meil ju valijaskonna seas isegi rohkem kui mehi. Aga nagu näha, annavad nad oma hääle ikka rohkem meestele. Ometi oleks seal just see koht, kus naised saaksid kõige otsesemalt tasakaalu muuta. Kui see potentsiaal oleks olemas, küllap see ka kuskil välja lööks.
Aga äkki on küsimus vaid harjumises. Kui ühele naisvaimulikule järgneb teine ja kümnes, võib-olla harjutakse sellegagi ära. Kuskilt peab ju algust tegema?
PÕLLU: Jah. Ent jõuga ja seadustega selliste asjade läbi surumine sikutab kogu protsessi lõpuks sabapidi tagasi. Pigem peaks senist süsteemi vaikselt seestpoolt õõnestama.
LUHAMETS: Ja ei maksa unustada, et on ka alasid, kus alati eelistatakse rohkem võtta tööle naisi või isegi pensionäre. Need võivad küll olla odavamad töökohad, ent kus naiste iseloomuomadustel on selge eelis meeste ees. Tean omast käest, et on valdkondi, kus ma palju parema meelega ajan asju naiste kui meestega.
Joel Luhamets, abielu sõlmides võtate te põhimõtteliselt vastu vaid seda vana vannet, kus naine lubab mehele alluda. Ka see täna-päeval ebaõiglane ei tundu?
LUHAMETS: Piibel ütleb, et mees on naise pea. Mehelt küsitakse abiellumisel: kas sa tahad selle naise omaks võtta, teda austada ja armastada? Ning naiselt küsin: kas tahad teda austada, armastada ja tema sõna kuulata? Põhimõte on selles, et abi-elus võetakse kõik asjad ühel meelel vastu. See on õnneliku elu alus. Aga elus võib olla olukordi, kus otsus tuleb teha, aga üksmeelt ei saavutata. Siis tuleb kas lahku minna või peab ühe otsus peale jääma. Ja siis peab keegi otsustama ja pea olema. Peab olema kokku lepitud, kuidas käituda siis, kui on kriis. Muidu on lubadus surmani koos olla lihtsalt üks läbi roosade prillide vaatamine.
Aga kuidas saab mees olla abielu või naise pea, kui vanasõna ütleb, et iga suure mehe taga on veel suurem naine?
LUHAMETS: Mehe otsus võib olla ka see, et naise tahtmine jääb peale. Ja enamasti see nii ongi.
PÕLLU: Tähtis pole see, et mehel on alati õigus, aga peab olema selge, kes siis lõpuks mingi otsuse teeb.
Mehe töö ja mehe trauma
Kas pole isegi üllatav, et meie ühiskonnas on jutuaineks sooline võrdõiguslikkus. Ometi elasime me 50 aastat ühiskonnas, kus soorollidel polnud mingit tähtsust ning naised olid kosmonaudid, traktoristid ja töödejuhatajad. Võiks ju arvata, et meie ühiskond suudab vaadata asju samamoodi ka edaspidi, ent miski muutus pea kohe pärast taasiseseisvumist.
PÕLLU: Vist hoitigi rusikat põues ja tegelikult kanti endas ikka 1930. aastate vabariigi aegseid suhtumisi. Lugesin kuskilt, et ajakiri Nõukogude Naine oli oma aja kohta tohutult eesrindlik, vastas lausa tänapäeva euroopalikele standarditele. Ent kui ajakirja nimi muutus Eesti Naiseks, siis hakkas see kohe endas kandma rohkem endisi sajandialguse tõekspidamisi. Ühesõnaga hakati avastama vana asja uue kampaaniaga.
LUHAMETS: Üks asi, mille me siin oleme unustanud, on see, et ühiskonnas on tohutult alahinnatud ema ja lapsekasvatamise rolli, mis on tegelikult maailma tähtsaim amet. See on seotud elust kõrvale jäämisega ja teistest maha jäämisega. Ent kui üks naine suudab kasvatada mõne presidendi või ministri, siis on see ju meeletu ülesanne. Vanasti tähistati tsaari ema sünnipäevi. Äkki peaks nüüdki hakkama tähistama lugupeetud naiste sünnipäevi, et emade olulisust rõhutada.
Kuidas meie juttu nüüd kokku võtta? Et ega see eesti mees ei erinegi nii väga oma liigikaaslastest mujal maailmas ja soorollidegagi on meil kõik enam-vähem korras?
LUHAMETS: Jah. Ja lisaks veel, et kui eesti naine satub kuskile Egiptusesse, kus mehed sosistavad vahetpidamata mesimagusalt ilusaid sõnu, siis see võibki esialgu mõjuda eksootilisena. Aga kodus ja oma süsteemis on alati kõige parem elada.
Aga kui süsteem on muutumas?
PÕLLU: Ehk seepärast ongi hea ilmas vahel pisut ringi rännata. Kas või vaadata, kuidas on asjad näiteks väga liberaalsetes Skandinaaviamaades. Kas naiste seal kätte võideldud õigus olla koledad ja meestele vajadusel virutada on ikka seda väärt, et selle poole püüelda. Seda on öelnud üks minu soome naistuttav. Ja võrdluseks võiks käia ka islamimaades ja vaadata, mida tähendab tegelikult see, kui naine on mehe oma. Eks siis tuleb ise otsustada, kuidas asjad peavad olema. Ei tasu kõike sarnaseks muuta.
Nii et kõigi asjade järjest suurenev võrdsus, eriti kui see tuleb sundusega, viib lõpuks ka paraja nivelleerimiseni?
PÕLLU: Asja võib vaadata ka ökoloogiliselt. Ei saa ju nõuda, et Eestis oleks korraga parasvööde, troopika ja arktiline kliima. Ei saa muuta kogu maailma ökosüsteemi, nii et igal pool oleks Kanaari saarte kliima. Asjad ongi maailma eri paigus erinevad.
LUHAMETS: Veel 20 aastat tagasi lugesin ma kirikus mehed ära, panin arvule nulli otsa ja sain kirikus olevate inimeste arvu kokku.
Nüüd on juba iga neljas kirikus käija mees. See näitab, et vaimsus hakkab eesti meeste seas kasvama. Nad ei tegele enam vaid autode, töö ja lorijuttudega. Vene ajal oli mehel pere kaitsmise, vastutuse ja hoolitsuse roll väiksem. See aga pani mehed selles ühiskonnas rohkem kannatama ja nad ei saanud oma mehelikke funktsioone korralikult täita. See võis jätta ka paraja trauma. Ma arvan, et mehed kannatasid ja mandusid selles ühiskonnas rohkem ja nüüd on käes paranemise aeg. See võtab aega.
