Autor: Kaire Talviste

Üha rohkem naisi lükkab sünnitamist edasi ja teadlaste avastuste järgi teevad nad õigesti.

http://www.epl.ee/bosa/387597  29. mai 2007

Euroopa ja USA naised pühenduvad üha rohkem karjäärile ja eneseteostusele, enne kui otsustavad lapsi saada. Võib juhtuda, et selleks ajaks on paljudel 40. sünnipäev silme ees terendamas ja lapsesaamine ei pruugi enam niisama lihtsalt minna.

Ka Eesti keskmise sünnitaja vanus tõuseb pidevalt. Möödumas on ajad, kui 16-aastased rõõmsalt sünnitasid ja lootsid noorelt vanaemaks saada.

Rahvastikuministri nõuniku Kristina Tähe sõnul on Eesti keskmise sünnitaja vanus 28 eluaastat. See tõuseb iga aasta umbes kahe kuu võrra, ent jääb endiselt alla Lääne-Euroopa riikide sünnitajaile. Üheks oletatavaks põhjuseks peetakse vanemahüvitise maksmist – pärast ülikooli lõppu on mõistlik tööle minna, et saada suuremat hüvitist. “Eks siin mängivad rolli ka naiste uued võimalused väljaspool kodu, haridustaseme tõusuga soovitakse enne pere loomist reisida, õppida aasta välismaal või kanda kinnitada tööturul,” ütleb Täht.

Michigani ülikooli sotsioloog Amy Pienta uuris, kuidas mõjutab laste saamine või mittesaamine naiste rahulolu eluga. 6000 naise küsitlemisest selgus, et määravaks pole mitte see, kas saada lapsi, vaid see, millal nad saada.

Hilised sünnitajad rahuolevad

Teadlased keskendusid 51–61-aastastele naistele, kes olid 1950-ndail neiueas. See oli aeg, mil enamik naisi abiellus vara ja sai esimese lapse 19.–24. eluaasta vahel. Neilt küsiti, kui õnnelikud nad on, kas neil ilmneb depressiivsuse sümptomeid, kas nad tunnevad end üksildaselt ja kui rahul on nad oma pereeluga ning eluga üldisemas plaanis, vahendab Science Daily.

Selgus, et lastetud naised olid võrreldes emadega mõnevõrra õnnetumad ja rõhutumad. See-järel võrreldi omavahel eri ajal emaks saanud naiste rahulolu keskeas. Naised jagati kolme gruppi: need, kes said varakult emaks (enne 19. eluaastat), need, kes said lapse “õigel ajal” (19.–24. eluaasta vahel) ja hilised sünnitajad (25-aastaselt ja vane-malt).

Sellest võrdlusest selgus, kuivõrd oluline oli emakssaamise ajastatus. Noorelt emaks saanud olid kõige vähem rahul ja enim rõhutud teiste gruppidega võrreldes. Samas olid aga hiljem sünnitanud emad rahulolevaimad ja õnnelikemad. Muus osas olid asjad võrdsed ja lastetud naised olid näiteks oma eluga sama rahul ja õnnelikud, kui need, kes sünnitasid n-ö õigeaegselt.

Mees on tähtis

Noored emad olid suurema tõenäosusega üksikud, samuti oli nende sissetulek väiksem – need on peamised asjaolud, millega on põhjendatav nende rahulolematus. Hilisemad sünnitajad olid aga enamasti parema haridusega, paremas majanduslikus seisus kui teised võrreldavad naiste grupid ja suure tõenäosusega ka abielus.

“Oli üllatav teada saada, et suurim rahulolu valitses selles grupis, kelle lapsed elasid veel kodus või käisid kolledžis,” ütleb Pienta.

Emakssaamise juures oli äärmiselt tähtis seegi, et naise kõrval oleks keegi, keda armastada. “Kas naine on lapsi saanud või mitte, ei mõjuta kuigivõrd tema psühholoogilist heaolu tulevikus,” ütleb Amy Pienta. “Palju tähtsam on see, kas tal on või ei ole kõrval abikaasat või mõnd teist sotsiaalselt olulist suhet sel ajal, kui ta vananeb.”

Tänapäeval sünnitavad naised tunduvalt hiljem, kui see oli 1950. aastatel. Näiteks on lastetute 40-aastaste arv 1980.–1998. aastani USA-s pea kahekordistunud, kerkides kümnelt protsendilt 19-le. Uuringu kohaselt on praegustel hilistel sünnitajatel suuremad võimalused nautida keskeas mõnusat äraolemist.

40-aastaseid sünnitajaid on Eestis poolesaja ringis

•• Parim iga esimese lapse sünnitamiseks jääb Lääne-Tallinna keskhaigla naistekliiniku juhataja Eva-Kaisa Zuppingu sõnul 24. ja 35. eluaasta vahele. Pärast 35. eluaastat tõuseb esmasünnitajail järsult väärarendite risk. Samas on võimalik eelneva looteveeuuringuga kindlaks teha, kas lapsega on ikka kõik korras. Üle 40-aastaseid sünnitajaid on Eestis kaks protsenti (60–70 sünnitajat), 1992. aastal oli neid veidi üle ühe protsendi.

•• Teismelise eas sünnitamine pole samuti hea, lisab Zupping, sest meie, põhjamaade inimese organism pole siis veel piisavalt välja arenenud. “Noorelt lapse saanud on hiljem ka seepärast rahulolematumad, et ringijooksmise aeg on jäänud lühikeseks või pole seda olnudki,” arvab naistekliiniku juhataja. Zupping tõdeb, et verinoori, alla 20-aastaseid sünnitajaid jääb aina vähemaks. Praegu on neid kuus protsenti kõigist sünnitajatest, samas 1992. aastal oli neid 14 protsenti.

•• Praegu on Eesti emade keskmine vanus 28 aastat, esmasünnitaja keskmine vanus aga 25,5. 1992. aastal oli sünnitaja keskmine vanus 25,5 ja esmasünnitajal 22,7 aastat.

Hoidke üksteist ja tunnistage iseenda väärtust selles elus…

…Ajaks, mil Jumal lõi naise, oli ta juba kuus päeva ületööd teinud. Üks inglitest ilmus ta ette ja ütles: "Miks kulutad sa just tema peale nii kaua aega?"
Ja Jumal vastas: "Oled sa näinud kavandilehte, mis ma ta jaoks tegin? Ta peab olema pestav, aga mitte plastikust, tal peab olema üle 200 liigutatava osa, kõik asendatavad ja ta peab töötama dieetkoolal ning söögijääkidel, tal peab olema süli, mis mahutaks samaaegselt neli last, suudlus, mis raviks kõike alates kriimustatud põlvest kuni murtud südameni ja ta teeb kõike kasutades vaid kahte kätt."
Ingel oli vapustatud neist nõudmistest: "Ainult kahte kätt!? Ei ole võimalik! Ja see on ainult tüüpmudelil? Seda on liiga palju ühe päeva jaoks! Oota homseni ja lõpeta siis."
"Aga ma ei oota," oli Jumal vastu, "ma olen selle südamelähedase loomingu lõpetamisega juba lõpusirgel. Ta suudab juba end ise ravida, kui haigeks jääb . JA võib töötada 18-tunniseid tööpäevi."
Ingel liikus lähemale ja puudutas naist. "Aga sa oled ta nii pehme teinud, Jumal."
"Ta ongi pehme," nõustus Jumal, "aga ma olen ta ka tugevaks teinud. Sul pole aimugi, mida ta suudab taluda ja saavutada."
"Kas ta on ka võimeline mõtlema?" tahtis Ingel teada.
Jumal vastas: "Mitte ainult mõtlema, vaid ka selgitama ja läbi rääkima."
Järsku märkas Ingel midagi, sirutas käe välja ja puudutas naise põske. "Ups, tundub, et see mudel lekib pisut. Ma ju ütlesin, et püüad sellega liiga palju."
"See ei ole leke," parandas Jumal, "see on pisar!"
"Mille jaoks see pisar vajalik on?" küsis Ingel.
Jumal vastas: "Pisaraga väljendab ta rõõmu, kurbust, valu, pettumust, armastust, üksindust, leina ja uhkust."
Ingel oli vaimustuses: "Jumal, sa oled geenius. Oled kõige peale mõelnud! Naine on tõeliselt imeline."
Ja ta ongi! Naistel on jõudu, mis vapustab mehi. Nad kannatavad raskeid olukordi ja kannavad koormaid, aga hoiavad endis õnne, armastust ja rõõmu. Nad naeratavad, kui tahaksid karjuda. Nad laulavad, kui tahaksid nutta.
Nad nutavad, kui on õnnelikud ja naeravad, kui nad on närvilised. Nad võitlevad selle eest, millesse usuvad. Nad astuvad ebaõigluse vastu üles. Nende jaoks pole "ei" vastus, kui nad usuvad, et on olemas ka parem lahendus. Nad jäävad ilma, selleks, et nende pere saaks rohkem. Nad lähevad hirmunud sõbraga arsti juurde.
Nad armastavad tingimusteta. Nad nutavad rõõmust, kui nende lapsed ületavad end ja hõiskavad, kui sõpru autasustatakse. Nad on õnnelikud kuuldes sünnist või laulatusest. Nende süda murdub kui nad kuulevad sõbra surmast. Nad leinavad pereliikme surma pärast, samas on nad tugevad, isegi kui arvavad, et kogu nende jõud on otsas. Nad teavad, et kallistus ja suudlus võivad ravida haigetsaanud südant.
Naisi on igasuguseid, erineva kuju, suuruse ja värviga. Nad lendavad, kõnnivad, jooksevad või kirjutavad sulle, et anda teada, kui väga nad sinust hoolivad. Naise süda on see, mis paneb maailma pöörlema. Nad toovad rõõmu, lootust ja armastust. Neil on empaatiavõimet ja ideaalid. Nad toetavad oma peret ja sõpru moraalselt.
Naised oskavad eluks vajalikke asju öelda ja nad annavad endast kõik.

*SIISKI, NAISTEL ON KA ÜKS VIGA: NAD KIPUVAD UNUSTAMA, KUI PALJU NAD
VÄÄRT ON.*

Palun, saatke see edasi oma naissoost sõpradele ja sugulastele, et neile meelde tuletada, kui imelised nad on.

Tasuta õigusabi osutab puuetega inimestele Rüütli Advokaadibüroo jurist Alar Salu. Jurist viib läbi einevates Eestimaa paikades seminarid ja sellel järgnevad individuaalsed konsultatsioonid õigusabi küsimustes.

Esialgsed õigusabi seminarid viiakse läbi Tartus, Rakveres, Viljandis, Pärnus ja Jõhvis. Igas kohas toimub 3 tunnine seminar ja sellele järgneb 3 tundi individuaalseid konsultatsioonie, kuhu tuleks soovijatel enne registreerida.

Lisaks eelnimetatud üritustele toimuvad individuaalsed ja juriidilised nõustamised iga kuu teisel teisipäeval Tallinna, EPIK Koja ruumides Toompuiestee 10 (08. mai, 12. juuni, 10. juuli) algusega kell 14.00 – 17.00. Tallinnas toimuvatele nõustamistele tulla soovijatel palun endast ette teatada EPI Koja aadressil eha@epikoda.ee

Kooskõlas Koostööketi 2007 aasta tegevuskavaga toimub 21 juunil 2007 seminar valdkonnast “Kuidas mõista üksteist”

Seminari teema on “Sooline võrdõiguslikkus ja võrdsed võimalused Eestis ja Euroopa Liidus – selle tegelikkus ja arenguvõimalused".
Esinevad:
Ülle- Marike Papp – Sotsiaalministeeriumi (SM) soolise võrdõiguslikkuse osakonna nõunik Kristiina Luht – SM soolise võrdõiguslikkuse osakonna peaspetsialist.
Seminar toimub Riigikogu (RK) hoones, ruumis L 240. Selgituseks: see ruum jääb valgest saalist läbi minnes, paremat kätt.
Seminari algus kell 16.00, lõpp orienteeruvalt kell 18

Selleks et siseneda RK hoonesse on vajalik eelnev registreerumine ja kaasas peab olema pildiga isikut tõendav dokument. Registreerudes palun kirjutada ka oma isikukood.
Seminari eest vastutaja on NaiRe.
Kõigil liikmesorganisatsioonidel palun teavitada oma liikmeid, et saaks aegsasti koostada osavõtjatest nimekirja. Oma osavõtust palun teatada hiljemalt 18 juuniks aadressil:
riina.kitt@irl.ee
margot.fjuk@mail.ee

Mullu lastekaitsepäeval tegevust alustanud Tallinna Perekeskus Asula tänaval tähistab tänavu oma esimest sünnipäeva. Aastaga hästi käivitunud keskuse igapäevasteks klientideks on Tallinna lapsed ja pered, kes vajavad psühholoogilist abi elus toimetulekuks.

Abilinnapea Merike Martinson tunneb heameelt, et linnas on asutus, mis pakub professionaalset abi. “Eriti rõõmustab, et koostöös lastekaitsespetsialistidega on nüüd kõik vajalikud tegevused koondatud ühte kohta ja seega hästi kättesaadavad. Tundub, et aastaga on perekeskus saanud paljudele hästi omaseks,” ütles Martinson.

Ülelinnalise koordineeriva asutusena pakub Tallinna perekeskus lastele ja peredele nõustamist ja päevategevust. Keskuse koosseisu kuuluvad nõustamisteenistus, pereteenistus, tugiisikuteenistus, päevakeskus ning laste ööpäevakeskus. Keskuses töötavad sotsiaaltöötajad ja psühholoogid abistavad õpiraskuste ja käitumishäiretega lapsi ja nende vanemaid, konsulteeritakse e-posti vahendusel ja telefonitsi, töö toimub nii individuaalselt kui rühmades.

Aasta jooksul on perekeskuse spetsialistidelt abi saanud ligi 2000 inimest, pereteenistuse töös on olnud 150 perekonda. Lisaks oma töötajatele tegutsevad perekeskuses ka vabatahtlikud, nn vanema venna ja õe staatuses, kes koos hoolealustega külastavad kultuuri- või spordiüritusi või tegelevad ühiselt arendavate tegevustega jmt.

Perekeskuse juhi Pille Tederi sõnul on pöördumiste arv psühholoogide ja sotsiaaltöötajate vastuvõtule viimasel ajal pidevalt tõusnud. “See näitab, et vajadus selliste teenuste järele kasvab ning me peame edaspidi oma töömahtusid suurendama,” ütles Pille Teder.

Vaata ka www.sinamina.ee

Tere!

Tuli selline huvitav pakkumine käsitööhuvilistele:

Kui Teie käsitööringid soovivad lõnga käsitöö jaoks, kirjutage aadressil: artma@hot.ee.

Terv. Auli

Vaata ka www.elil.ee

Projekti “Käsitööga tööle!” käigus sai loodud töögrupid, mis tegutsevad Eesti erinevates maakondades. Üks aktiviseerimiskeskustest on tegutsenud Võrus.

Siin on väljund Võru töögrupi tegutsemisest. Meeldivaid elamusi Võru muuseumi käsitöönäituselt!

On 16. mai ning rahvusraamatukogus algab foorum, mis peaks ühendama võrdõiguslikkuse ja naiste tervise teema. Koridoriseinal seisev väiksesse konverentsisaali juhatav värviprinteriga trükitud A4-leht küsib: “Kuidas elab Eesti naine?” Anna-Maria Penu uuris järele.

  http://www.epl.ee/artikkel/388177

Foorumi avab harrastusteatrile kaduma läinud Märt Treier, kes tutvustab foorumi patrooni Evelin Ilvest kui “proua presidenti”. Evelin Ilves tõuseb toolilt ja teatab Märdile, et nii ei tohi öelda, mille peale istuv Märt Treier arvab kui õige mees kunagi, et vanasti küll võis. Evelin Ilves kinnitab veel kord, et nii ei öelda, ning läheb asja juurde.

Sõnavõtt on lühike, aga kõnekas. Proua Evelin Ilvesele on jäänud mulje, et peredes on haiged just lapsed ja mehed, ning toob näite, et kui arsti juurde läheb mees, kel on rinnus ebamäärane valu, siis saadetakse ta kohe üleüldisele läbivaatusele, kui aga sama valuga on arsti ees naine, siis kirjutatakse talle antidepressantide retsept… Tjah!

Seejärel võtab presidendiproua istet foorumile kutsututele mõeldud valge laua taga, kus ootab ees esimesena oma nimesildi keskselt kohalt üles leidnud Jüri Pino. Riburada pidi lisanduvad äärtesse Iris Pettai, Liina Järviste, Aino Kiis ja Tiina Ristimäe.

Naised, tehke, mida ise tahate!

Ettekandeseeriaga alustab sotsioloog Iris Pettai, kes räägib võrdõiguslikkusest. Tuleb välja, et Eesti on selles valdkonnas arenenud riikidest 30–40 aastat maas, ja ilmselt seetõttu seisab seinal sinna projitseeritud küsimus “Mida on meestel võrdõiguslikkusega võita või hoopis kaotada?”.

Pettai usub, et kuna Eestis kardetakse feminismi paaniliselt, siis ilmselt pole selles väikeses saalis peaaegu kedagi, kes end avalikult feministiks tunnistaks. Ma tõstan käe. Vist ainukesena (ütlen vist, sest selja taga mul silmi pole). Samal ajal teeb seda ka ajakirjanik Jüri Pino, kes selgitab oma üleannetut tegu sellega, et ta on habemega naine.

Hõkk-hõkk, kõkutab saal kinnise suuga, ent hilisemas küsimuste ringis peab end vana-
emana tutvustanud daam teda ikkagi kaljukindlalt “tolleks prillidega vanemaks daamiks”.

Iris Pettai jätkab. Eesti on oma aegunud arusaamadega soorollidest täiesti patriarhaalne riik, kus ei rohkem ega vähem kui kolm neljandikku elanikest paneb just meestele põhivastutuse perekonna materiaalse poole eest. Märt Treier teeb märkmeid ja esitab hiljem paar ebaolulist küsimust, mida Iris Pettai siiski väga heaks peab.

Sotsioloogi enda tõstatatud dilemmale “mida on meestel võrdõiguslikkusega võita?” – seda kordab oma küsimuse pähe ka foorumi eestvedaja – vastamist alustab Pettai õpiku kohaselt. Kõigepealt räägib ta, et tegemist on väga hea küsimusega (muidugi – ise tehtud, hästi tehtud!), seejärel püüab ta meest veenda nagu last, selgitades rahulikult, võimalikult lihtsate lausetega, miks peab laps tegema midagi, mida ta eriti teha ei taha, näiteks tuba koristama.

Märt Treier katkestab ameerikalikku sõurütmi aeglustava naise ja annab sõna toolil lösutavale Jüri Pinole. Too vaatab pikalt saali, kus istub umbes 30 naist ja üks vanem härra, ja ütleb: “Olen sˇovinistlik siga, sellepärast mind siia kutsutigi! Aga et… Naised, ärge kuulake seda janti, mida teile pähe üritatakse ajada, ja mõelge, mida te ise teha tahate!”

Kui võtta tema juttu sõna-sõnalt – nüansse, tooni ja sümboolikat arvestamata –, siis on tal täiesti õigus! Kuigi selge on ka see, et suurem osa naisi ei taha tegelikult üldse seda, mille kohta Pino arvab, et kõik naised tahavad. Kui see nii poleks, siis ei tuleks tal pähegi “kinkida” naistele selliseid õpetussõnu võrdõiguslikkuse foorumil.

Oma sõnade mõju tugevdamiseks teeb ajakirjanik Pino järele ka naisüliõpilast, kes tema arvates räägib inisedes ning kasutab näiteks sellist lauset nagu “Olen end jube hästi teostanud, olen EBS-i magistrant!”. Lõpuks küsib ta ürgmatsˇolikult, naissugu ratsionaalsuse radadele juhtides: kas siis lapsed, kallid naised, pole eneseteostus?

Ei no selle “valgustusega” on kõik öeldud! Sedasama arvab ka Pino ise, sest edasi, kuni foorumi lõpuni, mängib ta oma punase mobiiliga, näidates vahepeal kõrval istuvale muigel suuga proua Ilvesele midagi naljakat.

Ebatüüpiline tunnus: naine

Südamearst Tiina Ristimäe jutust selgub, et alles hiljuti avastati tõsiasi, et aspiriinil on ennetav mõju vaid meestele. Seniajani oli seda aga ka naistele välja kirjutatud. Arvati sedagi, et naistel esineb infarkti vähem, ent nüüd selgus, et tegelikult esineb samal määral, lihtsalt haigusnähtude erinevuse tõttu on diagnoosiga alati traagiliselt hiljaks jäädud…

Ja siis ütleb Ristimäe järsku, nagu ta ise polekski oma ettekannet kuulanud: “Ebatüüpilised kliinilised tunnused: diabeetikud, vanurid, naised.” Ebatüüpilised? Oot-oot, mis see tüüpiline siis on? Ahjaa, õigus, meeste kliinilised tunnused!

Mõni hetk hiljem üritab Tiina Ristimäe oma lauanaabri Pinoga mesti lüüa, öeldes, et kui too on habemega naine, siis tema on habemeta mees. Saal ei kõkuta. Ristimäe jätkab, et üleüldse, “kui räägitakse naiste-meeste palgalõhest, siis on meditsiinilisi uuringuid, skriininguid jne, mida tehakse ainult naistele ja millest mehed saavad nii palju”. (Ja ta sõrmed näitavad nulli või OK-d – kuidas võtta.)

Liina Järviste hakkab selle jutu peale õhetama ja palub sõna, mida Märt Treier seekord ei anna. Järviste neelab mõtte alla.

Viimasena astub publiku ette Tallinna ülikooli esindav Aino Kiis, kes alustab väikese naljaga: “Ma olen eluaeg töötanud meeste kollektiivis ja üks päev küsiti mu käest, kas ma olen feminist, ja ma vastasin, et… ega ma enesetapja ole!”

Ei, ei saanud naljast aru! Aino Kiis saab aru, et saal ei saanud aru, ja alustab kiirelt oma ülilühikest ettekannet vanuritest. See oli mõtlemapanev ning asjalik. Aga mida ta selle naljaga öelda tahtis?

Ja siis algabki küsimuste voor. Esialgu esitab neid end saalist puuduva meessoo esindajaks pidav Märt Treier, kes ikka veel ei saa aru, milleks on meestele “seda võrdõiguslikkust” vaja. Iris Pettai arvab endiselt, et tegemist on väga õige küsimusega, ent ei suuda kiirelt vastata ning Treier väsib iva ootamast.

Ainukesena räägib piisavalt kiiresti sel teemal magistritöö kirjutanud Liina Järviste, kes selgitab, et põhiprobleem on selles, et “sektorid, kus peamiselt töötavad naised, on traditsiooniliselt vähem tasustatud kui sektorid, kus peamiselt töötavad mehed”.

Siis saab sõna publik. Paar väga asjakohast küsimust ja kommentaari, mille vahele eksib üks leekivpunase peaga daam. Ta näitab Märt Treierile esseed, mille ta on kirjutanud teemal, millises Eestis ta tahab elada, ent kuuleb siis, et essee ettelugemiseks aega pole. Kunagi pole, mõtleb too leekiva peaga daam kindlasti.

“Armastus on kõige alus,” hüüab ta siis õnnelikult. “Ja pere alus on armastus ja mina leidsin oma armastuse taevast…”

Laua taga, näoga saali poole istuvad esinejad ei tea, kuhu vaadata. Kas oleks sünnis naerda, nagu teeb seda publik, või mitte? Natukenegi? Märt Treier päästab olukorra, julgedes pakkuda, et punapeal on käekott kindlasti brosˇüüre täis, ja soovitab tal neid hiljem ukse peal jagada.

Mõned kommentaarid veel ning kui on jäänud viis minutit foorumi lõpuni, tõstab käe minu selja taga istuv keskealine daam ja teatab: “Ma ei saanud mitte millestki aru, millest siin räägiti!”

Eesti naine elab kehvasti

Torman ametliku lõpu järel tualettruumi, mis on rahvusraamatukogu kohta liiga räpane, haisev ja kole. Kui käsi pesema hakkan, näen, et ka presidendiproua seisab järjekorras. Mõtlen, mida tema pärast seda paaritunnist kaootilist siia-sinna hüplemist võrdõiguslikkuse ning naiste tervise teemadel asjast arvab. Kuidas siis elab Eesti naine?

Pärast kuuldut-nähtut ütleksin ma, et kehvasti. Eesti naine elab kehvasti. Saal on naisi täis ja nood kaks meest arvavad siiski, et nad domineerivad saali üle, et ka selles teemas on mehed tähtsamad kui naised. “Mis on meestel võita või kaotada? Mismoodi peame meestele seda serveerima?” Aga miks keegi ei räägi sellest, kui palju on sellistest küsimustest tuleneva kummi venitamisega naistel kaotada?

Juriidiliselt on Eestis soolise võrdõiguslikkusega muidugi kõik korras, ent sümboolne maailm, mida on raske selgitada, sest on silmale nähtamatu, ainult tajutav, kogemuslik, räägib sügavatest, põhimõttelistest probleemidest.

Samas, mis siin imestada, sest nagu Iris Pettai ütles, oleme nende teemadega arenenud riikidest lausa 30–40 aastat maas. Aga nemadki pole veel täielikku võrdõiguslikkust saavutanud…

Sõeluuringu eesmärk on avastada rinnavähk võimalikult varajases staadiumis. Autor: Vilve Torn

http://www.epl.ee/bosa/386882

Igal aastal kutsutakse haigekassa finantseeritavale rinnauuringule 50–59-aastaseid ravikindlustusega naisi üle Eesti. Sõeluuringu eesmärk on leida rinnavähki haigestunud naised. Kutsed saadetakse järk-järgult sünniaastate kaupa. Sel aastal kutsutakse uuringule 1947., 1950., 1953., 1954., 1955. ja 1957. aastal sündinud naised ning nimeline kutse on saadetud 26 000 naisele. Sihtgruppi kuuluvatele naistele on uuring tasuta.

Kui Eestis tuleb kutse saanud naistest uuringule vaid 50%, siis Skandinaaviamaades teeb seda enam kui 80% naistest. Mujal maailmas on tõestatud, et sõeluuringutega saab vähendada rinnavähki suremust 30%.

Maakondades on võimalik uuringutel osaleda liikuvas mammograafiabussis. Rinnakaebustega naistel, kes vajavad mammograafilist uuringut, kuid ei kuulu uuringule kutsutute hulka, tuleb pöörduda oma perearsti või günekoloogi poole mammoloogile saatekirja saamiseks.

Rinnavähi esinemissagedus suureneb pidevalt igal pool maailmas. Ka Eestis esineb rinnavähki ligi 40% enam kui kolm-kümmend aastat tagasi – meil diagnoositakse igal aastal rinnavähki rohkem kui 600 naisel. Esimene rinnavähi sõeluuring viidi Eestis läbi 2002. aastal. Viie aasta jooksul on uuritud umbes 94 000 naist ja avastatud 456 rinnavähijuhtu, neist ligi 75% olid varajases staadiumis.

Neile naistele, kes kutsele ei vasta, tahab Eesti Päevaleht Tervis meelde tuletada, et varakult avastatud rinnavähk on ravitav ja algstaadiumis ei põhjusta haigus mingeid tervisehäireid – naised tunnevad ennast täiesti tervena.

Veelgi enam – esimeses staadiumis avastatud rinnavähiga ja ravi saanud patsientidest elab viie aasta pärast enam kui 90%, samas kui kolmandas staadiumis avastamise puhul elab viie aasta pärast vaid umbes 40% patsiente.

Liikuv mammograafiabuss

•• Saaremaa 16.07–3.08

•• Haapsalu 13.08–31.08

•• Paide 3.09–21.09

•• Rakvere 24.09–2.10

Laine Valli kohtuasi tuleb arutusele esmaspäeval, 11.06.07 kell 14 Jõhvi kohtumajas Jaama 26, kus teda esindab juristiharidusega Ants Leemets, meie liidu president. Kuna tegemist on avaliku istungiga, saavad kõik pöidlahoidjad, kel võimalus, vaatama-kuulama tulla.

Laine on meie “lainemurdja”, kes on otsustanud närvesööva kohtutee jalge alla võtta, et ilmselge ebaõiglusega võidelda. Mitte kõigil pole sellist vaimset ega füüsilist jaksu. Tegelikult seisab Laine meie kõigi eest ja vaatamata, ükskõik milliseks kujuneb kohtuotsus, väärib meie täit tunnustust ja tänu.

Lisan veel kord, et saaksite, keda huvitab, mälu värskendada lingi Eesti Ekspressile, kus Laine lugu pikalt sees.

Hoiame siis Lainele pöialt ja ehk julgustab see kohtulugu teisigi enda eest seisma.
Tervitab Auli

http://www.ekspress.ee/viewdoc/0F60C715962E6B99C22572AB005B6A7B

http://www.virumaateataja.ee/250507/esileht/15038597.php  
Laine Valli võitleb õigluse eest (4)
25.05.2007 00:01
Karin Hansson

Raske rongiõnnetuse tagajärjel mõlemad jalad kaotanud Laine Valli peab invaliidsuse tõendamiseks kohtusse pöörduma.
Laine Valli on 67aastane pensionär, kes elab Tapa linnas. Õppinud on ta rätsepaks-juurdelõikajaks ja töötanud sellel alal 22 aastat.

27. augustil 1947 kaotas Laine raske rongiõnnetuse tõttu mõlemad jalad. Ta oli siis kaheksaaastane. Haiglavoodis lamades muretses tütarlaps varsti algava kooli pärast, mõtles sellest, et ta ei saa 1. septembri aktusele minna.

1949. aastal määrati Laine Vallile teine invaliidsusgrupp. Palju abi, toetust ja mõistmist leidis naine lähedastelt, sõpradelt, tuttavatelt, hiljem abikaasalt, kes teda paljudes kodustes tegemistes aitas. “Ma ei ole kunagi tahtnud oma puuduvate jalgade pärast nelja seina vahele istuma jääda. Ei pea end lihtsalt selliseks inimeseks,” rääkis proua Lääne-Virumaa puuetega inimeste kojas teed juues.

2000. aastal määrati Laine Vallile raske puude aste ja ta hakkas saama 420 krooni toetusraha. Mullu aga otsustas Virumaa pensioniameti Virumaa arstliku ekspertiisi komisjon, et toetusesaaja on puudega hästi kohanenud, mistõttu raske puude astet pole vaja talle enam määrata.

Palju asjaajamist

Komisjon otsustas, et Laine Vallil on keskmine puue. See tähendas, et toetusrahaks jäi 200 krooni kuus. Niisuguse puude korral ei vajavat naine ka hooldaja teenust. Abi aga on iga päev vaja, sest tal on raske nii keldris kui ka vannis käia.

“Arst ütles küll, et võiksin karke kasutada, kuid kuidas ma peaksin nendega toime tulema, kui mu mõlemad jalad on opereeritud?” küsis naine nõutult. “Olen südamest tänulik kõikidele, kes mind on aidanud.”

Pärast mehe surma jäi Laine oma probleemidega päris üksi. Et aga tema Tallinnas elaval 95aastasel isal, kellel on kolm sõrme opereeritud, on raske puude aste alles, ei kaotanud sihikindel proua pead ja otsustas võidelda.

Kõigepealt kirjutas ta kirja õiguskantsler Allar Jõksile. Kirjeldas olukorda ja andis teada, et ei nõustu arstliku komisjoni otsusega ning taotleb raske puude astet tagasi. Seletas kantseleile saadetud kirjas, et ta tunneb Eestis veel seitset inimest, kes on samasuguses olukorras, kuid kelle puude astet pole muudetud. Õiguskantseleist soovitati tal pöörduda halduskohtusse, mille kasuks Laine ka otsustas. Esmalt pöördus ta Tallinna halduskohtusse. Kui kohtuistungi aeg oli määratud, sai Laine mõni päev enne istungit kirja, millega anti teada, et kohtuasja arutamine ei kuulu nende ringkonna, vaid Jõhvi kohtu pädevusse.

Seadusliku abi järele

Hädas hakkas Laine Valli otsima advokaati, kes teda esindaks. See tal ka õnnestus. Kuid pärast korduvat helistamist advokaadibüroosse ja vestlust ametniku sekretäriga, keelduti tema esindamisest põhjendusega, et advokaat on liialt hõivatud. Selleks ajaks oli abiotsija juristiga kontakti saamiseks helistanud asutusse 27 korda.

Julgustust ja toetust leidis Laine Valli Eesti Liikumispuudega Inimeste Liidu tegevdirektorilt Auli Lõokeselt ning Lääne-Virumaa Puuetega Inimeste Kojalt, kes soovitasid tal asja edasi ajada, kuni ta õigluse jalule seab ja raske puude astme tagasi saab.

Kehakaal süüdi?

“Abikaasa surma järel oli lein nii suur, et kaotasin 12 kilo oma kehakaalust. Arstliku komisjoni otsuse järgi jääb mulje, nagu oleks tahtmatu kaalukadu kergendanud minu puuet,” sõnas proua. Nüüd kaalub ta 97 kilo, ja kohtuasi Jõhvis ootab siiani oma järge.

“Advokaat, kellega viimasel ajal olen suhelnud, ütles mulle, et asjaajamine võib maksma minna 20 000 krooni ja enne ta ei soovi jätkata, kui raha on temani jõudnud,” lausus murelikult Laine Valli, kes on veendunud, et trotsib raskusi, kuni õiglus on jalule seatud.