Alates 1. juulist tõstab riik lapsetoetuse alates pere kolmandast lapsest 900 kroonini.

http://www.postimees.ee/290607/esileht/majandus/269343.php

Suurenenud lapsetoetusega võidavad kolmelapselised pered 300 krooni, neljalapselised pered 600 krooni, viielapselised pered 1050 krooni ja kuuelapselised pered 1500 krooni kuus, teatas sotsiaalministeerium.

Samas kaob 1. juulist kvartalitoetus, mis asendatakse suurema lapsetoetusega kolme- ja enamalapselistele peredele. Kvartalitoetuse saajate hulgas on ligi 20 000 perekonda – nende sissetulekud kasvavad lapsetoetuste suurenemisega.

Riigi poolt makstavate toetuste osas on oodata veel muudatusi.

Alates tuleva aasta 1. jaanuarist saavad vanemad hüvitist 120 päeva võrra pikemalt. Töötanud vanematele makstakse vanemahüvitist kuni 575 päeva täitumiseni rasedus- ja sünnituspuhkuse algusest. Sel aastal saab seda kuni 455 päeva täitumiseni.

Mittetöötanud vanematele pikeneb vanemahüvitise maksmise aeg 14 kuult kuni lapse 18 kuu vanuseks saamiseni. Veebruaris võttis riigikogu vastu otsuse pikendada isade õigust saada vanemahüvitist.

Kui praegu ei saa isad vanemahüvitist kuni lapse kuue kuu vanuseks saamiseni, siis selle aasta 1. septembrist on isadel õigus vanemahüvitisele juba siis, kui laps on saanud 70 päeva vanuseks. Hüvitist makstakse korraga ühele vanemale.

Vanemahüvitise suurus arvutatakse eelmise kalendriaasta keskmise palga järgi. See on 100 protsenti vanema sotsiaalmaksuga maksustatud tulust, kuid mitte suurem kui kolmekordne üle-eelmise aasta keskmine palk ehk 21 624 krooni kuus.

Alates 1. jaanuarist 2008. jõustub ka maksusoodustus, mille järgi on lastega peredel võimalik oma tulumaksuga maksustavast tulust maha arvata täiendav maksuvaba tulu iga kuni 17-aastase lapse kohta.

Valitsusel on kavas tunduvalt suurendada ka lapse sünniga seotud kahenädalase isaduspuhkuse tasu. Kui praegu makstakse isadele 66 krooni päevas, siis tuleval aastal on kavas toetuse summat tõsta.

Head EMSLi liikmed, nõustajad ja tegelikult kõik ühendused,

Teadsime, et midagi on tänavu tulemas ja muidugi sai justiitsministeerium
tüüpiliselt just suveks valmis hirmus mahuka eelnõu, mis sisaldab
lähimineviku suuremaid muudatusi ja kannab nime „Mittetulundusühingute
seaduse, sihtasutuste seaduse, tulundusühistuseaduse, äriseadustiku ja
sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus.” Seletuskirja kohaselt
kõrvaldatakse seadustest kitsaskohti ja üleliigseid formaalsusnõudeid,
samuti vastuolusid teiste seaduste ja eluga.

Pange nüüd kõik rannalugemiseks planeeritu kõrvale, sest eelnõu on pikk 40
ja seletuskiri 52 lehekülge, muudatusi on punktide kaupa MTÜ seaduses 71 ja
SA seaduses 54, nii et ikka julgelt lugemist ja meil on nüüd kolm nädalat
seletuskirja üle mediteerida ja senistes redaktsioonides näpuga muutuste
järge ajada, kas ametnike arusaamad vähemalt meie reaalsest elust on
adekvaatsed olnud. Peame siis meeles, et seadus kehtib paraku kõigile, kui
nt mõni punkt tundub kahe-inimese-MTÜle ülepingutamine, siis mõnes teises
võib see ära hoida olulise konflikti või kuritarvituse.

Ma ise pole veel jõudnud eelnõud täiesti läbi töötada, osa asju paistavad
selgelt väga mõistlikud, aga paar tehnilist nüanssi esmapilgul hirmutavad –
et eelnõud tahetakse jõustada 2008. aastast ja sealt on kaks aastat
ühendustel aega oma põhikirjad seadustega vastavusse viia. Nii tiheda
põhikirjade muutmise kohustuse (tulumaksusoodustuse pärast üks voor just oli
tänavu) üle võib meil vähemasti olla protestida, nagu ka suvise
kolmenädalase kaasamise ja suhteliselt kiire jõustamise üle. Igatahes –
süveneme muudatustesse ja siis vaatame, kas saame kokku sisulised
kommentaarid ja/või tahame vaidlustada kogu asjaajamise protsessi. Muidugi
järgneb menetlus veel parlamendis, kus me saame vajadusel samuti tükk aega
oma arvamust avaldada ja muudatusi taotleda.

Lisaks EMSLile küsis justmin 20. juuliks ametlikku arvamust
väärtpaberikeskuselt, kaubanduskojalt, suur- ja väikeettevõtjate
assots-delt, ühistegeliselt liidult, notarite kojalt, pangaliidult,
riigikohtult ja Tartu Ülikoolilt; kooskõlastuseks läks see veel rahandus-,
sotsiaal- ja mkminnidele.

EMSL ootab oma liikmete arvamusi 16. juuliks ja on valmis ka teiste eest
kostma, kes seda meie kaudu teha soovivad. Eelnõu ja seletuskirja leiate
www.ngo.ee/seisukohad või http://eoigus.just.ee, tagasiside palun minule.

vaprat lugemist,
alari

Alari Rammo
kommunikatsioonijuht

EMSL
630 9630 | 505 0052
alari@ngo.ee| skype: kcalor  
www.ngo.ee  

Autor: Merca (29.06.2007)
Vaimsete häiretega psühhoterroristid

Mulle üldiselt demokraatia meeldib. Meeldib ka kõigi inimeste võrdselt kohtlemise printsiip, hoolimata sellistest ja teistsugustest iseärasustest. Kõik on tore selle piirini, kui need teistsugused kaaskodanikke kahjustama hakkavad.

http://www.ekspress.ee/viewdoc/0DB87DB508B63799C225730900359CC3

Inimene on üks keeruline organism. Ei teata ju täpselt sedagi, mismoodi toimib ta ihu, rääkimata siis peast. Looduses esineb vaimsete häiretega loomi väga vähe ja enamasti surevad nad kiiresti maha ka. Inimkaaslevatel loomadel, keda on usinalt aretatud, tuleb ajuhälbeid tihedamini ette ning enamasti pannakse nad magama. Inimloomakest keegi humaansetel kaalutlustel hukkama ei hakka, vähemasti tsiviliseeritud riikides. Isegi nõukogude režiim jättis nad enamasti alles, aga peitis „lootusetud" silma alt ära. Vaimsete invaliidide käekäik sarnastes hooldekodudes on omaette teema ja sellel ma pikalt peatuda ei kavatse. Kui ehk nii palju võrdluseks, et varem kutsuti neid patsientideks, siis nüüd hüütakse klientideks.

Olen tänu oma isale, kes sarnastes hoolekodudes töötas, varasest noorusest kokku puutunud taoliste inimestega. Esialgu ikka tekitas võõristust küll, ei salga, aga mõned neist olid nii kenad, avatud ja siirad, et kujunes isegi midagi sõpruselaadset. Meenub näiteks Maie Kernust, kes oli tõmblevast näost ja kätest hoolimata väga ilus ning kui ta klaveri taha sai, mängis kui kulda. Isegi ühekordse pala kuulmise järel. Maie oleks mõningase toe ja harjutamisega suutnud hakkama saada ka tavaühiskonnas, aga aeg oli teine. Ta oli silma alt ära pandud ja unustatud.

Daunid on mulle alati sümpaatsed olnud. Mina meeldin neile enamasti ka. Eredaim pilt on see, kui sattusin aastate eest maale sõbra sünnipäevale, kus tema daunist vennas käis kui kutsikas mul sabas ja hõõrus nagu kassipoeg oma põske vastu mu õlga, ise ülima õrnusega mu nime kudrutades.

Räägin siin toredatest vaimupuudega inimestest. Kuhu jäävad siis terroristid nagu pealkirjas lubatud? Tulevad! Ma tahan lihtsalt selgitada, et katsun võtta neid kui indiviide – igatüht eraldi.

Kirjutama ajendas mind Valga poisikeserööv – tegelikult. Võeti inimene kinni, lasti jälle lahti kuni järgmise korrani… Hea küll: uuritakse ta süüdivust, aga mis see aitab? Enamasti (!) sellises seisundis naised lastele otseselt halba ei tee, ent see pole muidugimõista reegel.

Tulid hoopis meelde tuttavad Herne tänavalt, kes aastaid vaevlesid skisofreenikust naise ja tolle täiskasvanud poja küüsis. Tegemist kahekordse PUUmajaga. Ühe tiiva teise korruse korteri omanikeks olid eelmainitud isikud. Laias laastus said nad oma eluga toime, ent vaheldumisi ühel ja teisel käisid peal huvitavad mõtted. Kord ähvardas naine alumise naabri väikest last ämbriga lüüa, kord peksis sisse naabrite aknaid, kord tahtis mees süüa keeta ja arvas, et lõke köögiPÕRANDAL on seks kõige sobivam lahendus jne. Kolme ülejäänud korteri inimesed elasid kui pommi otsas, ühes oma väikeste lastega, südames alaline mure, kas koju jõudes on maja veel alles. Aeg-ajalt pisteti „terroristid" raviasutusse, pumbati rohte täis, siis oli mõneks ajaks rahu majas. Kuni järgmise korrani. Politsei laiutas vaid käsi – haiged inimesed ju.

Kui tolle eelmainitud naise näost veel mingi puue välja paistis (sissepoolepööratud vaatega hundipilk), siis kuidas talitada üsna sümpaatse memmega, kel olevat nii korter kui omaksed, aga tema eelistab elada ja ööbida võõrastes kuurides või trepikodades. Enamasti räägib tädi päris mõistlikku juttu, ehkki vandenõuteooriatest pikitud, aga mida teha tema elava tule lembusega? Kuur, kus ta hoovil elas, läks juba põlema (tema isiku ja kuuri endise omaniku vastu suunatud maffiarünne, väidetavalt), mõni nädal tagasi avastasin memme teiselt korruselt, kus too, pea armsalt viltu, jälgis küünalt, mille leek käis kenasti vastu seina. Omanik on talle korduvalt politseid kutsunud – nood laiutavad käsi. Kedagi vägisi hooldekodusse panna ei saa.

Mu omagi peres läks ekslähedasel katus sõitma. Tabati nö teolt ja viidi kosumiseks kliinikusse. Kuna kiirabiarstid ei julgenud suurt märatsevat meest kinni võtta, kutsuti kohale politsei. Mul oli kõigest kaks nädalat hingetõmbeaega. Kuna ta seepeale ise end terveks arvas, lasti välja. Mina aga kartsin mitu kuud tänavalgi liikuda…

Mis me siis sellest kõigest järeldame? Demokraatlikus ühiskonnas on vaja seesugustega kõrvuti elades VÄGA raudseid närve.

Tegelikult on halb tunne kirjutada palju räägitud prostitutsiooni õppefilmist. Nagu ikka, teadagi, mida pilpaga segades. Sest segamisele järgneb teatavasti haisemine.

http://www.epl.ee/artikkel/391427

Prostitutsioonist kõnelev ning koolides ja politsei kaudu jagatav kuriteoennetusfilm “Tegi pätti 5” on parimal juhul keskpärane, kohati aga lihtsalt surmigav. Oma keha müümist kajastab film nagu iga teist ametit, vormilt vägagi sarnaselt tisleri ja traktoristi elukutset tutvustavate õppematerjalidega, mida näidati paarkümmend aastat tagasi poiste tööõpetuse tundides.

Kuigi just gümnasistid on filmi sihtrühm, on raske ette kujutada keskkooliõpilast, kes Pärdi muusika ja graafiliste lehtedega kaunistatud, üsna vähedünaamilise pildikeelega ning monotoonse süzˇeega teost suure huviga jälgiks. Seega ei saa ka ehk tõeks naisühenduste ja sotsiaaltöötajate hirm, et film mõjutab kellegi elukutsevalikut.

Kuivõrd film ei ole õppekava osa, on see ühegi kooskõlastuseta koolidele laiali jagatud ning näitamise vastutus pedagoogide õlule pandud. Arvatavasti otsustavad vähesed õpetajad seda näidata ning veel vähemad õpilased mingilgi viisil jälgida. Ning seda mitte filmi moraalse positsiooni, vaid tuima sisu tõttu.

Tendentslikud valikud

Filmitegijate subjektiivsetest kunstilistest valikutest tõmbab veidra linateose puhul rohkem tähelepanu autorite valik ametit pigem ülistada. Kuigi autorid on filmi tegemise käigus väidetavalt kohtunud kümnete prostituutide ning klientide ja vahendajatega, ei ole kuulda ühegi inimkaubandusse negatiivselt suhtuja häält. Allikatena kasutatakse hoopis filosoofi, endist kupeldajat, kriminaalpolitseinikku ning rõõmsalt tegutsevat hoora.

Rezˇissöör Jaano Rässa kinnitas telefonivestluses, et ta püüdis kaasata ka seksitöötajate nõustajaid ning palus neilt kontakte inimkaubanduse ohvritega. Üks tema viidatud prostituutide rehabilitatsiooni vallas tegutsejaid nentis aga, et filmi algfaasis kutsuti teda tõesti ühele kohtumisele, kuid hiljem katkes kontakt täielikult.

Sama lugu, muide, on ka filmi väidetavate tellijate (haridus- ja teadusministeerium) ja koostööpartneritega (keskkriminaalpolitsei), kes oma sellist staatust eitavad. Kui autorite sõnul kasutati ohtralt keskkriminaalpolitsei kontakte ning mitteavaldamiseks mõeldud uurimuse andmeid (filmis aga ei kuule kordagi ühtegi arvu), siis ametkonna pressiesindaja kinnitas, et nende kaasatus piirdus ühe komissari intervjueerimisega.

Palju laiem probleem

Juhtum valgustab laiemalt õppematerjalide ja sotsiaalse suunitlusega filmide rahastamises valitsevat korratust. Prostitutsioonifilmi rahastas hasartmängumaksunõukogu haridus- ja teadusministeeriumi vahendusel, selle tegi Kuriteoennetuse Sihtasutus, mille juhataja rezˇissöör Jaano Rässa ühtlasi on.

Nii rahastaja kui ka töö teostaja kinnitab, et sedasorti tegemiste finantseerimisel ei toimu mitte mingit kvaliteedikontrolli ega toote sisulist ülevaatamist. Ministeerium tutvub projektiga enne selle rahastamist. Hiljem nõutakse kuluaruannet, millega saab kinnitada vaid projekti tehnilist – mitte sisulist – toimumist, rääkimata siis veel loovtöö sisu ja kvaliteedi kontrollimisest.

Ka Eesti Päevalehega eile vestelnud hasartmängumaksunõukogu töös osalev haridusametnik nägi rahastuses pigem kolmanda sektori tegevuse toetamist. Samas oli toetuse eesmärgiks just konkreetse filmi valmimine, mitte töö mõnes mittetulunduslikus ühingus iseenesest.

Pea veerandmiljonilise toetuse puhul on rahastaja suhtumine uskumatu. Kui kommertsettevõte finantseeriks sellise summa eest enda eesmärke – no näiteks limonaadi või muruniitjate müüki – käsitlevat audiovisuaalset materjali, oleks paigas ka töö vastuvõtmise kord ja kvaliteedistandardid.

Kui lepingupartnerit koheldakse kommiraha vajava väikevennana, siis ei ole tal mitte mingit motivatsiooni korralikult käituda. Õppefilmi tegemiseks antav toetus erineb fundamentaalselt loovtöötajatele jagatavatest elamise ja säramise stipendiumitest ning vajab tingimata kvaliteedikontrolli. Kuni ei ole paigas tööde vastuvõtmise rutiin, on riik ebaprofessionaalne rahastaja, kes justkui ootab, et talle müüdaks siga kotis ja siis see kott pähe tõmmataks.

Juhtkiri: Prostitutsiooni müügimehed
19.06.2007 00:01

Riigi tellitud õppefilm heroiseerib prostitutsiooni

Gümnaasiuminoortele suunatud õppefilm «Prostitutsiooni fenomen ühiskonnas» on selles kõlama jäänud sõnumi poolest üsna küsitav ja pigem propageerib prostitutsiooni kui eetiliste valikutega seotud ühiskonnanähtuse aktsepteerimist kui selle nägemist tõsise sotsiaalse probleemina.

Nii võib leida filmist varjatud üleskutseid häbelikele noormeestele, kes võiksid saada seksuaalkogemuse kõige valutumalt prostituudi juures, ja neile naistele, kes oma tulevikku kindlustada sooviksid. Haridusministeeriumi tellimusel tehtud filmis on aga täiesti kajastamata jäetud prostitutsiooniga kaasnevad mõjud tervisele – nii füüsilisele kui emotsionaalsele. HIV aina suurenevast levikust ei ole sõnagi juttu.

Film, kus prostitutsiooniga kaasnevatele probleemidele ei ole tähelepanu pööratud, mõjub prostitutsiooni turundusprojektina. Räägitakse küll sellest, miks mehed prostitutsiooni tarbivad, ja võrreldakse seda mägironimisest saadava adrenaliini otsimisega, kuid naiste traagikal, kes on pidanud sellise tee ühel või teisel valusal põhjusel valima, ei peatuta.

Naisteühenduse Ümarlaua eesistuja Laine Tarvise hinnangul on õppematerjali näol tegemist prostitutsiooni normaliseerimise katsega, mis sellisena lausa õhutab prostituudi ametit proovima.
Tervise Arengu Instituut saatis maikuus sotsiaalministeeriumile kirja, kus leidis, et ei saa õigustada alles kujuneva maailmavaatega noortele prostituudi elukutset heroiseeriva filmi riiklikus haridussüsteemis levitamist. Kummaline on, et kuigi haridusministeerium kinnitab, et ei ole filmi õppekava toetavaks soovituslikuks õppematerjaliks kinnitanud ja ei käsitle seda õppefilmina, on film juba jõudnud koolidesse.

Sotsioloog Marion Pajumets viis 2004. aastal Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskuse tellimusel läbi prostitutsiooniteemalise uuringu, kus leidis, et prostitutsiooni kui ühiskondliku probleemi teadvustamine eeldab ühiskonnas teatud väärtuste ja teadmiste olemasolu. See eeldab mõistmist, et riik vastutab inimõiguste kaitsmise eest, mõistmist, et igal inimesel peaksid olema võimalused majanduslikult toime tulla oma isiksust ja seksuaalsust kaubastamata ja oma vaimset, füüsilist ja reproduktiivtervist ohustamata. Eestis on aga levinud pigem tarbijamentaliteet, mille kohaselt prostitutsiooni ei peeta ei ebamoraalseks ega inimõiguste küsimuseks.

Õppefilmi nime all koolidesse saadetud materjali tarbijamentaliteet peegeldab Eesti ebaküpsust sügavuti ja väga valulikul moel.

Riigi tellitud õppefilm näitab prostitutsiooni vaba valikuna
19.06.2007 00:01
Kai Kalamees, Postimees

Haridusministeeriumi toel jõudis kevadel koolidesse prostitutsiooni lahkav õppefilm, mis käsitleb oma keha müümist ja seksiostu tavalise nähtusena, kutsudes kriitikute hinnangutel koolinoori lausa valima prostituudi elukutset.

Kuriteoennetuse Sihtasutuses valminud filmi «Tegi pätti 5. Prostitutsiooni fenomen ühiskonnas» režissöör Jaano Rässa ja toimetaja Mart Raukas tunnistavad ka ise, et selles vallas on olnud «omajagu palli ühte väravasse tagumist». Seetõttu püüavad nad oma filmis vaatenurki tasakaalustada ning mitte näppu viibutada ja keelata.

«Filmi lõpusõnum on: prostitutsioon on igaühe vaba valik – ent see pole parim valik võimalikest,» teatas sihtasutus eile.

Autorid tegid «sotsiaal-eetilist õppefilmi» kolm aastat, mille jooksul kohtusid 42 tasulise seksiteenuse pakkuja, samuti prostituutide klientide, bordellipidajate ja ekspertidega.

Filmi peategelased on avameelselt oma kogemustest pajatavad Mark (36) ja Anni (33), kelle koostöö algas 1997. aastal. Prostitutsiooni vahendamise eest karistatud Marki alluvuses on töötanud 150 tüdrukut. Anni töötab praegu ühes Tallinna korterbordellis.

Naised protestisid

Projekti rahastati hasartmängumaksu nõukogu kaudu. Filmi väntamisele, tasuta laiali jagatud 1100 DVD-le ning nende juurde käivale 800 eesti- ja 300 venekeelsele trükisele kulus 236 000 krooni.

Skandaal maksumaksja raha eest tehtud filmi ümber hakkas kerima pärast esilinastust aprillis, kui Naisteühenduse Ümarlaud (ENÜ) läkitas protestikirjad haridus-, justiits- ja sotsiaalministritele ning riigikogu kultuuri- ja sotsiaalkomisjonidele.

«See film kajastab prostitutsiooni nagu iga teist tööd. Meie soov on, et teda ei näidataks õpilastele,» selgitas ENÜ eesistuja Laine Tarvis.

Tema sõnul tekitas film paljudes vaatajates nördimust ja hämmastust.

«See õppematerjal on prostitutsiooni normaliseerimise katse. Lisaks halvustatakse seni tehtud uuringuid,» seisab ENÜ kirjas. «Materjal lausa soodustab prostituudi «ametit» proovima.»

Vildakas vaatenurk

ENÜ väitel ei räägi film üldse nähtuse põhjustest ega tõsistest tagajärgedest, vaid kajastab teemat prostituudi ja kupeldaja suu läbi. «Ühe esineja – filosoofiaprofessori (Mart Raukas – toim) – ainus kriitika on, et tegu on maitsevääratusega.»

Mais ühiselt filmi vaadanud kultuurikomisjoni liikmed jätsid probleemi täitevvõimu lahendada. Kiirelt võttis eitava hoiaku sotsiaalminister Maret Maripuu. «Leiame, et ta on õppeotstarbel kasutamiseks sobimatu,» teatas Maripuu.

Haridusminister Tõnis Lukase allkirja kandev vastus jõudis komisjoni läinud nädalal. Haridusministeeriumi ametnikud tunnistasid filmi nii tehniliselt kui sisult üsna keskpäraseks, kuid ei pidanud seda samas prostitutsiooni propageerivaks.

Nende kinnitusel peab filmi vaatamisele järgnema kindlasti õpetaja või spetsialisti hoolikalt ettevalmistatud sisuline arutelu.

«Pole põhjust õpetajaid umbusaldada. Eeldame, et nad on kompetentsed,» ei näinud ministeeriumi pressijuht Tarmu Kurm keelamiseks vajadust.

Kui DVD-l seisab filmi tellijana haridusministeerium, siis viimane ise peab seda väidet kahetsusväärseks veaks ega käsitle ka linateost õppefilmina.

«Autoritel on kindlasti õigus oma vaatenurgale, aga kas seda tuleb õpilasteni viia? Niigi koormatud õpetajatel pole piisavalt koolitust, et teemat igakülgselt valgustada,» rääkis ENÜ sekretär Eha Reitelmann. «Mitu teismelist last on öelnud: «Tegu on täitsa okei asjaga,»» vahendas ta lastelt saadud tagasisidet.

Filmi autorid: uurisime, miks naised lähevad prostituudi teele
19.06.2007 00:01

Kuriteoennetamise Sihtasutusest teatati eile Postimehele, et filmi autorite eesmärgiks oli näidata, mis prostitutsiooni vallas päriselt toimub ja mis on tegelikud probleemid.

Sihtasutuse väitel tunnistas justiitsministeerium materjali objektiivseks ning toetava hinnangu andis ka politsei peadirektor.

«Eestis on umbes 500 tegevprostituuti. Enamik naisi valib selle tegevusala vabatahtlikult. Keskkriminaalpolitsei hinnangul on sundimise ja ähvardamise juhtumid tänapäeval pigem erandlikud,» põhjendas sihtasutus. «Film on orienteeritud eeskätt gümnaasiuminoortele ja tudengitele, kellest enamikul on seksuaalkogemused. Neid pole mõtet lüüa koolipapalikult didaktilise materjaliga,» seisab Postimehele saaadetud vastuses.

Sihtasutuse selgitusel analüüsivad film ja raamat ka seda, miks hulk naisi valib vaba tahte aktina oma tee ja mis on selle otsustuse negatiivsed küljed. «Seda valikut filmi autorid ei soovita… Ent nad ei saa ka kätt ette panna. Igaüks teeb oma fundamentaalselt olulised valikud ise,» teatas sihtasutus. (PM)

Lastevanemate liit mõistab prostitutsiooni õppefilmi hukka
19.06.2007 18:08
Martti Kass, PM online

Eesti Lastevanemate Liit mõistab hukka riigi tellitud õppefilmi prostitutsioonist ning kutsub üles filmi koolides mitte näitama.

Haridusministeeriumi toel kevadel koolidesse jõudnud prostitutsiooni lahkava õppefilmi kritiseerijatega liitus ka Eesti Lastevanemate Liit.

Film käsitleb kritiseerijate sõnul oma keha müümist ja seksiostu tavalise nähtusena ning näitab seda kui üht tulevikuvõimalust noorte neidude jaoks.

«Uskumatu, et aastal 2007 on ikka veel ühiskonnas erinev suhtumine prostitutsiooni, sõltuvalt sellest, kas arvaja on mees või naine,» oli Eesti Lastevanemate Liidu eestseisuse liige Liisa Pakosta uudisest üllatunud.

Ta rõhutas, et ei ole ise kõne all olevat filmi näinud ning saab teemat kommenteerida vaid osapoolte ajakirjanduses väljaöeldu põhjal.

«Ma ei taha, et keegi Eesti koolides prostituudi elukutset kui lihtsalt ühte vaba valikut teiste hulgas propageerida võtaks,» lisas Pakosta.

«Lapsevanemana ootaks küll pigem, et lastele õpetatakse, et igaühe vaba valik on elada oma keha müümata. Et see on võimalik. Et armastus ja perekond on võimalikud,» rääkis Pakosta Postimees Online’ile.

«Aga heldust! Me ju ometi ei arva, et noorel on lihtsalt vaba valik valida kas tappa, röövida, prostituudi käest teenuseid osta või prostituudiks hakata. Me ju siiski veel ei arva ühiskonnas nii, ega ju?» küsis Pakosta ahastavalt.

Kuriteoennetuse Sihtasutuses valminud filmi «Tegi pätti 5. Prostitutsiooni fenomen ühiskonnas» režissöör Jaano Rässa ja toimetaja Mart Raukas tunnistavad ka ise, et selles vallas on olnud «omajagu palli ühte väravasse tagumist». Seetõttu püüavad nad oma filmis vaatenurki tasakaalustada ning mitte näppu viibutada ja keelata.

«Filmi lõpusõnum on: prostitutsioon on igaühe vaba valik – ent see pole parim valik võimalikest,» teatas sihtasutus eile.

«Tegelikult kummastab, et ministeerium üldse sellise filmi tellis sellises seerias. Sel juhul olnuks loogiline, et film käsitleb põhjuseid, miks see nähtus on ühiskonnas rikkumiseks kuulutatud, mitte seda, et see on vaba valik,» pani lastevanemate liidu kõneisik Pakosta imeks.

21. juunil 2007 sõlmisid EMSL ja Siseministeerium lepingu, mille kohaselt hakkab EMSL eest vedama loodava Kodanikuühiskonna Sihtkapitali kontseptsiooni koostamist ja ühenduste kaasamist sellesse. Kontseptsioon saab aluseks sihtkapitali moodustamisele järgmise aasta algusest: mida ja kuidas see tegema hakkab.

Esimene arutelufoorum, kus anname ülevaate protsessi käigust ja kaalutavatest alternatiividest, ning kus kõigil on võimalus oma arvamusi esitada, toimub juba järgmisel neljapäeval, 28. juunil kella 13-15 Tallinna Ülikooli uues õppehoones (Uus-Sadama 5), auditooriumis U-225. Kõik huvilised on oodatud, palume vaid eelnevalt osalusest teada anda aadressil info@ngo.ee hiljemalt 26. juuniks. Ülejäänud olulised kuupäevad tulevad kirja lõpus.

Sihtkapitali moodustamise eesmärk on kodanikuühiskonna tugevdamine Eestis, valitsusleppe kohaselt saab selle mahuks 20 miljonit krooni aastas. Me muidugi tegutseme selle nimel, et see edaspidi ka kasvama hakkaks, kuid esialgu saame arvestada sellise summaga. See tähendab, et sihtkapitali tegevused tuleb hästi fookustada, et see tegeleks tõesti kõige olulisemaga ega dubleeriks juba olemasolevaid rahastamisskeeme. Kuidas täpselt, selleni peamegi jõudma nüüd algavate arutelude käigus.

Oleme teadlikud, et juuli-august ei ole parim aeg kellegi tööalaseks kaasamiseks ja me ei ole ajastuse üle rõõmsad, kuid need on ajalised raamid, millega peame arvestama, et sihtkapital uuest aastast käivituda saaks.
Seetõttu palun praegu kõigil huvilistel üle vaadata ja endale üles märkida järgnev kaasamise ajakava ning püüda seda ühildada oma organisatsiooni töö- ja puhkuseplaanidega, et kellelgi soovijatest ei jääks õigel ajal kaasa rääkimata. EMSLi poolt hakkab protsessi koordineerima Agu Laius, kellega olete oodatud ühendust võtma e-posti aadressil agu@ngo.ee

Kaasamise ajakava Kodanikuühiskonna Sihtkapitali kontseptsiooni koostamisel:
25.06 – arutelufoorumi materjalide ülespanek www.ngo.ee/sihtkapital  
28.06 – arutelufoorum Tallinna Ülikoolis (Uus-Sadama 5, aud. U-225)
29.06-01.07 – materjalide täiendamine vastavalt arutelufoorumil tehtud ettepanekutele
01.07-09.08 – kirjalike täiendusettepanekute kogumine Interneti vahendused, kohtumised katusorganisatsioonidega
02.08 – arutelufoorum Tartus
09.-13.08 – kontseptsiooni täiendamine vastavalt laekunud ettepanekutele, tagasiside andmine ettepanekute esitajatele
13.08 – kontseptsiooni esitamine EKAKi ühiskomisjonile
13.-29.08 – II kaasamisvoor Interneti vahendusel, kontseptsiooni arutamine Riigikogu kodanikualgatuse toetusrühma ja fraktsioonidega
14.08 – EKAKi ühiskomisjoni istung kontseptsiooni arutamiseks
29.08-03.09 – kontseptsiooni puhtandi koostamine lähtudes laekunud ettepanekutest, tagasiside andmine ettepanekute esitajatele
07.-08.09 – puhtandi tutvustamine EMSLi suvekoolis Viinistul

Jõudu soovides
Urmo Kübar
EMSLi juhataja

See on artikkel tänasest “Postimehest”. Ürituse tähtsust selgitas juba Margit listis mõned ajad varem.
Sellest Sihtkapitalist hakkab sõltuma meie tulevane rahastamine. Seega on kõigil, kel meie tulevik südamel, mõistlik arenguid jälgida, debattidel osaleda ja vajadusel sõna sekka öelda.

Homme toimub Kodanikuühiskonna Sihtkapitali arutelufoorum  
27.06.2007 13:15, www.postimees.ee

Homme toimub regionaalminister Valllo Reimaa poolt algatatud avalik arutelufoorum, mille käigus töötatakse välja Kodanikuühiskonna Sihtkapitali kontseptsioon.

Sihtkapital peab töösse rakenduma 1. jaanuaril 2008, teatas siseministeeriumi pressinõunik Anna-Maria Veidemann.

Regionaalminister Vallo Reimaa sõnul on sihtkapitali eesmärgiks toetada kodanikuühiskonna arengut Eestis, tugevdada kodanikeühendusi ning tõsta nende suutlikkust kaastata struktuurfondide ning erinevate regionaalfondide vahendeid
«Kodanikuühenduste tugevdamine ja vabatahtliku tegevuse arendamine on olulise tähtsusega meie riigi pööramisel näoga kodaniku poole, et kõigis ametkondades võetaks omaks suhtumine: riik peab olema kodaniku jaoks, mitte vastupidi,» ütles Reimaa.

Vastavalt regionaalministriga sõlmitud lepingule veab kontseptsiooni koostamist Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liit (EMSL).

Tänavu suvel toimuvad konsultatsioonid vabaühenduste, ministeeriumide ja riigikoguga teemal, mida ja kuidas 2008. aasta algusest loodav Kodanikuühiskonna Sihtkapital rahastama hakkab.

Esimene kahest plaanitud avalikust arutelufoorumist toimub neljapäeval, 28. juunil, kell 13-15 Tallinna Ülikoolis.

Arutelu avab regionaalminister Vallo Reimaa, ettekanded teevad EMSLi juhataja Urmo Kübar ja sihtkapitali kontseptsiooni projektijuht Agu Laius, kes tutvustavad alternatiive sihtkapitali töösuundade, sihtrühmade, juriidilise vormi ja otsustusmehhanismi teemal.

Ettekannetele järgneb arutelu.

Teine avalik arutelufoorum toimub Tartus 2. augustil. Protsessi käiguga on võimalik end kursis hoida ja taustmaterjalidega tutvuda EMSLi kodulehel järgmisel veebiaadressil: www.ngo.ee/sihtkapital  

Interneti-konsultatsioonid algavad 4. juulist uues kaasamisveebis: www.osale.ee , mis avatakse kahe teema konsulteerimisega: Kodanikuühiskonna Sihtkapital ning Eesti Euroopa Liidu poliitika 2007-2011.

Augusti keskpaigaks valmib tagasiside põhjal kontseptsiooni esialgne versioon, mis läheb avalikule aruteluringile. Sealt laekuva tagasiside põhjal koostatakse lõplik variant septembri alguseks.

20 miljoni krooni suuruse aastaeelarvega Kodanikuühiskonna Sihtkapital luuakse valitsuse tegevusprogrammi põhjal 2008. aastast kodanikuühiskonna ja -ühenduste tugevdamiseks Eestis.

Valitsuse tööplaani järgi vastutab protsessi eest regionaalminister.

Sihtkapitali loomist on vabaühendused taotlenud alates 2003. aastast.

Autor: Kadi Viik

Sugu kui iga teine puue

www.ekspress.ee 03.04.2007

Lahkuva valitsuse esitatud võrdse kohtlemise seaduse eelnõu näeb ette uue institutsiooni loomist, kuhu inimene saab pöörduda, kui ta arvab, et teda on ebavõrdselt koheldud. Kui senini on ametis olnud soolise võrdõiguslikkuse volinik, kes jälgib meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte täitmist, siis nüüd otsustati tema pädevusse lisada ka kõik teised diskrimineerimise juhtumid rassi, rahvuse, nahavärvuse, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, varalise ja sotsiaalse seisundi, vanuse, puude, seksuaalse suundumuse või muu tunnuse alusel (loetelu ongi lahtiseks jäetud). Uus süsteem pole läbi mõeldud ning tagatud pole ka piisavad ressursid selle toimimiseks.

Kas diskrimineerimine on üldse mingisugune eraldiseisev nähtus, et seda võib menetleda keegi universaalne diskrimineerimisspetsialist? Umbes nagu üldpuhastusvahend Ajax, mis kõik plekid eemaldab? Ometi ei taha keegi üldpuhastusvahendiga hambaid pesta.

Probleemne on ka kõikide vähemuste kaitse tõstmine ühe inimese õlule. Mis ühendab näiteks erinevaid usurühmi ja seksuaalvähemusi? Vastus – praktiliselt mitte miski peale ühiskonnas esineva tõrjuva hoiaku.

Sooline ebavõrdsus on mitmekülgsem nähtus kui inimeste eelarvamused ja hoiakud eri vähemusrühmade suhtes. Sugu on oluline juba enne sündi. See on oluline imikutarvete poes, see vaatab meile vastu igalt reklaamiplakatilt ja telesaadetest, mõjutab seda, kuidas isa räägib tütrega, ema pojaga, õpetaja koolilastega ja koolilapsed teiste koolilastega (ja nii õpetajatel kui ka õpilastel on sugu). Sellest tuleneb seitsmeaastase tüdruku mure oma kehakaalu pärast ja soov olla “seksikas”, sellest tulenevad meeste ja naiste palgavahed ning erinev kohtlemine haridus- ja tööturul, meeste tervisekäitumine ja poiste kooliedu (või -edutus). Sugu on sotsiaalse positsiooni kujunemisel üks olulisemaid tegureid ja mõjutab inimese võimalusi ennast teostada nii eraelus kui ka ühiskonnas. Sugu ja soorollid määravad, keda ostetakse ja müüakse ning kes ostavad ja müüvad. Sugu määrab selle, kus sul on kõige turvalisem olla – kas tänaval või oma kodus. Soolise ebavõrdsuse kaotamise puhul tuleb rinda pista kivistunud arusaamadega soorollidest ja vahest kõigutada ka ühiskonna alustalasid, kui selleks on kas või arusaam, et ainult mehed peaksid käima koalitsioonilepingu üle läbi rääkimas. Seega on soolise võrdõiguslikkuse edendamine midagi enamat kui ühe vähemusrühma kaitse ebavõrdse kohtlemise puhul. Ja ei mehi ega naisi ei saa ju vähemusrühmaks lugeda.

Usuliikumised on üsna sageli võtnud teravaid seisukohti nii seksuaalvähemuste kui ka naiste küsimuses. Värske näide on Tallinnas valmiv sünagoog, kus naised istuvad rõdul ega pääse suurde saali, et meeste keskendumist mitte segada. Mitme usuliikumise puhul on mõeldamatu naiste töötamine juhtpositsioonil – heal juhul tohivad nad lilli sättida ja püha ruumi koristada. Seksuaalvähemusi süüdistatakse patus ning mõnd äärmuslikumat usuliikumist võib kahtlustada viha ja vaenu õhutamises. Võtame näiteks naise, kes pöördub voliniku poole kaebusega, et teda ei lubata oma kirikus vabalt ringi liikuda. Võrdse kohtlemise põhimõte põrkab kokku usulise ja kultuurilise veendumusega. Kelle inimõigused nüüd peale jäävad? K uidas peaks üks volinik selliste huvide konfliktide puhul üldse käituma?

Mis aga peamine, Eestis on juba loodud süsteem soolise võrdõiguslikkuse kaitseks. Seda süsteemi oleks vaja tugevdada, mitte lõhkuda. Läbimõtlemata ja kiiruga kokku vorbitud reformid võivad käimasoleva töö mitmeks aastaks halvata, ilma et tingimata midagi uut ja paremat asemele tekiks.

Autor on sotsiaalministeeriumi soolise võrdõiguslikkuse osakonna juhataja.

Meeste uni on rahulikum ja kosutavam, kui nad magavad naise kõrval, kuid naiste puhul on teisiti, tõestab Viini ülikoolis tehtud uurimus

http://www.epl.ee/bosa/389443

Meeste uni on rahulikum ja kosutavam, kui nad magavad naise kõrval, kuid naiste puhul on teisiti, tõestab Viini ülikoolis tehtud uurimus.

Käitumisbioloog John Dittami ja tema kolleegid vaatlesid üheksa kuud kümne vabaabielus oleva lastetu 21–31-aastaste paari unekäitumist. Katsealused veetsid 249 ööst 123 ilma partnerita.

“Nii subjektiivne hinnang kui ka aparaatide tulemused näitasid meile, et naised reageerivad oma unekäitumises voodipartneri kohalolule oluliselt tundlikumalt kui mehed,” tutvustas Dittami uuringut.

Võimalik, et naised on looduse poolt tundlikumad, mis laseb neil emana laste ärkamisele kohe reageerida. “Mehel sellist tundlikkust ei ole,” selgitas John Dittami.

Ühes osas on aga mehed ja naised uurimuse kohaselt võrdsed – seks mõjuvat nii naiste kui ka meeste unele ühtmoodi hästi.

Autor: Kaire Talviste

Keelepeksu eesmärk on välja selgitada, kes on sobiv kaaslane ja kes mitte.

http://www.epl.ee/bosa/389442 12. juuni 2007

Leicesteri ülikooli meedia ja kommunikatsiooni doktor Charlotte De Backer tuli lagedale ilmselt paljusid mehi heidutava teatega, et naised pole kaugeltki ainsad, kes armastavad klatšida. Meestele on see komme sama omane, vahendab teadusuudiste portaal AlphaGalileo.

Klatšivad pea kõik inimesed – mõned vähem, teised rohkem. Ühel hetkel saab meist kõigist klatšimise objekt. Teadlased selgitavad, et tegu pole tühja latramisega – klatšimisel on selged funktsioonid ja selle eesmärk on enamasti välja selgitada, kes on sobilik kaaslane ja kes mitte.

Kui kõneteemaks on naine, siis on nii meeste kui ka naiste jaoks kõige olulisem jutuaine, kas ta on ka ilus või mitte. Meestest rääkides pidasid mõlemad sugupooled olulisimaks jututeemaks jõukust. Teadlasi üllatas aga see, et juba paarisuhtes olevad inimesed olid vallalistega samavõrra huvitatud juttudest, mis puudutasid potentsiaalseid romantilisi partnereid. Uuringu tulemused tõestasid, et nii meeste kui ka naiste puhul on klatšimise eesmärk leida ja hinnata võimalikku partnerit.

Teadlased eeldasid, et naised on suuremad klatšijad, ent mehed näitasid kuulujuttude levitamise vastu üles sama suurt huvi. Eriti vastassugu puudutavate teemade osas.

Sotsiaalsed erinevused

Psühholoog Voldemar Kolga sõnul toimub sugude võrdsustumine, mis näitab, et tegelikult pole erinevused mitte niivõrd bioloogilised kui sotsiaalsed ja kultuurilised. “See on üldine protsess ja Eesti mehed jõuavad sellele järele, kui pole juba jõudnud,” arvab ta.

Kolga meelest on naiste kohta levinud palju müüte, nagu nad oleksid meestest verbaalselt võimekamad, klatšihimulisemad ja kergemini teiste arvamusega nõustuvad. “Klatšimine on selline mõnus inimlik tegevus, miks mehed ei tohiks siis end selles vallas arendada?” Ta lisab, et tänapäeva maailm on üles ehitatud jutu peale ja klatšivad pigem haritumad mehed.

“Kuigi klatšimine domineerib kõikide igapäevaelus, on see siiski teema, mis ei saa piisavalt tähelepanu teaduslikul tasandil. Klatšiteemalised uuringud pole kuigi levinud ja siiani pole keegi uurinud eri sugupoolte klat-šimist ja selle kasutamist seoses potentsiaalse romantilise partneri või rivaaliga,” ütleb Backer. Nüüd uurib Backer kuulsuste klatšimise mõju ühiskonnale. Ta usub, et tuntud inimeste tagarääkimine asendab isikutevahelist klatši olulisel määral. Sellest on saamas uus sotsiaalne “liim” meie ühiskonnas. Meil ei pruugi olla võõraga millestki rääkida, aga me kõik ju teame Parist, Britneyt ja Madonnat, kelle tegude ja ütlemiste kohta saab alati midagi arvata.

Halval klatšil on häid omadusi

•• Negatiivsel kuulujutul võib olla ka positiivseid tagajärgi. Näiteks edendab see läheduse ja sõpruse süvenemist.

•• Teadlased on leidnud, et enamasti jagatakse just sõpradega oma negatiivseid seisukohti.

•• Samas võib negatiivse arvamuse avaldamine arendada suhteid ka võhivõõrastega.

•• Kuulujutt on ihaldusväärne ka seetõttu, et tekitab ühtekuuluvustunnet, samuti tõstab enesehinnangut ja annab arvamuse avaldaja kohta palju teavet.