Et õpetajatena töötavad põhiliselt naised, on viimase 50–60 aasta riikliku poliitika tulemus. Riiklikult on toetatud protsessi, et kooli ikka vähem mehi tööle tuleks ja jääks.

http://www.opleht.ee/Arhiiv/2008/22.02.08/peamearu/2.shtml Õpetajate Leht: 22.02.08 

Pärast sõda oli koolis vähe mehi objektiivsetel põhjustel – kogemustega pedagooge oli langenud, ükskõik siis kummal pool rindejoont. Järgnev represseerimislaine vähendas nende arvu veelgi. Õpetajaks õppima läksid alates 1960. aastatest valdavalt tütarlapsed, sest korraga polnud kool enam piisavalt mehelik koht. Sotsialistlik realism tõstis esikohale musklis töölise, mutrivõti või kellu käes. Nõukogude Eesti hariduspoliitika kujunes niisuguseks, et pärast 8-klassilise kooli lõpetamist läks keskkooli 2/3 tüdrukutest ja vaid 1/3 poistest. Kes keskkooli ei läinud, siirdus tehnikumi või kutsekooli. Pärast keskkooli lõpetamist tegid tütarlapsed edukalt sisseastumiseksamid Tallinna Pedagoogilisse Instituuti ja kohusetundlike õppuritena ka lõpetasid.
Kui poisse reaalainete teaduskondades oligi, siis ühed langesid välja ebakorrapäraste elu- ja õpiviiside tõttu, teised rajasid oma karjääri parteitööle ja olid kooli jaoks n-ö kadunud hinged. Kui taaskehtestati Eesti Vabariik, tekkis korraks lootus, et Eesti koolihariduses on võimalik muuta nihkes olukorda, kus kasvavat ja arenevat noort suunavad enamasti naised. See olnuks ka võimalik, kui oleks tähtsustatud haridust ja kooli ning kindlustatud pedagoogile pisut üle Eesti keskmise palk, mis väärtustaks õpetaja rasket tööd ja tõstaks tema prestiiži. Selle asemel algasid arutelud heast ja halvast õpetajast ning sellest, et Eesti õpetaja ei tee Euroopa kolleegidega võrreldes piisavalt tööd. Seejärel hakati haridust bürokratiseerima, mis praegu eeldab õpetajalt iga oma sammu kirjalikku fikseerimist. Kõik see tõukas mehi koolist veelgi kaugemale.
Eesti ühiskonda vaevab edukuse sündroom. Kiirustatakse ikka paremini elama, rohkem kulutama. Poodlemiseks on vaja raha, mida õpetajal ei ole. Kellel raha pole, on tunnistatud luuseriks. Kuid Eesti mees, eriti noor mees, ei taha olla luuser.

Arenenud maade probleem
UNESCO koostatud „Haridus kõigile” kavas on üks eesmärk kindlustada aastaks 2015 kõikidele lastele, eriti tüdrukutele ning rasketes tingimustes elavatele ja rahvusvähemustesse kuuluvatel lastele, juurdepääs kvaliteetsele kohustuslikule tasuta algharidusele (UNESCO, 2004). Milline on olukord praegu?
Eestis on ülikooli astujatest enamik naised. Ka tavakoolis on enamuses tüdrukud. Kas Eestis on naisi rohkem kui mehi? Eesti Statistikaameti andmetel oli 2006. aasta 1. jaanuaril Eestis naisi tõepoolest 106 086 võrra rohkem kui mehi. Kuid arvestades, et Eesti naiste eluiga on meeste omast ligi kümme aastat kõrgem, polegi see vahe suur.
Ikkagi, miks on Eestis (ja ka mujal arenenud maades) naiste osatähtsus hariduses suurem, olgu siis õpetajate või õpilastena? Eestis on viimase rahvaloenduse andmetel 62% naistest ja 57% meestest omandanud keskhariduse (Kui haritud oleme? Eesti Statistikaamet, 2000), mis on iseenesest väga kõrge näitaja. Naiste haridustase on Eestis natukene kõrgem kui meestel, meeste protsent ületabki naisi ainult põhihariduse osas – põhjuseks see, et mehed omandasid elukutse juba pärast põhikooli ja lahkusid seega haridussüsteemist. Gümnaasiumilõpetajatest on umbes 60% naised. Üheksakümnendatel suurenes Eestis sooline erinevus ülikooli astujate hulgas pidevalt, 2004/2005. õppeaastal oli ülikooli vastu võetud naiste osatähtsus kõigis õppeastmetes üle 50%. Peaaegu tasakaalus oli see ainult doktoriõppe puhul (Haridus. Eesti Statistikaamet, 2006). Naised omandavad kõrghariduse poolteist korda sagedamini kui mehed.
Arenguriikides on olukord hoopis teistsugune – hariduseta on ca 15 miljonit last Ida-Aasias ja Vaikse ookeani saartel, kellest pooled on tüdrukud. Globaalselt ca 100 miljonit last ei ole algkooli nimekirjaski, neist 55% tüdrukud (United Nations Girls’ Education Initiative, UNGEI, 2006). Näiteks Hiinas ei käinud 1987. aastal koolis 2,7 miljonit last, 83% nendest oli tüdrukud, ning igal aastal tootis Hiina ca 2 miljonit kirjaoskamatut (neist 80% tüdrukud). Naiste osakaal vähenes kõrgema astme koolides, mis on vastupidine arenenud maailmale. Jaapanis valitses suur ebavõrdsus 1980. aastatel: vanemad arvasid, et tütred ei vaja professionaalset ametit ja naisi oli ülikoolis ainult 35%. Kindlasti on andmed selle aja jooksul muutunud, kuid näited ilmestavad hästi olukorda arenguriikides. Indias pääseb koolile ligi 90% lastest – kuid siiski on haridus tüdrukutele puudulikult kättesaadav sotsiaalsetel ja kultuurilistel põhjustel.
UNESCO „Haridus kõigile” toodud eesmärgis oli esile tõstetud just tüdrukute harimine probleemsetes piirkondades. Tüdrukute haridusse investeerimisel on praktiline kasu. Koolitatud naine tagab tulevikus emana ka pere haridustraditsioonid. Väärtustab nii ennast kui ka oma peret. Haritud naised on teadlikumad pere planeerimisel, vähem on soovimatuid rasedusi, rasedate ja imikute surmasid, tervislik seisund on parem ja tõenäosus saada terveid lapsi suurem. Suure HIV-i riskiga piirkondades on nii vähem HIV-positiivseid naisi. Väheneb ka laste tööjõu kasutus (UNGEI, 2006).
Mida ette võtta hariduse feminiseerumise vastu? Teatud määral võiks abi olla eraldi koolidest või klassidest poiste ja tüdrukute jaoks. Poiste õppe­edukusele mõjuks positiivselt mo­tiveerimine, individuaalne tegele­mine, naisõpetajate arvu vähendamine. Meesõpetajate osakaalu tõus tasakaalustaks soorolle. Naisõpetajad toovad kooli rohkem tüdrukuid, meesõpetajad looks parema distsipliini. Tuleks kaotada osaliselt piirid „naiste valdkondade” ja „meeste valdkondade” vahel.

Ring saab täis
Euroopa Kontrollikoja liige Kersti Kaljulaid kirjutab 13. jaanuari Postimehes artiklis „Kui kauaks veel Eesti meest?”: „Me oleme kujundanud hariduse-, palga- ja, mis eriti oluline, ka väärtuste süsteemi selliselt, et võimalikult suur hulk eesti mehi ihkaks teha mittetootvat tööd.” Milline on see mittetootev töö Eestis, võib igaüks oma teadmiste piires ette kujutada. Eesti mees ei taha olla ka spetsialist, kes toodab tervist või haritud tööjõudu, sest ta ei taha vaevarikka õppimise järel saada luuseriks. Pigem lahkub noor ülikoolidiplomiga spetsialist Eestist ja läheb oma ühika toakaaslastest kokkuklopsitud brigaadiga välismaale ehitajaks, sest juhtumisi on neil olnud õnne töötada suviti ehitaja käealustena.
Feminiseerunud kool ei arvesta asjaoluga, et keskastme poisid vajavad õpetamisel tüdrukutest erinevat metoodikat, ja seetõttu loobuvad poisid õppimisest, sest neil ei kujune õppimisharjumust. Veel kord Kersti Kaljulaidu tsiteerides: „Eesti haridussüsteem ei kanna keskkoolidiplomini piisavalt reaalainetes haritud mehi. Ülikooli üldse satuvad pigem naised kui mehed.” Ring saab jälle täis.

Puudega lapsed ei saa enam bussiga kooli. Autor Anneli Ammas
Eesti Päevaleht: 28. märts 2008

Tänene Eesti Päevaleht http://www.epl.ee/artikkel/423769  
Sama artiklit refereerib Delfi http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/article.php?id=18540691

Haapsalu-Pärnu bussi sõitude vähendamine tegi puudega laste koolisaamise keeruliseks.

Selliseid liikumispuudega koolilapsi ja nende vanemaid, keda graafiku vähenemine puudutab, on üle kümne. Ainuke Haapsalu ja Pärnu vahet käiv buss hakkab sõitma kahel päeval nädalas.

“See on katastroof!” lausus Haapsalu sanatoorse internaatkooli kasvatusala juhataja Sirje Viiret. Pühapäeva õhtul Pärnumaalt pärast koolivaheaega Haapsallu sõitma valmistunud liikumispuudega lapsed jäid teele pika ninaga ja nende vanemad pidid kiirkorras leidma mingi muu võimaluse, et lapsed kooli jõuaks.

“Küsisin veel eelmisel päeval bussiinfost üle, kas Pärnu-Haapsalu buss pühapäeval sõidab, ning sealt kinnitati, et sõidab,” ütles Tatjana Rogenbaum. Tema 11-aastane liikumispuudega tütar käib Haapsalus koolis Pärnu-Jaagupist ning siiani sai ta reede õhtul bussiga Haapsalust koju sõita ja pühapäeva õhtul kooli tagasi. Sel pühapäeval läks tüdruku autoga Haapsallu saatmine perele, kus ka ema on liikumispuudega, maksma 500 krooni.

Viireti sõnul käib Pärnumaalt nende koolis üle kümne õpilase ja nende hulk ei ole aastatega vähenenud.
Läinud nädalast tõmbas Go Bus Läänemaa ainukese Haapsalu-Pärnu liini sõidud kokku vaid reede ja laupäeva peale. “See ei ole rentaabel liin ning vaid reedel ja laupäeval on seal nii palju sõitjaid, et vedu päris miinusesse ei jää,” ütles Go Bus Läänemaa asedirektor Igor Štšeglakov. “Läbirääkimised käisid kolm kuud ning veel eelmisel nädalal oli lootust majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumist toetust saada, nii et buss võinuks neljal-viiel päeval nädalas sõitma jääda,” sõnas Štšeglakov.

Lääne maavalitsuse nõunik Harri Erman tõdes, et asjade seis on kurb. “See liin läbib kümme valda ja linna, aga tõsi on see, et ka laupäeval sõitis Haapsalust Vigalasse vaid seitse inimest – sellega ei majanda bussiettevõte seda liini kuidagi,” ütles Erman. “Sama mure on Läänemaa noortel, kes käivad Vigala tehnika- ja teeninduskoolis – kui vanematel pole võimalik last autoga kooli viia, tuleb uus kool leida.”

Valdade puudulik koostöö

Halinga vallavanem Ülle Vapper kahetses, et Läänemaa vallad, mille territooriumi buss läbib, ei soostunud liini käigushoidmiseks kulutusi tegema.

Ermani sõnul näitavad arvutused, et igal vallal tuleks tegelikult tasuda vaid 6700 krooni aastas, et bussigraafik endisena säilitada. “See ei ole väga suur raha.”

“Oleme üle elanud Viljandi bussi kadumise, misjärel näiteks Karksi-Nuiast hakkas vald oma nelja last ise tooma ja viima,” tõi koolidirektor Viiret näiteks. “Lõuna-Eesti valdade lastele tuleb sõiduk Tartusse liinibussile vastu,” lisas ta.

Bussifirma ei taha lapsi kooli ette ära tuua

•• Halinga vallavanem Ülle Vapper ütles, et kindlasti leitakse võimalus lapsed Haapsallu kooli vedada. “Keda siis veel aidata, kui mitte puudega lapsi,” lausus vallavanem. Halingas on sama bussiliini ärajäämine tekitanud liikumisprobleeme ka Vigalast Pärnu-Jaagupisse keskkooli käivatele õpilastele.

•• “Põhiharidus on Eestis kohustuslik ning kui puudega laps peab kodukohast mujal koolis käima, peab omavalitsus aitama, et ta kooli pääseks,” lausus liikumispuudega inimeste liidu tegevjuht Auli Lõoke. “Invatransport on omavalitsuste korraldada – mõnel pool kompenseeritakse bensiinikulu, suuremates on olemas invabuss,” lisas ta.

•• Haapsalu sanatoorse internaatkooli invabuss käib õpilastel alati liinibussi vastas, kui lapsed koolivaheajalt või koduselt nädalavahetuselt naasevad. Kooli palvele, et näiteks 20 Tartu bussiga sõitva lapse pärast võiks teha Haapsalus saabudes viimase või lahkudes esimese peatuse kooli juures, on bussifirma kategooriliselt ei ütelnud.

Ekspress analüüsis Eesti elanike kohta tehtud uuringuid ning pani arvudest kokku härra ja proua Keskmise portreed.

Keskmised elavad Tallinnas.

http://www.ekspress.ee/2008/03/27/eesti-uudised/1864-saage-tuttavaks-marju-ja-harju-keskmine

Harju ja Marju peres on 1,5 last.

Nende mõlema brutokuupalk on 8917 krooni. (2007. aasta viimase kolme kuu mediaanväljamakse summa, mis vastab tegelikule olukorrale rohkem kui aritmeetiline keskmine.) Aga tegelikult teenib Harju üle 20 protsendi rohkem raha kui Marju.

Suurim osa rahast Keskmiste peres kulub toidule, seejärel tulevad kulutused eluasemele ning transpordile.

Poes käivad Keskmised kaks-kolm korda nädalas, oma oste teevad nad suurtes ostukeskuses. Väikestes poodides nad eriti käia ei armasta. Kartuli saavad nad mõne tuttava või sugulase käest, kel on veel kuskil maalapp olemas, mee mõnelt mesinikult.

Prügi sorteerivad Keskmised vähemalt osaliselt.

Mittealkohoolsetest jookidest armastavad Keskmised kõige rohkem kohvi, teed ja piima. Baarikapis on neil aga kindlasti viin ja konjak.

Harjul ja Marjul kulub mõlemal 11 tundi päevas magamisele, söömisele ja enese hooldamisele.

Televiisorit vaatavad nad päevas 4 tundi ja 19 minutit. Telekanalitest armastavad nad kõige rohkem TV3, aga ära vaatavad nad kindlasti "Võsareporteri", "Õnne 13", "Pealtnägija", "Reporteri" ja saate "Eesti otsib superstaari".

Harju on tööl kauem kui Marju, aga see-eest teeb Marju rohkem majapidamistöid.

Keskmiste korteris on ühe elaniku kohta eluruumi pinda 29 ruutmeetrit. Kodus on neil olemas internetiühendus.

Et nemad ei moodusta Eestis kõige levinumat, ühe täiskasvanuga perekonda, siis on nad ilmselt mitmest perest kokku sulandunud mosaiikpere. Nii et vähemalt üks laps ei ole Harjul ja Marjul ühine.

Eesti eluga on nad üldiselt rahul. Suurimaks probleemiks peavad Marju ja Harju hinnatõusu, seejärel muretsevad kuritegevuse vohamise ning siis tervishoiusüsteemi pärast.

Riiklikest institutsioonidest usaldavad nad kõige rohkem kaitseväge ja politseid, erakondi nad seevastu hästi usaldada ei taha.

Nad ei ole rahul ka sellega, et Riigikogu liikmed saavad nii suurt palka, toetavad aga Vabadussõja võidusamba kavandit.

Harju ja Marju tahaksid senisest rohkem käia teatris, aga piletite hinnad on Keskmiste rahakoti jaoks liiga kõrged. Viimase aasta jooksul on nad ilmselt ühe korra siiski teatrisse sattunud, Marju on muide suurem teatrihuviline kui Harju. Ja kui Keskmised teatrisse lähevad, siis nad vaatavad, et see oleks ikka komöödia.

Kinos ei ole Keskmised ka eriti käinud – filme vaatavad nad TV3 pealt. Eriti armastavad nad mängufilme ja muidugi ka komöödiaid.

Kindlasti on Keskmised viimase aasta jooksul vähemalt ühe raamatu läbi lugenud ja tõenäoliselt oli see põnevusromaan. Lugemiseks pole neil aga eriti aega. Viimase aasta jooksul on nad (Marju ilmselt) mõne tuttava soovitatud raamatu isegi koju ostnud, aga üldiselt peavad neid ostmiseks liiga kalliks. Seepärast on Marju käinud isegi raamatukogus proosat laenutamas. Ega nad eriti sellega kursis ei ole, millised raamatud Eestis ilmuvad.

Kunstinäitusel ega muuseumis Keskmised käinud ei ole. Võib-olla on nad viimase aasta jooksul sattunud mõnele muusikaüritusele (see oli pop- või rock-kontsert).
Muusikast eelistavad nad rahvalikku muusikat ja seltskonnalaule.

Tervisesporti Harju ega Marju eriti ei tee. Marju on küll ses suhtes kaasast pisut tublim. Küll aga armastavad nad end kursis hoida suusatamisega.

Kui üks neist on väljaspool omavahelist suhet juhuvahekorras, siis kondoomi nad ei kasuta.

Ilmselt lähevad nad manalateele südame-veresoonkonnahaiguse või vähi pärast.

Allikad: Eesti Statistikaamet, Siseministeerium, TNS Emor, Eurobaromeeter, Faktum & Ariko, Tervise Arengu ­Instituut, Eesti Riiklik Autoregistrikeskus, ABC King, Eesti Konjunktuuri Instituut,

Saar Poll.

Marju Keskmine (42)

Marju elab 78aastaseks.
Marju nimi on kõige tõenäolisemalt Jelena, Svetlana või Tiina.
Marju töötab kuskil vabrikus, kaubanduses või hoopis hariduse valdkonnas. Tõenäoliselt on ta omal alal koguni tipp- või keskastme spetsialist.
Marjul on kutseharidus, erinevalt Harjust on ta aga käinud mõnel täiendusõppekoolitusel.
Esimene laps sündis Marjul 25aastaselt, nii et tema on praegu 17aastane (tema nimi on kas Martin või Kristina).
Marju jalanumber on 38 või 39.
Ta ei suitseta ja on normaalkaalus.
Marju limpsib vähemalt kord kuus veini või mingit muud alkoholi.
Tõenäoliselt oli Marjul viimase 30 päeva jooksul peavalu.

Harju Keskmine (37)

Elab ilmselt 67aastaseks, nii et tal on heal juhul elada jäänud veel 30 aastat.
Tegelikult on Harju nimi ilmselt Sergei, Margus või Andrei, sest need olid 1971. aastal kõige populaarsemad lastele pandud nimed.
Harju töötab töötlevas tööstuses, ehituses või seadme- ja masinaoperaatorina. Harjul on kutseharidus.
Tõenäoliselt sõidab Harju Volkswageniga, sest neid on Eestis arvel kõige rohkem. Teine variant poppide automarkide pingereas on Ford.
Tema jalanumber on 43.
Suitsetab, alustas 18aastaselt.
Alkohoolsetest jookidest on Harjule kõige rohkem mokkamööda õlu (seda joob Harju iga nädal).
Viimase 30 päeva jooksul võisid Harjul olla seljavalud.
Harju on ka pisut ülekaaluline.

Eesti Naisteühenduste Ümarlaud on liitunud järgmise Keskerakonna Naiskogu avaldusega

http://www.enu.ee/enu.php?keel=1&id=4&uid=58

KESKERAKONNA NAISKOGU AVALDUS

Konverentsil Rahvusraamatukogus, 08.03.2008

Seadus on formaalsete normide kogum, mis suunab ja kinnistab inimkäitumise mustreid ühiskonna arengu soovitavaid eesmärke silmas pidades, st sotsiaalseid probleeme pigem leevendades kui uusi juurde tootes. Seaduseandjal lasub suur vastutus ühiskonna mittesoovitavate arengujoonte reguleerimisel ja soovitavate arengujoonte seadustamisel. Seaduseandjal lasub vastutus seaduse toimest tulenevate vahetute ja pikemaajaliste sotsiaalsete tagajärgede eest.

Perekonnaseaduse eelnõu abielusuhete ja perekonnaelu ning vanema ja lapse õigussuhte regulatsiooni normid puudutavad praktiliselt kogu Eesti elanikkonda, suunates ja kinnistades nende väärtushinnanguid ja käitumuslikke valikuid. Millegagi ei ole põhjendatud eelnevate analüüsideta mõne teise riigi vastavate normide mehhaaniline ülekandmine, isegi kui need normid selles riigis hästi toimivad. Igal rahval on omad pikaaegselt väljakujunenud tavad, mis loovad stabiilsustunde oleviku ja tuleviku ees. Ühiskonnas juurdunud ja omaksvõetud põhiväärtuste kõrvaleheitmiseks peavad olema väga argumenteeritud põhjused.

Riigikogu sotsiaalkomisjoni tellimusel on valminud perekonnaseaduse eelnõu sotsiaalsete mõjude analüüs, milles on selgelt välja toodud seadusest tulenevad eesti ühiskonna positiivsed ja negatiivsed arenguriskid. Eelnõu nõrkadele kohtadele on osutanud ka mitmed valitsusvälised ühendused. Eesti demograafilist olukorda ja perekonnaelu haavatavust arvestades oleks äärmiselt vastutustundetu eirata teadlaste analüüsi järeldusi ja erinevate valitsusväliste ühenduste ettepanekuid. Meie, allakirjutanud ei saa toetada järgmisi perekonnaseaduse eelnõu põhimõtteid.

1. Oleme vastu abikaasade varaliste suhete uuele regulatsioonile, sest näeme selles ohtu Eesti ühiskonnas juurdunud põhiväärtustele. Eelnõu ohustab perekonnainstitutsiooni stabiilsust.

2. Leiame, et eelnõus sisalduv ühiskonna individualistlikku alget kandev suundumus ohustab perekondade toimimise solidaarsuspõhimõtteid, kuna soodustab konkurentsi ja sotsiaalse ebavõrdsuse tungimist perekonnaliikmete vahele, jättes nõrgema poole vajaliku kaitseta. Siit tulenevalt on eelnõu vastuolus soolise võrdõiguslikkuse põhimõtetega.

3. Meid teeb murelikuks vanema ja lapse õigussuhete regulatsiooni osa, millega jäetakse lapse emaga mitte abielus olev isa ilma emaga sarnasest automaatsest lapsehooldusõigusest ja –kohustusest, rikkudes sellega võrdse vanemaksoleku põhimõtet. Laps vajab mõlemat vanemat ja abielulisuse alusel vahetegemine isade vahel ei ole õigusriigile kohane. Siit tulenevalt on pakutud õigusnormid vastuolus Eesti Vabariigi põhiseaduse ja ÜRO lapse õiguste konventsiooniga.

4. Vaidlustame eelnõus esitatud vanema ja lapse õigussuhete regulatsiooni selle osa, millega laps on võimalik jätta isata juhul, kui lapse isa või ema on alaealine ja alaealise vanema seaduslik esindaja isaduse omaksvõtule nõusolekut ei anna. Nimetatud õigusnorm ei oleks kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseadusega ega ÜRO lapse õiguste konventsiooniga.

5. Peame äärmiselt oluliseks eelnõu senisest süvendatumat ülevaatamist , eesmärgiga see paremini siduda perekonnakäitumisest tulenevate Eesti ühiskonna soovitavate arengueesmärkidega.

Avaldusega liitunud organisatsioonid-

KENA

Eesti Naiste Koostöökett

ENÜ

Eesti Naisliit

Eesti Puuetega Naiste Ühing

Eesti Lasterikaste Perede Liit

MTÜ Vaimuvalgus

Balti-Ameerika Partnerlusprogramm.
Avatud Eesti Fond.
Estonia pst 5a.
10143 Tallinn.

2007. aastal Balti-Ameerika Partnerlusprogrammi toetusel toimunud:

1. 1-päevane seminar “Kuidas mõista üksteist: sooline võrdõiguslikkus ja võrdsed võimalused Eestis ja Euroopa Liidus, selle tegelikkus ja arenguvõimalused”
   21.06.2007 Riigikogu ruumides, vastutavaks korraldajaks Reformierakonna Naisühendus NaiRe. Külalisteks Anne-Marike Papp, Sotsiaalministeeriumi soolise võrdõiguslikkuse osakonna nõunik ja Kristiina Luht, Sotsiaalministeeriumi soolise võrdõiguslikkuse osakonna peaspetsialist. Osavõtjaid oli seminaril 15.
2. Aasta Pere 2007 väljakuulutamine
   05.07.2007 Saku Majas Harjumaal. Ürituse korraldajaks Rahvaliidu Naisühendus Epp.
3. 2-päevane seminar Kuidas mõista üksteist: “Kehakeel ja suhtlemine”
   20.-21.09.2007 Endla tn 4 Tallinnas, korraldajaks AWO Bad Doberan ja Eesti Naisliit, finantseerijateks Fridrich Eberti Fond ja Eesti Naiste Koostöökett.. Koolitajaks oma ala asjatundja Ruth Tiller Saksamaalt. Osavõtjateks Koostööketi liikmesorganisatsioonide esindajad, kokku 27 inimest.
4. Konverents “Võrdsed võimalused puuetega naistele” Eesti Puuetega Naiste Ühenduse korraldamisel Koostööketi kaasabil
   26.-27.10.2007 Tallinnas Radisson SAS konverentsikeskuses. Osalejaid üritusel 36.
   Foorum “Naised otsustama 2007”
5. 13.10.2007 Kohtla-Järvel. Korraldaja MTÜ Kodanikukoolitus. Ürituse korraldamise üks partneritest Koostöökett. Osalejaid üritusel kokku 130.
6. Meeskonna meediakoolitused, 2 koolituspäeva, teema ”Avalikkusega suhtlemine”, koolitaja Ilmar Raag: 1. koolituspäev
   27.09.2007 Tallinnas ja 2. koolituspäev 16.11.2007
7. Koostööketi esindaja osales European Women´s Lobby
   26.-28.10.2007 Sofias.
8. Koostööketi liikmed osalesid Kodanikuühiskonna konverentsil
   22.-23.11.2007 Viru Konverentsikeskuses, korraldaja MTÜ Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liit.
9. Alanud on „Teenäitaja 2007“ kandidaatide esitamine ja ettevalmistused väljakuulutamiseks. Teenäitaja aunimetust on välja antud neljal aastal.

Lisaks eeltoodule oleme korraldanud ja ise kaasa löönud:

1. Liikmesorganisatsioonide ümarlaud 28.02.2007 Särgava residentsis Tallinnas Koostööketi liikmesorganisatsioonide uue eelarveaasta tegevuskavade täpsustamiseks “Päev sõpradega”. Osalejaid 20.
2. Koostööketi kohtumine Agu Laiusega Kodanikuühiskonna Sihtkapitali kontseptsiooni väljatöötamise konsultatsioonide raames 23.07.2007 IRL kontoris Wismari 11 Tallinnas. Osalesid Koostööketi liikmesorganisatsioonide esindajad (6).
3. Osalesime EMSLi suvekoolis “Kaasamise akadeemia” Viinistul 7.-8.09.2007

Eve Võrk
MTÜ Eesti Naiste Koostööketi 2007 BAPP-i projektijuht

IAT nõustajate koolitus 11.- 13.04.2008
Projekti IAT- Sinu elamise võimalus- esimene koolitus

MTÜ Händikäpp kutsub teid osalema projektis Isikliku abistaja teenus – Sinu elamise võimalus, mida rahastab EV Sotsiaalministeerium.

Koolituse eesmärk on käivitada isikliku abistaja teenusega seotud isikute ja/või ühenduste võrgustik. Võrgustiku liikmete ülesanne on ühtlustada arusaama isikliku abistaja teenuse sisust ja parandada teenuse kättesaadavust üle Eesti.

Koolitusele ootame isikliku abistaja teenuse parandamisele ja arendamisele kaasa aidata soovivaid inimesi kõigist Eesti maakondadest. Need võivad olla näiteks isikliku abistaja teenuse kasutajad, isiklikud abistajad, teenuse pakkujad, sotsiaaltöötajad, puudega inimesed, ühenduste esindajad jne.

Koolitusel osalejad saavad põhjaliku ülevaate isikliku abistaja teenuse olemusest ja pakkumisest, samuti võrgustiku töö alustest. Koolitusel lepitakse kokku edasine ühine tegevuskava järgmiseks kaheksaks kuuks.
Projekti jooksul on nõustajate ülesanne tegeleda isikliku abistaja teenuse arendamisega oma piirkonnas ja osaleda teenuse üle-Eestilise arengukava väljatöötamisel. Vajadusel abistab nõustajaid MTÜ Händikäpp projekti meeskond.

Koolitusel osalemine ja transport Tartust Waide motelli on tasuta.
Transpordikulud Tartusse kompenseeritakse kokkuleppel kuludokumentide alusel.

Koolituse esialgne programm:
11.04.2008
Saabumine Waide motelli kell 13.30
Koolituspäeva teemad:
* Isikliku abistaja teenuse taust, sisu ja pakkumismudelid
* Seadusandlus
* Kogemused isikliku abistaja teenusega

12.04.2008
* Sarnase nõustamise alused
* Motivatsiooniteooriad
* Isikliku abistaja teenuse vajaduse hindamine
* Isikliku abistaja teenuse pakkumise korraldamine

13.04.2008
* Isikliku abistaja teenuse nõustajate võrgustiku loomine ja tegevuskava koostamine. Lahkumine kell 15.00

Koolituse viivad läbi MTÜ Händikäpp isikliku abistaja teenuse arendamise töögrupi liikmed ja EV Sotsiaalministeeriumi esindaja.

Palume kõigil, kes soovivad sellel koolitusel osaleda, saata motivatsioonikiri (max. 1 lk) hiljemalt 2.04.2008 aadressil projekt@nukka.pri.ee .
Lisainformatsioon samal meiliaadressil või telefonil 7348 328, mob.
5203471 või www.handikapp.ee  

Projekti "Isikliku abistaja teenus – sinu elamise võimalus" toimkond

Marianne Skardéus, Delta Kappa Gamma Rootsi allorganisatsiooni president, Urve Läänemets, Nõmme Gümnaasiumi inglise keele õpetaja.
Õpetajate Leht. 22. märts 2008

http://www.opleht.ee/Arhiiv/2008/21.03.08/koik.shtml

8.  märtsil avati Tallinna Rahvusraamatukogus Delta Kappa Gamma maailmaorganisatsiooni (Delta Kappa Gamma Society International) esimene Eesti allorganisatsioon. Rahvusvaheline organisatsioon ühendab kogu maailma naisõpetajaid ja -haridustöötajaid.

24 Eesti õpetaja liikmeks vastuvõtmise tseremoonia viis läbi Delta Kappa Gamma maailmaorganisatsiooni president dr Barbara Day, keda assistee­risid organisatsiooni laienemiskomitee esimees Marika Heimbach Saksa­maalt ja Rootsi allorganisatsiooni president Marianne Skardéus. Sündmuse erakordsus oli ilmne, sest uusi liikmeid oli tulnud tervitama 28 külalist Soomest, Saksamaalt, Suurbritanniast, Hollandist, Norrast, Rootsist ja USA-st.
Marianne Skardéus rõhutas oma kõnes, et märts on olnud tähenduslik Delta Kappa Gamma organisatsiooni levikul Euroopas. Aasta tagasi asutati allorganisatsioon Taanis Hjörringis. Marianne Skardéuse sõnul oli naistepäev sobivaim päev alustamaks tegevust Eestis. Kuuluvad ju organisatsiooni naistest haridustöötajad, keda ühendab soov ehitada sildu erialainimeste ja riikide vahel.

Eesti on üheksas liikmesmaa
Dr Barbara Day märkis, et Eesti on Delta Kappa Gamma üheksas liikmesmaa Euroopas ja kõik ootavad põnevusega, millega uued liikmed tegelema hakkavad. Ta soovitas kasutada organisatsiooni kõiki võimalusi liikmete suhtlemiseks ja professionaalseks enesearenduseks. Marika Heimbach väljendas rõõmu ühingu laienemise üle, nimetades 8. märtsi tähelepanuväärseks teetähiseks. Tutvustati teiste riikide allorganisatsioonide presidente ja külalisi.
Urve Läänemets andis lühiülevaate Eestist, maa keele, kultuuri ja haridu­se arengust. Ta tänas toetuse eest Anne-Mari Asker-Badersteni Stockholmi Eesti Koolist, Tiiu Vitsutit Tallinna USA saatkonnast ja Marianne Skardéust.
Tutvustati organisatsiooni eesmärke, toimus liikmete inauguratsioon, anti üle liikmemärgid ja roosid ning lauldi Delta Kappa Gamma laulu. Üritus lõppes buffet-lauaga ja õnnitlustega külalistelt. „Te andsite naistepäevale uue tähenduse,” ütles üks õpetaja pärast pidulikku sündmust.

Delta Kappa Gamma
ΔΚΓ – Delta Kappa Gamma maailmaorganisatsioon on naistest haridustöötajate organisatsioon, mis edendab oma liikmete professionaalset arengut ja püüdleb täiuslikkuse poole hariduses. 1929. aastal rajatud Delta Kappa Gamma, mis ühendab kogu maailma naisõpetajaid ja -haridustöötajaid, on kogu eksisteerimisaja jooksul püüdnud avardada kvalifitseeritud õpetajate koolitusvõimalusi kõikidel haridustasanditel ja aidata kaasa nende staatuse tõusule.
Delta Kappa Gamma peab oma ülesanneteks austada naisi, kes on näidanud silmapaistvaid tulemusi või potentsiaali selleks mis tahes haridusastmel, arendada õpetajate professionaalset huvitatust ja positsiooni haridustöötajatena, initsieerida ja toetada selliste seaduste vastuvõtmist, mis toetavad hariduse edendamist ja naistest haridustöötajate huve, anda välja stipendiume ja toetusi väljapaistvatele naispedagoogidele kraadiõpinguteks ja toetusi teiste riikide naispedagoogidele, stimuleerida oma liikmete isiklikku arengut ja professionaalset kasvu ning julgustada neid osalema sobivates tegevusprogrammides, informeerida oma liikmeid aktuaalsetest sotsiaalpoliitilistest, majandus- ja haridusteemadest, et osaleda aktiivselt globaalses ühiskonnas.
Liikmeks saadakse kutse alusel ja ühingusse kutsutakse need naispedagoogid, kelle panus haridusse ja töösaavutused on pälvinud tähelepanu ja tunnustuse.
Organisatsiooni rajaja Annie Webb Blanton sündis 19. augustil 1870 Houstonis Texases. Ta lõpetas ülikooli 1899. aastal bakalaureusekraadiga kirjanduses ja alustas 1900. aastal inglise keele õpetajana Põhja-Texases Dentonis. Annie Webb Blanton oli esimene naine, kes valiti Texase osariigi õpetajate assotsiatsiooni presidendiks. Selles ametis rajas ta fondi rahvakoolide arendamiseks ja oli esimene riigiametisse valitud naine.

Võidukäik Euroopas
Annie Webb Blantoni arvukas sõprade ja tuttavate ring, sihikindlus ning head juhiomadused viisid Delta Kappa Gamma kiirele laienemisele pärast 11. maid 1929. 1941. aastaks oli ühtekokku 80 Delta Kappa Gamma allorganisatsiooni 35 osariigis. Praegu on ühingul 125 000 liiget ja 79 allorganisatsiooni 16 riigis: USA-s, Kanadas, Costa Ricas, Mehhikos, Puerto Ricos, El Salvadoris, Guatemalas ja üheksas Euroopa riigis.
1970. a alustas Maria Pierce kontaktide loomist Euroopas. Esimesena ühines Norra 1970, teisena liitus Rootsi 1972. Neile järgnesid Soome 1974, Island 1975, Holland 1976, Suurbritannia 1977, Saksamaa 1992, Taani 2007. Algusest peale oli ühing jagatud neljaks regiooniks, millele lisandus Euroopa regioon 1998. a.
Kui Balti riigid said Euroliidu liikmeks, leiti, et ka neile tuleb anda võimalus liituda Delta Kappa Gamma maailmaorganisatsiooniga. Eesti kaasamisel oli initsiaator Rootsi, siinne allorganisatsioon kutsuti ellu tänu Anne-Mari Asker-Baderstenile ja Ma­-
rianne Skardéusele. 2007. a kohtu­sid nimetatud Rootsi kolleegid meie haridusministeeriumi esindaja Urve
Läänemetsaga, märtsis osalesid Meri-ke Saar ja Marge Kusmin Rootsi algorganisatsiooni konverentsil Umeås. Augustis aset leidnud Eesti naispedagoogide seminaril esines riigikogu kultuurikomisjoni aseesimees Mailis Reps. Novembris toimunud Delta Kappa Gamma Eesti allorganisatsiooni ettevalmistuskoosolekul koostati põhikiri, valiti president ja juhatus. Delta Kappa Gamma Eesti president on Anu Joon, sekretär Piret Tamm ja varahoidja Sirje Hellermaa.
Loodame uuest rahvusvahelisest organisatsioonist palju kasu Eesti hariduselule ja naispedagoogide professionaalsele arengule.

Autor: Christian Veske, sotsiaalministeeriumi peaspetsialist, TÜ Euroopa kolledži magistrant.

Meeste ülesanne on tegeleda ühiskondlike asjadega, naiste roll olla peamiselt kodus. Sotsiaalministeeriumi tellitud uuringu tulemuste järgi on selle väitega nõus 58% Eesti meestest.

Eurostati andmetel teevad Eesti mehed keskmiselt poole vähem kodutöid kui siinsed naised. Üllatuslikult aga kasutavad mehed keskmiselt rohkem aega söömisele ja enese eest hoolitsemisele.

Traditsiooniliselt nähakse mehe ja naise rolli kindlates raamides. Mees käitub vastavalt ühiskonna ootustele ja bioloogilistele omadustele – tema perekonnaarmastuse väljundiks on raha. Mida edukam ta tööalaselt on, seda rohkem teda väärtustatakse. Naiselt oodatakse paljuski veel rohkem: ta ei käi mitte ainult tööl, vaid teeb ka kodutöid – siis, kui mees peab juba puhata saama. Traditsioonilisest erinev on nii mitteedukas mees (nt otsustades lastega koju jääda) kui ka naine, kes on valinud perekonna soetamise asemel tööalase karjääri, pälvides seeläbi kriitika.

Mehed kaitsepositsioonil

Sooline võrdõiguslikkus parandab oluliselt ka mehe heaolu. Traditsiooniliselt mehelike meeste negatiivse soolisse võrdõiguslikkusesse suhtumise põhjuseks on hirm kaotada oma näiv positsioon sootsiumis.

Eesti mehelt oodatakse väga palju – edukultus, ühiskonnas liidri rollist kinnihoidmine ja nn pehmete emotsioonide allasurumine. Mees muutub nende ootuste orjaks ehk parafraseerides Pierre Bourdieud: “Mees on ühiskonnas domineerija ja seeläbi ka ise domineeritud”.

Mehe jaoks peaks soolise võrdõiguslikkuse vajadus aga tulenema nii mõistmisest, et naiste olukord on võrreldes meeste omaga ebavõrdne (naised peavad end palju rohkem tõestama, et ühiskonnas n-ö läbi lüüa), ning mehele ühiskonnas seatavate raamide piiratusest, mille tõttu kannatab mees ise.

Mees võib küll olla juhtiv ja edukas, kuid naistega võrreldes sureb ta väga noorelt. Tuginedes Eesti statistikaameti andmetele, saavutab näiteks enesetapp meeste surmapõhjusena maksimaalse väärtuse 50–54-aastaste hulgas, ületades naiste vastava eagrupi näitajat kuus korda.

Soolise võrdõiguslikkusega soovitakse anda kõigile ühiskonna liikmetele võrdsed võimalused. Formaalselt on Eestis kõik toimiv: on olemas institutsioonid ja seadused, mis peavad tagama soolise võrdõiguslikkuse. Reaalselt aga on Eestis meeste ja naiste palga vahe Euroopa suurim (Eurostati andmetel 25%). Naiste peamisteks ülesanneteks peetakse siin perekonna loomist, järeltulijate kasvatamist ning ilus olemist. Eesti perepsühholoogide hinnangul on laste kasvatamisel tihtipeale probleeme seetõttu, et mehed ei julge avada ega kasutada endas seda külge, mida traditsiooniliselt nimetatakse naiselikuks: näidata välja pehmeid emotsioone ja hoolivust.

Sooline võrdõiguslikkus ei ole suunatud ainult naiste heaolu parandamisele, vaid ka meeste õigusele teha valikuid ning tehtud valikute kaudu aktsepteeritud olla. See annaks meestelegi võimaluse tegeleda rohkem enda vaimse ja loomingulise arendamisega (Eestis on meeste protsent mitteametialastel koolitustel keskmiselt 10%) ning olla aktiivsem osaleja kodustes majapidamistöödes, kui pühendada kogu oma energia enese tõestamisele töö kaudu.

http://www.epl.ee/artikkel/395430

Head listilugejad,
Euroopa Noored Eesti bürool on hea meel kutsuda Teid kandideerima rahvusvahelisele SALTO Ressursikeskuse poolt korraldatud koolitusele „East & West Included”!

Tegu on partnerluskoolitusega, et toetada rahvusvahelist koostööd puuetega noortega töötavate organisatsioonide ja inimeste vahel. Seejuures on koolitusel muuhulgas võimalik kontakte ja koostöösuhteid luua Ida-Euroopa ja Kaukasuse piirkonnaga: Armeenia, Aserbaidžaan, Gruusia, Moldova, Ukraina, Valgevene, Venemaa.

Enam infot koolituse eesmärkide ja sisu kohta leiate: http://www.salto-youth.net/East&WestIncl/  

Osavõtutasu:
Koolituse osavõtumaks on 800 Eesti krooni, mis tuleb valituks osutumise korral tasuda Euroopa Noored Eesti büroole.

Koolituse reisi-, kindlustus-, majutus-, toitlustus jmt kulud kaetakse Euroopa Noored büroode ja SALTO keskuse poolt.

Kandideerimine:
Kandideerimistähtaeg on juba järgmisel teisipäeval, so 25.märts 2008.

Koolitusel osaleda soovijad peavad täitma vastavaks tähtajaks SALTO kodulehe kaudu on-line taotlusvormi. Selleks peate end eelnevalt registreerima SALTO-YOUTH kodulehe kasutajaks (ja sisse logima). Juhiseid taotluse täitmiseks leiate ka koolitust tutvustaval internetilehel.

Küsimuste korral ärge kahelge ühendust võtta: Ülly Enn ( ully@noored.ee  , 6979 221).

Parimate soovidega lähenevateks pühadeks,

Euroopa Noored Eesti büroo

Olete oodatud EPI Koja poolt korraldatavale rahvusvahelisele seminarile ” Universaalne disain Eestis – kuidas edasi?” R 11.04.08
Toompuiestee 10, Tallinn.
Tegemist on teemaga, mis kõige otsesemalt puudutab liikumispuudega inimesi.
Juhin tähelepanu, et üks ettekanne on Jüri Järvelt, meie liikumisvabaduse portaali “ajult ja hingelt”.

Eelregistreerimine toimub kuni 28.03.08 aadressil epikoda@gmail.com  
EPIKi telefonidel 661 66 29 ja
GSM 555 81 472 (Maris Migul)

Aktiivset osavõttu, tervitab
Auli

“Universaalne disain Eestis – kuidas edasi?”

11. aprill 2008

Toompuiestee 10, Tallinn

09.30 – 10.00 Osalejate registreerimine, hommikukohv

10.00 – 10.20 Seminari avasõnad

EV Majandus ja Kommunikatsiooniministeeriumi esindaja

EV Sotsiaalministeeriumi esindaja

Haridus-ja Teadusministeeriumi esindaja

Pekka Tuominen, Nordiska Handikappförbundet esimees

10.20 – 10.45 Universaalne disain Eestis. Riiklik poliitika – võimalused ja hetkeolukord.

Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium, Sotsiaalministeerium

10.45 – 11.15 Universaalne Disain – konsteptsiooni arendamisest arhitektide-disainerite seisukohtast.

Valeri Falkenberg, Eesti Arhitektide Liidu juhatuse liige

11.15 – 11.30 vaheaeg, kohv/tee

11.30 – 12.00 “Universaalne disain – Põhjamaade kogemus ja kodanikuühiskonna kaasamine sellesse töösse”

Gunnar Buvik, Nordiska Handikappförbundet sekretariaadi juht

12.30 – 13.00 Universaalne disain Eesti omavalitsustes. Kas alates planeerimisest kuni õige elluviimiseni?

Karri Tiigisoon, Pärnu Linnaarhitekt

13.00 – 13.30 Universaalne disain kasutaja silma läbi. Liikumisvabaduse portaali www.liikumisvabadus.invainfo.ee  tutvustus.

Jüri Järve, Eesti Liikumispuuetega Inimeste Liidu juhatuse liige

13.30 – 14.30 Lõuna

14.30 – 16.00 Töörühmad 1. Kuidas muuta teemat atraktiivsemaks

2. Kuidas tagada valdkonna stabiilne areng

16.00 – 16.30 Päeva kokkuvõtted