Töövõimetuspensionärid hakkavad hambaravihüvitist saama.
10.04.2008.
Muudatus maksab 80 miljonit krooni!

Hea uudis tänases Postimehes:
http://www.tarbija24.ee/100408/esileht/siseuudised/322993.php

Valitsus kiitis tänasel istungil heaks eelnõu, millega hakatakse hambaproteese hüvitama ka töövõimetuspensionäridele. Samuti kehtestatakse omaosalus meditsiiniseadmetele, see ei tohi ületada 50 protsenti seadme hinnast.
Eelnõu vastuvõtmisel laiendatakse hambaproteesihüvitise saajate ringi – hambaproteesidele kuluvat summat hakatakse hüvitama ka töövõimetuspensionäridele.

Praegu saavad hüvitist riiklikud vanaduspensionärid ja üle 63-aastased.

Sotsiaalminister Maret Maripuu sõnul tuleb töövõimetuspensionäre kohelda võrdselt vanaduspensionäridega.

«Eesti ligi 62 000 töövõimetuspensionäri vajavad toimetulekuks sarnaseid teenuseid kui vanaduspensionile jäänud. Hambaproteeside hüvitamine on kindlasti väga oluline teenus,» rääkis ta.

Sarnaselt ravimitega kehtestatakse erineva otstarbega meditsiiniseadmetele omaosalusmäärad, mis pannakse paika seaduses.

Seni olid need reguleeritud haigekassa ja müüjate vaheliste lepingutega. Meditsiiniseadme soodustus patsiendile võib olla 90% ja 50%.

Tavakasutaja vajab meditsiiniseadet näiteks haiguste jälgimiseks või vigastuste leevendamiseks.

Olulise muudatusena tekib välisriigis viibivatel haigekassa kindlustatutel õigus hooldus- ja lapsendamishüvitisele. Põhiliselt puudutab see välissaatkondade töötajaid, kes on kolinud teise riiki koos perega.

Praegu on välisriigis viibivatel kindlustatutel õigus hüvitisele ainult haiguse või vigastuse korral ning raseduse- ja sünnituse korral, aga puudub õigus saada hooldus- ja lapsendamishüvitist.

Vastavad summad on olemas haigekassa 2008. aasta eelarves: töövõimetuspensionäride hambaproteesi hüvitistele kulub täiendavalt 80 miljonit krooni aastas ning välisriigis viibivatele kindlustatutele hooldus- ja lapsendamishüvitisteks on planeeritud 148 000 krooni ja lapsenduslehtedele 46 000 krooni.

Meditsiiniseadmete osas seaduse rakendamine täiendavaid kulutusi kaasa ei too. 
 

Tere,
Delfis on taas hea ja naelapea pihta tabav artikkel puuetega lastest ja nende peredest Peep Ehasalu sulest, mis kogub kibedaid kommentaare ka meie, st liitude ja ühingute pihta. Lugege kindlasti!
Terv. Auli

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/article.php?id=18629054  

Peep Ehasalu: Meie kõigi puudega lapsed
www.DELFI.ee
9. aprill 2008 2:00

Poliitikud kasutavad hea meelega väljendeid „meie peame“ ja „riik peab“, ja et riigi ülesanne on luua tervetega võrdsed võimalused puuetega lastele. Tõsi, kuid hämmastav on kuulda sellist loosunglikkust koalitsioonipoliitikute suust, sest nimelt nende käes on olukorra muutmise hoovad.

Puuetega laste eest hoolitsemise riiklik süsteem on longanud kahte jalga juba aastaid. Paljude kohustuste lükkamine kohalike omavalitsuste õlgadele ilma selleks ressursse tagamata pole olukorda lahendanud. Kes vastutab riikliku süsteemi eest? „Meie“ ja „riik“? Keda selle all õigupoolest mõeldakse?

Paljude kohalike omavalitsuste sotsiaaltöötajatele tahaksin seevastu teha sügava kummarduse, et vahendite nappuse juures suudetakse siiski puudega lapsi aidata. Mida aga teha nende lastega, kes on sattunud sündima väiksematesse omavalitsustesse, kus puuduvad vahendid ja kompetents nende aitamiseks? Leppida? Ära kolida?

„Riik“ ja „meie“ peaks sellisel juhul pakkuma valmis ja toimivat tugisüsteemi, sest lapsed on kogu riigi tulevik, mitte ainult kohaliku omavalitsuse oma. Meie ühiskonnas käib äge võistlus vanemate oskuste, võimete ja võimaluste vahel. Riik ei saa aga jätta last sõltuma ainult oma lapsevanematest, sest peab mõtlema riigi tuleviku peale laiemalt.

Loomulikult teeb lapsevanem lapse heaks kõik, mis võimalik, kui aga tema jõud — mitte tahtmine — alt veab, siis ei tohi karistada lapsi. Võib olla nii, et vanem jaksab tagada küll lapse ninaesise, ta riidesse panna, kuid ei jaksa näiteks poole aasta jooksul mööda linna või Eestit rehabilitatsiooniteenuseid taga ajada. Pool aastat mittejaksamist kriitilisel hetkel võib tähendada aga seda, et lapse hilisem ravi ei anna enam nii häid tulemusi või nullib seni saavutatu sootuks.

Riigil puuduvad eesmärgid

Kas keegi teab, mis on riigi prioriteedid ja, veelgi tähtsam — kuidas need välja paistavad? Sama häda puudutab ka puudega lapsi. Raha riigil on ja seda on ette nähtud ka puudega lapsele. Pole aga päris selge, miks. Et midagigi anda või aidata? Kui aidata, siis missugune on eesmärk? Millisena nähakse oma töö või eraldise lõpptulemust?

Nende küsimustele riik praegu vastata ei suuda või ei taha. Mõnikord võiks siht olla lapse ravi kuni sinnani, et puue kaob ja lapsest kasvab maksumaksja. Mõnikord ei kao puue kunagi, aga ka sellised on meie lapsed, kes vajavad hoolitsust ja arendavaid teenuseid.

Neli aastat tagasi invakassa idee välja pakkunud Kalev Märtens kirjeldas olukorda statistika kaudu. Eestis on umbes viis tuhat puudega last. Tallinna ja Tartut välja jättes on neid Eesti igas omavalitsuses umbes 13. Statistika kuldreegel ütleb, et juhuslikkus tekib üle 30 ulatuvate arvude juures. Teisisõnu, ükski kohalik omavalitsus ei saa teenust/raha planeerida, sest umbes 13 puhul ei teki statistilist keskmist. Omavalitsused on selle probleemi lahendamiseks liiga väikesed.

Puudega lapse hooldajatoetus on endiselt 300 krooni kuus tingimusel, et vanem ei tööta. Kui lapsega midagi juhtub, siis ollakse pärast nn vanemapalka 300 krooni peal tohutuid lisakulutusi nõudvas olukorras. Ent laiemalt polegi küsimus mitte niivõrd rahas, kuivõrd sõnumis peredele. Kui riigieelarves eraldatakse raha, mida pole võimalik teenusepakkujate puudumise tõttu ära kasutada, siis pole sellest ju kellegi kasu.

Praegu on kõik teenused, toetused ja vastutajad on jagatud eri ametkondade, ministeeriumide ja kohalike omavalitsuste vahel. Kogu selles kadalipus on lapsevanematel keeruline orienteeruda, süsteemi ei tunne isegi ametnikud ise. Pensionametis on küll väga vastutulelikud töötajad, kuid kuidas peaks lapsevanem üldse selle peale tulema, et lapse rehabilitatsiooniplaani koostamiseks kõigepealt sinna minna?

Sotsiaalministeeriumi tellitud uuringu kohaselt oli kõige rohkem probleeme nimelt informatsiooni saamisega — 54% vastanutest nimetas infopuudust põhiprobleemina. Tulemusena sündis invainfo veebileht , ent see ei anna vastuseid isiklikele küsimustele. Samuti pole tehtud teavitustööd, et vanemad selle lehekülje üldse üles leiaksid.

Tuge vajavad ka puudega lapse vanemad

Paljud vastused peaksid jõudma abivajajani ka ilma küsimata. Kui laps satub lastehaiglasse kohe pärast sündi, siis tuleb vanematel peale lapse sünni kohaneda ka tema haigusega. See on alati ootamatu, pered ei ole selleks valmis. Lillesülemid ja lähedaste õnnitlused asenduvad küsimustega, kuidas suhtuda endasse, oma lapsesse. Kuidas peaksid sõbrad ja lähedased suhtuma? Mida saame lapse jaoks teha?

Ka edaspidiste traumaatiliste kogemustega hakkamasaamiseks ei jää vanematel aega keskenduda eneseabile. Tuleb isegi pingutada, et meeles pidada kõik see, mida laps vajab. Kõrvaltvaatajale tundub see kummalisena — see ju su oma laps, peab keskenduma, püüdma rohkem, ennast kokku võtma! Keskendumisvõime võib aga olla nullilähedane, sest vanemad on depressioonis.

Lapse aitamisel võtmetähtsusega on lapse perekonna aitamine. Kui töötada välja süsteem ainult lapse jaoks, siis see ei toimi. Kuidas suudab oma last aidata väsinud ja depressioonis lapsevanem? Õige — ei suudagi.

Haigla, teised raviasutused ja kohalikud omavalitsused võiksid aidata vanematel luua oma tugivõrgustik: kes aitab, mis küsimustes, millal, kontaktid jne. Tugivõrgustik on meie nõrga sotsiaalsüsteemi juures määrava tähtsusega ning paljud omavalitsused on selle loomisel juba edukaid samme astunud. Vaja on koolitada ka haigla ja teenuseid pakkuvate asutuste töötajaid suhtlema kriisis ja šokis lapsevanematega.

Puudega laste probleemid on vaid riigi laiemate probleemide veepealne osa, sest suhtumine puuetega lastesse peegeldab üldist ühiskonna mõttelaadi. Sotsiaalministeeriumi ametnikud ei saa seda muuta isegi hea tahte olemasolu korral. Muutusi saab algatada vaid nn poliitiline eliit.

Konkurentsiühiskonda ehitades ei saa unustada, et keegi toob alati ohvri. Me võime küll propageerida „ise hakkamasaamise“ mudelit, aga tõsiasjaks jääb, et puudega lapsed ei saa ise hakkama. Teeme siis näo, et kõik on korras? Seda nägu oleme me näinud juba paljude teiste probleemide juures. Ja „üllatavalt“ pole probleemid sellest kadunud.

Liikumispuudega Monika Haava käis Y-galeriis ja arvab, et näitus «Pretty Cripple» avab tavaliste inimeste silmi tema saatusekaaslaste suhtes.

http://www.postimees.ee/090408/tartu_postimees/kultuur/322687.php

Jenni-Juulia sant lugu

09.04.2008

Täna, 9.aprillil on saadetud rahvusvaheline ühiskiri 42-lt avalikke huve esindavalt organisatsioonilt (_nende hulgas ka Teie organisatsioonilt_) kaheteistkümnest Euroopa Liidu liikmesriigist Euroopa Komisjonile, et katkestada kahtlaste toidulisainete kasutamine toidus. Selle kirjaga on Eestist veel BEUCi kaudu ühinenud ka ETL.

Selle dokumendi saate kätte aadressilt:

www.actionadditives.com/images2/Joint_statement_to_EUCommission.pdf

     
Infot ohtlike toiduvärvide kampaania kohta leiate ka meie kodulehelt www.tartutarbija.ee/aktuaalne  

täname koostöö eest
Tiiu Müürsepp
Tartu TNIK juhataja

Silja Paavle.
Õhtuleht 08.04.2008.
“Nüüd siis veel ka see!” hüüatas kirgliku sportlase, muu hulgas ka olümpiamängudel pronksmedalile tulnud Jelena Bolshedonova ema, kui tütar naasis koju uudisega – tema esindabki Eesti kuulmispuudega inimesi võistlusel “Miss kurt maailm”.

http://www.sloleht.ee/index.aspx?id=274529

Seda, et ta tahab missivõistlusel osaleda, teadis sihvakas tumedapäine Jelena juba 2002. aastal. Siis sai ta esimest korda teada, et kurtidel on ka oma iludusvõistlused. Vahepealsetel aastatel Eesti tüdrukutele maailmavõistluste eelvooru lihtsalt ei korraldatud.

Mure kontsade pärast

"Tegelikult on mul nii palju tegemisi, et mõtlesin isegi, et ei viitsigi osaleda. Saatsin oma osalemissoovi viimasel hetkel ja Eesti võistlusele läksin täpselt sellisena, nagu ma olen. Näiteks ei meikinud ma ennast," kirjeldab Jelena. Kuid žürii valis Miss Kurt Estoniaks just 24aastase Maardust pärit särasilmse piiga.

Nüüd rändavad tema mõtted järjest rohkem juulikuusse. Just siis toimuvad Prahas Miss Kurt Maailma valimised, kus möödunud aastal osales 20 kuulmispuudega kaunitari kogu maailmast. Kui Eesti kurdi missi valimised läksid ilma igasuguse glamuurita, siis seal ootab teda ees kaks kleidivooru, loovuse- ja trikoovoor. "Kõige rohkem muretsen praegu kõrgete kontsadega käimise pärast, sest ma olen harjunud käima madalate sportlike jalanõudega," tunnistas Jelena.
Et daami moodi kõndimises veidigi kogemust saada, on ta juba nii mõnelgi päeval hommikul kodust välja minnes pannud jalga kõrge kontsaga saapad. Trennipäevadel lippab vanaviisi.

Kurt – ja tantsib?

Särtsu ja temperamenti temas juba leidub. Selle paneb ta oma vene rahvuse arvele. Maailma kauneima kuulmispuudega neiu valimisel plaanibki ta enda tutvustamiseks viibelda lihtsalt: "Mina olen Jelena. Olen elava loomuga tüdruk."

Aprilli lõpus pidi ta osalema ka Leedus noorte näitlejate laagris, kuid sellest tegus tütarlaps muude tegemiste kõrval loobus. "Ma pean õppima "ei" ütlema," ei ole ta selle üle sugugi kurb.

Näitlemise kõrval on Jelena suur kirg ja hobi tantsimine. "Tüdruk ei kuule, kuid tantsib?" võib paljudel kuuljatel inimestel kohe küsimus tekkida. "Ma kasutan kuuldeaparaati ja kuulen ainult muusikat ja rütmi, kuid laulu sõnadest ma aru ei saa," lausub Jelena selgituseks. Ja lisab, et treenerit vaadates ning erinevaid kombinatsioone meelde jättes pole tantsimises kurdilegi midagi keerulist.

Väga tähtis on kurdi tüdruku elus sport. Või veelgi enam. "Kergejõustik ja võrkpall on minu elu," lausub Jelena kirglikult. Toimekal kaunitaril on ette näidata pronksmedal 2001. aastal Roomas peetud kurtide olümpiamängude 4×400 meetri jooksust ning sama võistluse individuaalse mitmevõistluse kuues koht. Juba mõne päeva pärast sõidab ta aga Tšehhi rahvusvahelistele kurtide võrkpallivõistlustele.

Teiste juttu loeb huultelt

Jelenat vaadates ning kuulates (tegelikult küll viipekeeletõlgi juttu kuulates või piiga kirjutatud meile lugedes) tundub, et sünnist saati kurdile piigale pole elus midagi keerulist. Ta ütleb, et kui näiteks reisidel või asju ajades enam kuidagi hakkama ei saa, võtab ta appi kehakeele või kirjutab oma soovid paberile.

Ainus asi, mis Jelenale aeg-ajalt meelehärmi valmistab, on see, kui ta ei saa osa infost, mida töökaaslased omavahel vahetavad. "Kuuljad ei tule selle peale, et üks inimene ei kuule, et tema poole peaks pöörduma näoga ja laskma tal huultelt lugeda," selgitab ta ja lisab kärmelt, et see on tegelikult puhtalt tema enda probleem. "Kui ma neile õlale koputan ja end meelde tuletan, saan kohe kõik teada."

Miks Jelena ja ka tema kõige vanem vend Andrei kurtidena sündisid, ei tea ei noor naine ise ega tema vanemad. Seda enam, et pere keskmine laps, Dmitri, on kuulja.

"Ma ei ole kunagi murdnud pead selle üle, miks ma küll ei kuule. Ma ei ole kunagi kuulnud, kuid ma olen õnnelik," tunnistab ta avameelselt. Ta arvab, et õnnetud on hoopis need, kes on sündinud kuuljana ja elu jooksul kurdiks jäänud. "Mina olen aga kurt sünnist saati, minu vend on kurt, klassikaaslased ja sõbradki. Meil on oma keel – viipekeel – ja ma ei tunne, et ma oleksin millestki ilma jäänud."

Täname selle loo sünnile kaasaaitamise eest viipekeele­tõlke Ulvi Saksa ja Helle Sassi.

Tartu Ülikooli üliõpilasesindus (TÜÜE, www.tyye.ee ) otsib tublisid vabatahtlikke, kes oleksid suureks abiks erivajadustega lugejatele Tartu Ülikooli raamatukogus.

Antud juhul on vaja Sinu, kallis üliõpilane, abi, et tudengitele, kellel on raske iseseisvalt liikuda, raamatud nende elukohta toimetatud saaks.

Käesoleval hetkel võitleb Tartu Ülikooli raamatukogu selle eest, et muuta raamatukoguteenuse erivajadustega lugejatele kättesaadavamaks (http://www.utlib.ee/ee/index.php?cat=tn&sisu=vab ). Ka TÜÜE on panustamas sellesse, et erivajadustega lugejad saaksid kasutada kõiki raamatukogu teenuseid.

Aita Sinagi! 🙂

Kui Sa leiad, et soovid panustada erivajadustega tudengite ja raamatukogu abistamisse, teha üks heategu, ole julge ühendust võtma:

Maria Nikulina
kontaktisik
nikulina.maria@gmail.com  
+372 5660 5625

See jalg, mis adra taga käib, on ikka õigel teel – nii oleks arvanud üks keskmine eesti mees eelmise sajandi alguses. Sellest kontseptsioonist lähtus ka arusaam naiste valikust ja ilust ning seetõttu oleks neil aegadel Carmen Kass ilmselt vanatüdrukuks jäänud, arutleb seksuoloog Imre Rammul.

http://www.ajakirinaised.ee/artikkel.php?id=9521

Ilueelistused on vägagi seotud kultuurikeskkonna ja sellest lähtuvate arusaamadega. Mitmetes lõunapoolsetes suguharudes on ka tänapäeval vaja naisel abiellumiseks vähemalt sada kilogrammi naiseilu koguda, kuid millegipärast eelistatakse ekspordiartiklina Euroopasse neist kohtadest naiste asemel pigem puuvilju tuua. Väidetavalt on meie naiste kaubamärk ilu, kuid siiski on Miss Worldi auhinnad jäänud koju toomata. Süüdistada võib poliitikat või mida tahes veel, kuid nii see on.

Mis tõmbab mehe pilku:
Keskmise meeskodaniku eelistusi naiste suhtes võiks kirjeldada uurimus, milles esitati küsimus naise loomulike ja artefitsiaalsete eelduste kohta võitmaks mehe tähelepanu (T. Niiberg ja I. Ivari 2000). Meestele tundub ligitõmbav:

– kui naiste rinnanibud on aimatavad läbi riiete (79%)
– tuharatele liibuv seelik sügava lõhikuga (73%)
– sügav pilk (69%)
– pikad juuksed (64%)
– suured rinnad (56%)
– punane värv huultel, küüntel; punast värvi T-särk, kampsun, seelik (49%)
– kui naine libistab keelega üle huulte (43%)
– pika säärega saapad (34%)
– blondid juuksed (30%)
– musta värviga esile toodud silmad (27%)

Ilu on vaataja silmades ja ilmselt oskavad meie mehed selle paremini üles leida. Silmi jätkub nii liiga paksudele, liiga peenikestele kui ka liiga keskmistele. Ehk siis igaühe jaoks on kuskil keegi. Armumine on suures osas hormonaalne protsess ja seetõttu võib juhtuda, et esimesel aastal-paaril ei märgata teise võimalikke psühholoogilisi või ka kehalisi vajakajäämisi. Siiski ei tasuks seetõttu ennast väga lõdvaks lasta, sest esmalt peaks ju keegi armuma ja suure armumise lõppemisel ei tohiks väga ka teist poolt ehmatada.

Keset õitsevat feminismi tundub olevat küllaltki pretensioonikas anda sisse tellimus ideaalsele naisele, kuid paraku tuleb vist sedapuhku julgus kokku võtta. Üritaksin allpool veidigi kirjeldada neid meestepoolseid ootusi oma partneri suhtes, mis on minu pikaajalisest tööst seksuoloogina pinnale ujunud ja meelde jäänud. Mõned neist on inimesele kaasa antud, kuid mõningaid saab muuta või ehk veidikene maskeerida.

Juuksed: Ihaletakse blonde ja samavõrd brünette. Eelistused selles osas on kaunis ettearvamatud ning muutuvad ka üksikisiku jaoks. Võiks ju leida mingi vahevariandi, kuid näiteks punane mõjub paljudele meestele õõvastavalt ja pigem tõukab eemale.

Juuste pikkuse puhul erutavad mehi äärmuslikud variandid, s.o pikad või siis hästi lühikesed juuksed. Lokkide suhtes tundub valitsevat indiferentne suhtumine. Pats mõjub stimuleerivalt osale meestele, kuid seda vaid seksuaalses situatsioonis ja teatavates asendites. Rasvapead ei meeldi kellelegi.

Lõhn: Inimesel on olemas feromoonid, s.o lenduvad ained, mis mõjuvad seksuaalset tähelepanu äratavalt. Oleks arutu raiskamine neid oma ihult täielikult pesemisega teisaldada või üle pingutada väga intensiivse parfüümiga (mis tegelikult võib olla ka partnerile mittevastuvõetav). Tubli ja põhjalik pesemine tund-paar enne seksimist oleks OK. Sile ja mõnus nahk on asjakohane, kuid kreemi sisse ei tohiks ennast uputada. Kindlasti tuleks vältida kamprilõhnalisi "vanainimesesalve".

Jalad/varbad: Enamik mehi on pikkade jalgade klubis. Kui loodus ei ole piisavalt pikki jalgu kaasa andnud, annab veidike ju opereerida kontsakõrguse ja sukkade värviga. Mõnel juhul ei oleks liiast ka veidikene reiepekist armastuse altarile ohverdada.

Kindlasti on jalakarvadel mingi suur ja sügav mõte (siin ei pea ma silmas žiletitootjaid), kuid meeste jaoks jääb see mõnevõrra häguseks – karvaste jalgade eelistamine jääb täna pigem seksuaalhälbe rubriiki.

Lakitud ning hoolitsetud varbaküüned loovad meeleolu. Kasimata jalad, nagu ka peeretamine ja röhitsemine, ei ole naise juures kohe kuidagi innustav, kuigi endale mehed alati neid ihumõnusid ei keela.

Käed: Hea maniküür ja sobilik küünevärv on ikka kohased. Ülipikad küüned, sõltumata nende saamisviisist, kipuvad jätma külmaks.

Rinnad: Peaksid nägema välja sellised, et nende algne funktsioon (piimanäärmed) ei oleks esimesel pilgul hoomatav. Sündsad on väikesed, keskmised ja suured. Väga väikeste rindade korral aitab kirurgia, kuid ilulõikusest odavam on mees, kes on just sinu rinna fänniklubis.

Suguelundid: Mitmed naised on murelikud suhteliselt suurte väikeste häbememokkade pärast. Reaalselt ei ole mulle ükski mees väitnud, et see oleks neile probleem – mõned on hoopis öelnud, et see pigem erutab neid.

Häbemesoengu suhtes kipuvad eelistused olema minimalistlikku laadi, kuid selle suve moega ei ole ma veel kursis.

Ihukaunistused: Neid mehi, kes väidaksid, et nende iharust tõstab kulmust, ninast või muust näokolju osast läbi keeratud polt, on suhteliselt vähe. Samas on mõni ilmutanud erootilist huvi keele, naba või ka väliste suguelundite kaunistuste vastu. Üldine arusaam on see, et liiga palju polte tekitab pigem küsimusi vaimse tervise suhtes.

Hästi paigutatud ja suhteliselt diskreetsed tätoveeringud on mitmete jaoks mõjunud erutavalt. Oletan, et mingil hetkel minetab asi parteri jaoks oma uudsuse ning samuti hakkab see umbes 81. eluaastast ehk tunduma veidi naeruväärne, mistõttu soovitaksin pigem ajutisemat laadi ihutrükiseid.

Meik: Lubjaproovidele eelistatakse vaatamata onkoloogilisele valvsusele siiski mõnusat päevitust. Mehed märkavad kaunis vähe ja seepärast ei tõtta nad ka hindama ripsmete pikkust (eeldusel, et see ei mõju grotesksena). Huulevärv ei tohiks meenutada veritsevat haava näos.

Otse loomulikult on peale ülaltoodu mehe köitmiseks naiste käsutuses terve rida käitumuslikke võimalusi ning lisaks veel garderoob, kuid esmalt tuleks ju esmane kontakt saavutada.

Siin meenub ütlemine, et tahta võib kõike, aga andjal peab ka aru olema. Meeste endi valmidus ennast muuta on suhteliselt kesine ja seetõttu peavad naised paraku oma võlusid doseerima, jaotades neid arukalt pedagoogiliste ja seksuaalsete eesmärkide vahel.

Viimased aastad on näidanud, et mitmete naiste eelistus on üks-kõik-mis-kuid-mitte-eestlane. Kindlasti juhib neid kohati kohalike taatide defitsiit, kuid vahest käsib ka bioloogiline ratsionaalsus võimalikult kaugelt enda traditsioonilisest levialast järeltulijatele isa otsida. Mõnelgi juhul võidab võõramaine armastus patriootilised tunded. Mitmed TÕELISED EESTI MEHED rabavad Soomes tööd ja kodus viina, kurtes järgmisel hommikul oma rasket saatust. Naabertalus ootab samal ajal kaunis piiga, kes tema saatus hoopis olla võiks.

Tundub, et meil on arvestatav hulk mõlema soo esindajaid, kes ei ole seni osanud ennast kellelegi meeldivaks teha või siis hoopis lasta ennast märgata. Kui suhtlemisoskused oleks korras ja mõtted peas selged, õnnestuks peale kohalike heaolu saavutamise ka terve rida matkahimulisi koju jätta. Edasi oleks ehk vaja veidi initsiatiivi ning miks mitte ka ennast mõõdukalt käepäraste vahenditega veidi tuunida.

Ann Virkus (35) korraldab sotsiaalkampaaniaid sellistel valustel teemadel nagu uimastiennetus, HIV ja AIDS ning südame-veresoonkonna haigused. Narkokampaaniatega alustas ta 2006. aasta varakevadel. Sel nädalal alanud kanepiteemaline teavituskampaania on Annile viies. Vajalikud kogemused terviseedenduse valdkonnas tegutsemiseks andis Annile HIVi ja AIDSi riikliku strateegia loomise koordineerimine sotsiaalministeeriumis. Praegu töötab ta Tervise Arengu Instituudis.

http://www.ajakirinaised.ee/artikkel.php?id=9517

Oled Sa ise kanepit proovinud?

Sellele küsimusele head vastust õigupoolest polegi. Kui vastaksin, et olen proovinud, annaksin ilmselt mõnelegi halba eeskuju, ja kui vastaksin, et ei ole, leiaks keegi, et tegelen asjadega, millest ise ei tea. Tõsi on muidugi see, et tõhusaks uimastiennetuseks on tarvis oluliselt põhjalikumaid teadmisi narkootilistest ainetest kui pelgalt tarbimiskogemus – alates toimeainetest, mõjudest, nähtudest, järelnähtudest, ohtudest, statistikast, ajaloolisest kogemusest jne. Narkootikumide proovimine või nende tarvitamine ei tee veel kellestki ennetusspetsialisti.

Mis on Sinu kõige suurem pahe?
Laiskus! Peale selle on mul halb komme asju kõige viimasele minutile jätta…

Kas Sinu laps on narkootikumidest teadlik?
Minu laps on seitsmeaastane. Usun, et ükski lapsevanem pole pääsenud selgitustest näiteks selle kohta, miks maas vedelevat süstalt puutuda ei tohi ning kuidas see sinna üldse sattus. Sellises vanuses lapsed ei ela ju kotis: nad vaatavad telekat, kuulevad uudiseid ja surfavad internetis. Ikka tuleb ette, et üks või teine asi tahab selgitamist.

Kuidas on kõige lihtsam aru saada, et laps on kanepit tarvitanud?
Kõige lihtsam on vaadata silmi – kanepit tarvitanud inimese pupill on normaalsega võrreldes suurenenud ning veresooned on silmavalgel hästi näha. Lisaks jääb kanepisuitsu lõhn riietele hästi külge – raske, magusapoolne ja kanepile iseloomulik.

Mis on olnud kõige utoopilisem legend, mida oled kanepi tarbimise kohta kuulnud?
Et inimesel, kes kanepiuimas autorooli istub, tekivad paranoiad ja hirm sõita lubatust kiiremini. Seetõttu olla selline inimene autot juhtides ettevaatlik ja üldse igatpidi ohutu kaasliikleja. Tõeliselt jabur väide, sest kanepiuimas juht on iseendale ja teistele täpselt niisama ohtlik nagu alkoholijoobes juht. Kuid huvitava faktina tooksin veel välja Ameerikas läbi viidud uuringute tulemused, mille kohaselt on erinevate uimastite kuritarvitajad oma tööpostil 33% vähem produktiivsed; jäävad kolm korda suurema tõenäosusega tööle hiljaks; satuvad 3,6 korda suurema tõenäosusega tööõnnetustesse; puuduvad 10 korda suurema tõenäosusega töölt; 25% neist varastab oma tööandja tagant.

Kas usud, et see kampaania mõjub?
Usun küll, et mõjub. See tõmbab tähelepanu ning ärgitab mõtlema, saame seda hinnata näiteks laekunud tagasiside ja kommentaaride põhjal. Narkootikumid on emotsionaalne teema, see puudutab paljusid ka isiklikult. Kanep kui Eestis kõige enam levinud keelatud uimasti pole siin mingi erand. Ka meedia huvi kampaania vastu on õnneks olnud suur.

Eestis räägitakse ja vaieldakse juba pikemat aega valitsusväliste organisatsioonide ühiskondliku rolli teemal. Neil tuhandetel kodanike organisatsioonidel on kõigil oma arvamus Eesti ja maailma asjadest. Iseorganiseeruvad grupid, liikumised ja üksikisikud püüavad väljendada oma tõekspidamisi ja luua solidaarsust ühiskonnas. Üks peamine vahend on diskussioonide algatamine ning riigi ja demokraatia kitsaskohtadele viitamine.

http://www.yliopilasleht.ee/825

Üliõpilaste oluline roll ühiskonnas

Eestis on ligemale 70 000 üliõpilast, kes moodustavad märkimisväärse osa ühiskonnast. Kuid mida suudavad üliõpilased lisada demokraatiale ning millist kasu saab ühiskond aktiivsetest kodanikest? Miks on oluline, et riik ja ülikool soodustaksid aktiivsete kodanike teket? Kas riik on üldse huvitatud aktiivsetest kodanikest?

Üliõpilased ja üliõpilasliikumine on ajast aega erinevates ühiskondades keskne kodaniku­ühiskonna jõud olnud. Kodanikeühendustel on vajaduse korral võime inimesi isegi revolutsioonilisele tegevusele mobiliseerida. Tasub meenutada 90ndate algust, mil tänu kodanikeühendustele, sh tudengiorganisatsioonidele, suudeti vastu seista mitmele põhimõttelisele otsusele ning kujundati märkimisväärselt ajalugu. Eesti praeguse kodanikuühiskonna võrdlus arenenud demokraatiaga riikidega on kahetsusväärne. See on nüüdisaegse Eesti demokraatia kõige nõrgem lüli. Kuid kas süüdi on inimesed, riik või miski kolmas?

Üliõpilased on tihti protestide ja poliitilise tegevuse keskmes. Näiteks 1968. aastal võitlesid Saksa, Prantsuse ja Ameerika Ühendriikide tudengid Vietnami sõja vastu. Nad ei protesteerinud mitte ainult sõjategevuse, vaid ka vananenud arusaamade ja jäiga ühiskonnakorralduse vastu. Tudengid olid need, kes julgesid välja öelda ja kritiseerida. Õige pea liitusid nendega ka teised ühiskonna grupid.

Tänapäeva Eesti üliõpilases on pandud idanema ükskõiksus ning individualism, sest tudengeid ei väärtustata ega usaldata. Tuginedes Eesti Üliõpilaskondade Liidu (EÜL) 2006. aasta sotsiaal-majanduslikule uuringule, käib 60 protsenti üliõpilastest õpingute kõrvalt tööl. See ei ole mitte valik, vaid kohustus, sest elu nõuab elamist ja õppemaks vajab maksmist. Seega ei jäägi aega, et seista kogukonna huvide eest või mõelda sellele, kuidas meil kõigil oleks riigis hea elada. Tekib küsimus, kas seda tehakse taotluslikult. Kui üliõpilane, kes peaks olema kriitiline kodanik, on hõivatud muude tegemistega ja seda mitte vabatahtlikult, vaid sunnitult, siis saabki rahulikult riiki juhtida ning teha asju, mis pähe tulevad. Selline mulje jääb igatahes küll.

Üliõpilasliikumine Euroopas

Esimene Euroopa tudengite ühtne riigiülene tegevus leidis aset 1982. aastal, mil rajati WESIB (Lääne-Euroopa Tudengite Informatsiooni Büroo), mille eesmärk oli vahendada infot tudengiorganisatsioonide ja tekkinud rahvusvaheliste organisatsioonide vahel. Kuna tollal puudus rahvusvaheline kõrghariduspoliitika, siis ei olnud konkreetseid osapooli, kelle tegevus mõjutaks kõikide riikide tudengeid korraga.

Kõrghariduspoliitiline olukord muutus aga kardinaalselt 1999. aastal Bologna deklaratsiooni allkirjastamisega, millega 29 riigi ministrid otsustasid hakata looma ühtset Euroopa kõrgharidusruumi. WESIB oli selleks hetkeks nimest kaotanud lääneriikidele viitava W-tähe ning omandanud poliitikakujundamise pädevuse. Seega ajaks, mil Euroopa riigid otsustasid hakata kõrghariduses ühtselt tegutsema, oli tudengite häälel olemas tugev ja suutlik organisatsioon, mis asus kõrghariduse kujundamises jõuliselt kaasa rääkima. Tänaseks on ESUl (European Student Union) 51 liikmesorganisatsiooni 37 riigist.

EÜL võeti ESIBi liikmeks 1995. aastal ning on kujunenud seal väga tugevaks kaasarääkijaks kogu Euroopa kõrghariduse osas. Praeguseks on tudengid Euroopa tasemel üks jõulisemaid poliitikakujundamise osapooli kõrgharidusküsimustes. Ministrite kohtumine Bergenis 2005. aastal näitas, et tudengid olid kõige informeeritum osapool nii delegatsioonidesiseselt kui ka -vaheliselt. Tudengite tihe rahvusvaheline koostöö on see, mis teeb kogu liikumise väga tugevaks. Pealegi sagenevad aina üliõpilaste väljaastumised nii endi kui ka teiste ühiskonnaliikmete kaitseks.

Üliõpilasomavalitsuste roll

Kõik ühes kõrgkoolis õppivad tudengid moodustavad selle kõrgkooli üliõpilaskonna. Eestis varieeruvad üliõpilaskondade suurused 100st kuni 17 000 tudengini. Seega on oluline, et igas kõrgkoolis oleks olemas selle üliõpilaskonna huve kaitsev üliõpilaste omavalitsus (üliõpilasesindus või muu selline organ). Nende eesmärk on öelda, mis neid huvitab ja mis mitte. Peale selle saadakse seeläbi esimesed teadmised ja kogemused seoses demokraatia, teiste eest seismise ning ühiste eesmärkide nimel võitlemisega.

Üliõpilaste eestkosteorganisatsioonid peavad olema piisavalt legitiimsed, et nad oleksid võimelised mobiliseerima üliõpilasi, kui nende õigusi ja huve on ähvardatud. Üks kõige märkimisväärsemaid näiteid on tudengite protest 1966. aasta mais Flandrias, kui üliõpilased nõudsid, et noori tuleks ühiskonnas rohkem kaasata. Tuhanded üliõpilased protesteerisid tänavatel, loengud ja eksamid jäid ära, sest tuli taastada sotsiaalne stabiilsus ja kord. Julge väljaastumine tõi ka positiivseid tulemusi.

Üliõpilaste eestkosteorganisatsiooni ülesanne on võidelda selle nimel, et kogu kõrghariduspoliitika oleks demokraatlik. See tähendab, et kõigil oleks sotsiaalsest taustast või staatusest olenemata ligipääs kõrgharidusele.

Igas ühiskonnas on ohu märk see, kui kõrgharidust saavad omandada ainult „väljavalitud”. Pikemas perspektiivis võib see tekitada ühiskonnas väga suure sotsiaalse lõhe ning võimu koondumise väikse eliidi kätte. Seega tuleb igasuguste selliste piirangute vastu neid ennetades võidelda.

Üliõpilaste kaasamine ei tohi jääda ainult paberile, see peab kuuluma nii kõrgkooli kui ka riigi loomuliku ja igapäevase juhtimisstiili juurde.

Üliõpilaste ühendus peab ka ülemaailmse heaolu ja arengu teemadele keskenduma. Inimõiguste rikkumine ja demokraatia puudumine peab olema iga tudengi mure.

Me näeme üsna tihti, kuidas tudengiorganisatsioonid korraldavad arenenud riikides üritusi ja aktsioone, et juhtida tähelepanu teiste riikide probleemidele. Üliõpilasühendused saavad osutada ühiskonna valupunktidele erinevatel tasemetel ja tulemusrikkalt pakkuda erakordset tuge. Olgu selleks siis kas või raha kogumine kellegi abistamiseks.
Rahvusvahelisel tasandil on äärmiselt oluline teha koostööd ning näidata üles solidaarsust. Tuleb toetada tekkivaid tudengiorganisatsioone teistes riikides, kus poliitilise või mõne muu faktori tõttu ei soosita kodaniku­aktiivsust.

Eesti tudengiorganisatsioonid on hakanud aina rohkem kaasa rääkima Euroopa kõrgharidusküsimustes. Samuti ollakse abistajad riikides, kus kodanikuaktiivsus alles esimesi samme astub.

Kokkuvõttes võibki öelda, et tudengiorganisatsioonid parandavad haridus- ja sotsiaalteenuste kvaliteeti, võimaldades uusi alternatiive ja tunduvalt suuremat valikuvabadust. Selline alternatiivide pakkumine on igati vajalik, kuna arvestab teatud erivajadusi ja eelistusi ning aitab katsetada uute mõtetega.

Demokraatia ja kultuur

Eesti on nüüdseks juba üle 17 aasta olnud taas iseseisev riik. See areng on meile näidanud, et erinevad institutsioonid ja seadused on olulised, aga mitte piisavad funktsioneeriva demokraatia eeltingimused. Demokraatlik ühiskond saab toimida ainult siis, kui see on ehitatud demokraatlikule kultuurile.

Valimisaktiivsuse erinevus oleneb suuresti riigist, regioonist ja valitsemistasemest. Osavõtt parlamendivalimistest näib meid pea iga Euroopa riigi puhul šokeerivat. Demokraatiast on kujunemas enamuse diktaadi vorm, mis tähendab, et tegemist on hästi organiseerunud vähemusega, mis juhib riigi käekäiku. Viimastel riigikogu valimistel osales alla poole elanikkonnast, mis peaks selgelt näitama, et inimesed on poliitikast võõrandunud.
Ka üliõpilaste esindusorgani valimistel on valimisaktiivsus madal. Keskmiselt annab üliõpilaste esindusorganile oma hääle 16–30 protsenti tudengitest. Ka mittehääletamine on valimistest osavõtt ning näitab igaühe valikut. Julgen aga väita, et iga kõrgkooli seesmine demokraatia on ühiskonna peegeldus, st kindlasti saame siinkohal paralleele tõmmata.
Mida rohkem saab üliõpilane või noor õpingute ajal kaasa rääkida oma elu korraldamises, seda kindlamalt aktiveerub ta ka ühiskonnas üldiselt. Tõuseb valimisaktiivsus, hakatakse otsima alternatiivseid võimalusi asju paremini teha ning räägitakse kaasa oma riigi kujundamises. Vabariigi 90. aastapäeval tuleks sellele eriti palju tähelepanu pöörata. On selge, et selline tahe ja valmidus ei teki üleöö, kuid alustagem sellest, et üksteist usaldame – nii kõrgkoolisiseselt kui ka ühiskonnas tervikuna.

Selleks aga, et diskussioon vähemalt üliõpilaste seas elavam oleks, on vaja tudengeid toetada. Tuleb ära kaotada kõrged õppemaksud ja kohustus käia õpingute kõrvalt tööl. Siinkohal võib väita, et töölkäimine on igaühe enda vaba valik. Kas ikka on? Iga endast lugupidav riik seda lubada ei saa!

Joonas Pärenson, Tallinna ülikooli üliõpilaskonna juhatuse esimees

Ekspress analüüsis Eesti elanike kohta tehtud uuringuid ning pani arvudest kokku härra ja proua Keskmise portreed.

Keskmised elavad Tallinnas.

http://www.ekspress.ee/2008/03/27/eesti-uudised/1864-saage-tuttavaks-marju-ja-harju-keskmine

Harju ja Marju peres on 1,5 last.

Nende mõlema brutokuupalk on 8917 krooni. (2007. aasta viimase kolme kuu mediaanväljamakse summa, mis vastab tegelikule olukorrale rohkem kui aritmeetiline keskmine.) Aga tegelikult teenib Harju üle 20 protsendi rohkem raha kui Marju.

Suurim osa rahast Keskmiste peres kulub toidule, seejärel tulevad kulutused eluasemele ning transpordile.

Poes käivad Keskmised kaks-kolm korda nädalas, oma oste teevad nad suurtes ostukeskuses. Väikestes poodides nad eriti käia ei armasta. Kartuli saavad nad mõne tuttava või sugulase käest, kel on veel kuskil maalapp olemas, mee mõnelt mesinikult.

Prügi sorteerivad Keskmised vähemalt osaliselt.

Mittealkohoolsetest jookidest armastavad Keskmised kõige rohkem kohvi, teed ja piima. Baarikapis on neil aga kindlasti viin ja konjak.

Harjul ja Marjul kulub mõlemal 11 tundi päevas magamisele, söömisele ja enese hooldamisele.

Televiisorit vaatavad nad päevas 4 tundi ja 19 minutit. Telekanalitest armastavad nad kõige rohkem TV3, aga ära vaatavad nad kindlasti "Võsareporteri", "Õnne 13", "Pealtnägija", "Reporteri" ja saate "Eesti otsib superstaari".

Harju on tööl kauem kui Marju, aga see-eest teeb Marju rohkem majapidamistöid.

Keskmiste korteris on ühe elaniku kohta eluruumi pinda 29 ruutmeetrit. Kodus on neil olemas internetiühendus.

Et nemad ei moodusta Eestis kõige levinumat, ühe täiskasvanuga perekonda, siis on nad ilmselt mitmest perest kokku sulandunud mosaiikpere. Nii et vähemalt üks laps ei ole Harjul ja Marjul ühine.

Eesti eluga on nad üldiselt rahul. Suurimaks probleemiks peavad Marju ja Harju hinnatõusu, seejärel muretsevad kuritegevuse vohamise ning siis tervishoiusüsteemi pärast.

Riiklikest institutsioonidest usaldavad nad kõige rohkem kaitseväge ja politseid, erakondi nad seevastu hästi usaldada ei taha.

Nad ei ole rahul ka sellega, et Riigikogu liikmed saavad nii suurt palka, toetavad aga Vabadussõja võidusamba kavandit.

Harju ja Marju tahaksid senisest rohkem käia teatris, aga piletite hinnad on Keskmiste rahakoti jaoks liiga kõrged. Viimase aasta jooksul on nad ilmselt ühe korra siiski teatrisse sattunud, Marju on muide suurem teatrihuviline kui Harju. Ja kui Keskmised teatrisse lähevad, siis nad vaatavad, et see oleks ikka komöödia.

Kinos ei ole Keskmised ka eriti käinud – filme vaatavad nad TV3 pealt. Eriti armastavad nad mängufilme ja muidugi ka komöödiaid.

Kindlasti on Keskmised viimase aasta jooksul vähemalt ühe raamatu läbi lugenud ja tõenäoliselt oli see põnevusromaan. Lugemiseks pole neil aga eriti aega. Viimase aasta jooksul on nad (Marju ilmselt) mõne tuttava soovitatud raamatu isegi koju ostnud, aga üldiselt peavad neid ostmiseks liiga kalliks. Seepärast on Marju käinud isegi raamatukogus proosat laenutamas. Ega nad eriti sellega kursis ei ole, millised raamatud Eestis ilmuvad.

Kunstinäitusel ega muuseumis Keskmised käinud ei ole. Võib-olla on nad viimase aasta jooksul sattunud mõnele muusikaüritusele (see oli pop- või rock-kontsert).
Muusikast eelistavad nad rahvalikku muusikat ja seltskonnalaule.

Tervisesporti Harju ega Marju eriti ei tee. Marju on küll ses suhtes kaasast pisut tublim. Küll aga armastavad nad end kursis hoida suusatamisega.

Kui üks neist on väljaspool omavahelist suhet juhuvahekorras, siis kondoomi nad ei kasuta.

Ilmselt lähevad nad manalateele südame-veresoonkonnahaiguse või vähi pärast.

Allikad: Eesti Statistikaamet, Siseministeerium, TNS Emor, Eurobaromeeter, Faktum & Ariko, Tervise Arengu ­Instituut, Eesti Riiklik Autoregistrikeskus, ABC King, Eesti Konjunktuuri Instituut,

Saar Poll.

Marju Keskmine (42)

Marju elab 78aastaseks.
Marju nimi on kõige tõenäolisemalt Jelena, Svetlana või Tiina.
Marju töötab kuskil vabrikus, kaubanduses või hoopis hariduse valdkonnas. Tõenäoliselt on ta omal alal koguni tipp- või keskastme spetsialist.
Marjul on kutseharidus, erinevalt Harjust on ta aga käinud mõnel täiendusõppekoolitusel.
Esimene laps sündis Marjul 25aastaselt, nii et tema on praegu 17aastane (tema nimi on kas Martin või Kristina).
Marju jalanumber on 38 või 39.
Ta ei suitseta ja on normaalkaalus.
Marju limpsib vähemalt kord kuus veini või mingit muud alkoholi.
Tõenäoliselt oli Marjul viimase 30 päeva jooksul peavalu.

Harju Keskmine (37)

Elab ilmselt 67aastaseks, nii et tal on heal juhul elada jäänud veel 30 aastat.
Tegelikult on Harju nimi ilmselt Sergei, Margus või Andrei, sest need olid 1971. aastal kõige populaarsemad lastele pandud nimed.
Harju töötab töötlevas tööstuses, ehituses või seadme- ja masinaoperaatorina. Harjul on kutseharidus.
Tõenäoliselt sõidab Harju Volkswageniga, sest neid on Eestis arvel kõige rohkem. Teine variant poppide automarkide pingereas on Ford.
Tema jalanumber on 43.
Suitsetab, alustas 18aastaselt.
Alkohoolsetest jookidest on Harjule kõige rohkem mokkamööda õlu (seda joob Harju iga nädal).
Viimase 30 päeva jooksul võisid Harjul olla seljavalud.
Harju on ka pisut ülekaaluline.