Skip to main content

Terve elu ratastoolis veetnud Tiia Järvpõld tööhõivereformist: „Ei saa oodata, et kõik sinu jaoks ära kohandatakse. Ise tuleb end ka kohandada.“Silja Paavle

„Mitte üks asi ei tule üleöö. Kuskilt tuleks pihta hakata, küll siis läheb ka paremaks,“ ei mõista terve elu ratastoolis veetnud Tiia Järvpõld tööhõivereformi vastu võitlejate paanikat.

AKTIIVSELT EDASI: Tiia Järvpõld (vasakul) ja Maarja Kaplinski on väga rahul, et said rääkida oma vajadustest seoses töötamisega töötukassa Tartu osakonnas. Olgu tööhõivereform milline tahes, nemad kavatsevad oma elu aktiivselt edasi elada. Ja kui hästi läheb, nõustavad nad tulevikus ka puudega inimeste tööandjaid.

AKTIIVSELT EDASI: Tiia Järvpõld (vasakul) ja Maarja Kaplinski on väga rahul, et said rääkida oma vajadustest seoses töötamisega töötukassa Tartu osakonnas. Olgu tööhõivereform milline tahes, nemad kavatsevad oma elu aktiivselt edasi elada. Ja kui hästi läheb, nõustavad nad tulevikus ka puudega inimeste tööandjaid. (Silja Paavle)

Tiia Järvpõld (47) on naine, kelle toimetuleku keeras pea peale sünnitrauma. Ta teeb kõike jalgadega: kirjutamisest nõude pesemiseni. Käsi Tiia kasutada ei saa, sest need lihtsalt ei kuula sõna.

Tal on kõnedefekt, kuid ta suhtleb kõigiga häbenemata ning veab koos sõbranna Maarja Kaplinskiga, samuti puudega naisega, psühhodraama gruppi.

Tiia diagnoosi ametlik nimetus on tserebraalne paralüüs – ajuhalvatus, mis põhjustab liikumis- ja koordinatsioonihäireid.

Vajab tööalast abi viis minutit kuus

Vaatamata sellele, et Tiial oleks sarnaselt sadadele teistele tööhõivereformi üle põhjust nuriseda küll ja küll, naine seda ei tee. Nad on Maarjaga veendunud, et kogu reformiga kaasnev negatiivsus on väga väsitav.

„Kõik hea ei saa tulla võluvitsa väel. Tuleb ka ise miskit positiivselt vastu anda ja näidata,“ kostab Tiia, kes püüab läbi murda müüdist, et kõik puudega inimesed on saamatud ja vajavad toimetulekuks hulgaliselt tugiteenuseid.

Eelmisel nädalal pahandas Eesti liikumispuudega inimeste liidu juhatuse liige Tiia Sihver riigikogulastega tööhõivereformi arutelul:

"Kas te tõesti usute, et teil, 101-l inimesel, kelle tööandjaks on valijad, on moraalne õigus seadustada kahe, teist enamikule ilmselt tänaseni detailides arusaamatu sisuga eelnõuga laialdane ja ohtlik sotsiaalne eksperiment enam kui 100 000 inimesega, keda karm elu on niigi valustalt löönud?".

Tiia Järvpõld jälgis kogu seda arutelu suure huviga, kuid pidi kokkuvõtteks nentima, et ei soovi, et keegi räägiks tema eest, nagu elu oleks teda karmilt karistanud.

„Las ma ikka ise otsustan, kui karm elu mul on või ei ole,“ kostab Tiia.

Kui puudega inimesed kogunesid erinevate linnade keskväljakutele protestima kavandatava reformi vastu, tegeles Tiia kodus isikliku elureformiga. Et naine oli pikka aega hõivatud nii näituste korraldamisega kui erinevate koolitustega, polnud ta tükk aega kodus olnud. Sestap ta hoopis koristas ja tegi tööd samal ajal, kui teised osalesid meeleavaldusel.

Tiial on alates 2007 aastast kehtiv tööleping ülemaailmse suu- ja jalaga maalijate ühinguga.

„See leping on konkreetne. Selles ei vaadata minu puuet, vaid minu töö kvaliteeti. See paneb mind endast maksimumi andma,“ räägib Tiia. Suu- ja jalaga maalivad kunstnikud on eestlastele enim tuntud enne jõule postkasti potsatavate postkaartide tõttu, ka tänavu.

Tiia ütleb, et ainus abi, mida ta seejuures vajab, on isiklik värvituubi lahtikeeraja. „Teda on mul vaja kord kuus umbes viieks minutiks, muidu jäävad maalid maalimata. Tuubide korgid on vahel nii kõvasti kinni, et neid ei jõua ka terve käega lahti keerata. Rääkimata jalaga keeramisest,“ naerab naine.

Selle jutuga jõuab ta järgmise müüdi murdmiseni. Sageli mõtlevad inimesed nimelt, et ühel puudega inimesel on palju erinevaid teenuseid. Tiia on viimased viisteist aastat kasutanud vaid isikliku abistaja teenust.

Tiia teab peast täpselt, et aastas on 8760 tundi, isiklikku abistajat on ta aastas kasutanud kuni 1440 tundi. Seejuures, vaid veidi rohkem kui kolmandiku isikliku abistaja tasust maksab Tiia koduvald, pea kaks kolmandikku tuleb naise enda taskust.

Tiia kinnitab kõigile uskumatutele, et vaatamata sellele, et ta askeldab kodus jalgadega, ei vaja ta isiklikku abistajat ööpäevaringselt ja saab vabalt kolm päeva järjest kodus üksi suurepäraselt hakkama. Sellel ajal saabki ta rahulikult tööd teha, nii arvutiga kui maalides.

„Pärast iga maalimist koristan tund aega, terve põrand ja jalad on põlvist saati värviga koos, vahel ka ratastooli kummid,“ naerab Tiia ja lisab, et mitte ükski isiklik abistaja pole aastate jooksul sellist pilti näinud. Tiia isiklik abistaja Triin noogutab nõustumise märgiks.

Tiia töötab kodus, kuigi unistab tööruumidest Tartus. Seda vaatamata sellele, et naine elab Tartust 15 kilomeetri kaugusel Kaagveres ja oma asjaajamistele sõidab liinibussiga. Ainult laupäevadeks on tal keeruline midagi planeerida, sest siis sõidab nende külast Tartusse vaid väikebuss, mille juhid ratastoole ja lapsevankreid peale ei võta.

Tiia kinnitab, et kavatseb vaatamata kõigele ka edaspidi, maksku mis maksab, elada aktiivset elu. Kuigi kogu tööhõivereformiga seonduv teeb ta südame raskeks ja paneb vägisi arvama, et lähiaastatel saab see olema hoopis keerulisem ja raskem.

Puudega inimesed peavad end ka kohandama

Tiia mõistab ka, et praeguse paanika taga võib olla ka puudega inimeste vähene iseseisvus.

„Kui lapsel on puue, keelavad vanemad neil ühtäkki oma peaga mõelda ja teevad neile kõik ette-taha ära. Kui inimene on terve elu kuulnud, et ta ei saa ja ei tohi ja nüüd ta äkki aktiivseks sunnitakse, tekibki paanika,“ nendib ta, et tööhõivereformiga tuleb ka kodudes alustada juba maast-madalast.

Neilt, kes ootavad reformilt valmissüsteemi, küsib Maarja: „Sageli räägitakse, et naine ei peaks enne emaks saama, kui ta selleks valmis pole. Kas ükski naine on selleks aga kunagi üldse valmis?“.

Ta räägib ka loo ühest prouast, kellel olid nõrga tervisega kaksikud. Arstid soovitasid lapsed erikooli panna.

„Mis siis edasi saab, kas edasi elavad nad erilist elu?“ küsis naine arstidelt ja pani lapsed täiesti tavalisse kooli.

Tiia tahab panna teistele puudega inimestele südamele, et puudega tööotsija ei saa endale seada eesmärki, et kohandage kõik ära, siis hakkan ma tööd otsima. „Meie ise peame end ka kohandama,“ lausub ta.

Oluliseks saab töötukassa ja omavalitsuste koostöö

Tiia Järvpõld on huviga jälginud kogu tööhõivereformiga seonduvat. Talle jäi silma, et ei töötukassa praegustes ega tulevastes teenustes ei ole ette nähtud isikliku abistaja teenust.

Sellest, kuidas selle teenuse olemasolu võib teda ja ka teisi puudega inimesi aidata, käis ta eelmisel nädalal koos sõbranna Maarja Kaplinskiga rääkimas Töötukassa Tartu osakonnas selle juhataja Jane Välile ning Töötukassa Töövõime hindamise ja töövõimet toetavate teenuste osakonna juhataja Sirlis Sõmerile.

Jane Väli sõnul püütakse uusi teenuseid kavandades mõelda, kuidas luua teenuseid üldistades nii, et igaüks tunneks end ka personaalselt puudutatud. Seejuures on olulisim, et inimestel oleksid baasvajadused täidetud, et neil oleks olemas kodu ja võimalus sealt välja pääseda.

Sirlis Sõmeri hinnangul ongi tulevikus eriti oluline töötukassa ja kohaliku omavalitsuse koostoimimine. Kui töötukassa osutada jäävad teenused, mis on keskendunud töökeskkonnale, siis omavalitsuste kanda jääb näiteks isikliku abistaja teenus. Lähiajal saavad omavalitsused selle teenuse arendamiseks ka Euroopa Liidult toetust küsida.

Jane Väli sõnul küsivad paljud puudega inimesed, mis on need töökohad, mis erivajadustega inimestele luuakse.

„Uusi töökohti ei looda. Need on needsamad töökohad, mis on turul saadavad. Juba praegu on töötus madal ja neid töökohti on raske täita," kinnitab ta. Tööhõivereformi võrdleb ta sellega, kuidas jalgrattaga sõitma õppis. „Esimest korda rattale saades vingerdasin ja korra riivasin ka hekki,  aga ma tulin sealt välja, jalad kriimused, ja hakkasin sõitma!"

Allikas: http://www.ohtuleht.ee/603677/

13. november 2014

 

 

 

 

Riigikogu otsustas vastuseisust hoolimata töövõimereformiga jätkata. Tiina Jaakson

Riigikogu koalitsioon hääletas kolmapäeval selle poolt, et töövõimereformi peatama ei hakata. Puudega inimesed tõid Toompeale riigikogu ette teerulli, et protestida valitsusliidu kava vastu saata töövõimereformiga seotud seaduseelnõu lõpphääletusele.

Selle teerulliga näidati poliitikutele, kuidas paistab see, kui puuetega inimeste soove ja ettepanekuid ei arvestata ja nad jäetakse reformi tehes silmitsi hirmuga, mis saab siis, kui reform käivitub, vahendas "Aktuaalne kaamera".

Puudega inimesed on mures, kas aastaga ikkagi tekivad vajalikud teenused enam kui 100 000-le inimesele, keda reform puudutab.

"Näiteks isikliku abistaja teenus, invatransport, kodu kohandamine. Kõik sellised asjad, mis aktiivsele inimesele on hädavajalikud," loetles Eesti Liikumispuudega Inimeste Liidu juhatuse liige Tom Rüütel.

Rüütel arvab, et vajalikke teenuseid suudavad pakkuda suuremad omavalitsused.

"Aga võtame näiteks lõuna maakonnad, näiteks Põlva. Kas nemad suudavad neid teenuseid pakkuda? Praegu ei suuda," tõdes ta.

Eesti Liikumispuudega Inimeste Liidu juhatuse liige Jüri Lehtmets rääkis, et omavalitsustel on võimalik taotleda 50 miljonit, kuid kõigi puudega inimeste vahel jagades muutub summa väga väikeseks.

Teine küsimus on, et raha saab taotleda projektivormis, mida kõik omavalitsused teha ei suuda.

Lehtmets on Tallinna tehnikaülikooli avaliku halduse magistriõppes ja elab ülikooli ühiselamus. Aitavad ülikoolikaaslased ja nädalavahetustel ka ema.

"Karm tõde on see, et kui ma nüüd selle ülikooli ära lõpetan ja olen sunnitud ühiselamust välja kolima, siis ma pean koju minema. Väiksesse valda, Kehtna valda, kus mind ootaks siis ees n-ö kodus istumine," nentis Lehtmets.

Ta möönis, et mitmel noorel jääb haridustee gümnaasiumiastmes toppama, sest pole kooli, kuhu puudega inimene ligi pääseb. Sama küsimus on kutseharidusega.

"Keda kõige rohkem ohustab – puudega noored. Kui neil ei teki seda järgnevust, et põhikool, keskkool, ülikool, töö. Kui seal jääb toppama asi, siis on oht, et me oleme ta nagu põhimõtteliselt ühiskonna jaoks kaotanud," tõdes Lehtmets.

Peaminister selgitas, et töötukassa vajab seaduse vastuvõtmisest alates aasta, et reformiks valmis olla ja valimistega võiks seisma pandud eelnõu hoopis riigikogust välja kukkuda.

"Reform lükkuks 2018. aastasse ja ei ole jätkuvalt piisavalt abivahendeid puuetega inimestele, mis täna on minu meelest väga suur probleem, ei ole piisavalt rehabilitatsiooniteenuseid, mida reform kindlasti lahendab ära," märkis peaminister Taavi Rõivas.

Toimetas
Liis Velsker

 

Eestisse luuakse seksuaalvägivalla ohvrite kliinikud. Piia Puuraid

Praegu ei oska enamik naistearste vägistamisjuhtumeid fikseerida ega nendega tegeleda. Keskused peaksid selle probleemi lahendama.

Arstide hinnangul on seksuaalvägivalla ohvrite abistamine Eestis äärmiselt puudulik. Viimane vägistamisohvri abistamist ja asitõendite fikseerimist kirjeldav juhend pärineb 2001. aastast ning enamik arste seda enam ei kasuta. „Arstid vajavad konkreetseid juhendeid, abivahendeid tõendusmaterjali kogumiseks ja koolitusi, et nad oleksid valmis ohvritele hädavajalikku abi osutama,” ütles Tartu ülikooli kliinikumi naistearst Kai Part. Seetõttu luuaksegi Tallinna ja Tartu suuremate haiglate juurde paari aasta jooksul keskused, kust ohver saab kogu abi.

Justiitsministeeriumi kriminaalpoliitika osakonna nõuniku Brit Tammiste hinnangul oluline, et vägivallaohvrid saaksid igakülgset tuge nii ravi kui ka nõustamisena. „Mida lähemal on abi kannatanule ja mida mitmekülgsem see on, seda parem. Näiteks on võimalik, et meditsiiniasutusse, kus pakutakse ohvritele kompleksteenust, pöörduvad ka inimesed, kes pole julgenud politsei poole pöörduda,” täiendas ta.

Artikkel jätkub EPL http://www.epl.eeTäismahus lugemiseks logi sisse, telli digipakett või osta päevapilet.

Liisi Uder: kolm eeldust töövõimereformi õnnestumiseks.

Riigikogus töövõimereformi arutelul sõna võtma pidanud, kuid siiski arutelult kõrvale jäetud riigikontrolli sotsiaalvaldkonna auditijuht Liisi Uder kirjutab, et töövõimereform peab tulevikus kaasa tooma kulude vähenemise, mitte neid paisutama ning tagajärgedega tegelemise juurest tuleb jõuda ka probleemide põhjusteni.

Eesti rahva ja töötajate niigi väikese arvu juures on meil on ligi 100 000 töövõimetuspensionäri. Seda on tublisti rohkem kui neljas maakonnas – Valgamaal, Põlvamaal, Läänemaal ja Hiiumaal – elanikke kokku. Aastas makstakse töövõimetuspensioniteks üle 200 miljoni euro. Ja see summa kasvab igal aastal. Taustaks meenutan, et 2014. aasta riigieelarves peame pensionikassa puudujäägi katteks leidma 380 miljonit eurot.

Kui võtta kokku vanaduspensionärid ja töövõimetuspensionärid, siis minnakse Eestis pensionile keskmiselt suisa 52-aastaselt (sic!). Uskumatu, aga ometi tõsi. Peamise osa sellesse, et pensionile minnakse nii varakult, annavadki töövõimetuspensionärid, kelle keskmine vanus esimest korda töövõimetuspensioni saades on 45 eluaastat.

Eesti on seadnud endale eesmärgi, et vanaduspensioniiga oleks 65 eluaastat. On teada, et peame tulevikus sellest veelgi kauem töötama, aga reaalsuses ei ole keskmine pensionile mineku iga kasvanud. See kõik koormab ühest küljest pensionikassat ning teisest küljest muudab olukorra tööturul keeruliseks – töötajaid ei ole leida.

Eesti on liiga väike ja liiga vaene, et saaksime lasta sellisel olukorral kesta. Järgnevatel aastatel või aastakümnetel seisab Eesti tõsise probleemi ees, kust saada tööjõudu, sest tööturult lahkub oluliselt rohkem inimesi, kui sinna juurde tuleb. Paralleelselt tööjõudu otsides piiri taha vaatamisega tuleb meil vaadata üle ka riigisisesed võimalused. Ja kasutada maksimaalselt ära ka seda 100 000 töövõimetuspensionäri.

Just sellele pööras riigikontroll tähelepanu oma neli aastat tagasi avaldatud auditis «Riigi tegevus puuetega inimeste ja töövõimetuspensionäride toetamisel», kus muu hulgas analüüsisime töövõimetuspensionite süsteemi. Üks selle auditi järeldusi oli, et riik ei soodusta töövõime kaotanud isikute naasmist tööturule. Riigikontroll oli siis ja on ka praegu seisukohal, et töövõimetuse või töövõimetuspensionite reform on vältimatu.

Riigikontroll uuris oma toonases auditis ka seda, kui paljud töövõimetuspensionärid töötasid. Tookord oli neid umbes 40 protsenti ja see suurusjärk on jäänud praeguseni samaks. Valdav osa neist inimestest teenis väga tagasihoidlikku tulu, mida tõepoolest võib nimetada pensionilisaks, kuid 10 protsenti oli selliseid, kes teenis üle Eesti keskmise. Kurioosumina on meil tõesti toodud välja ka näide isikust, kelle kuu sissetulek oli tol ajal üle 5000 euro. Erand küll, aga siiski näide, mis ilmestab süsteemi absurdsust, sest ka see inimene sai töövõimetuspensioni.

Peab siinkohal küsima, kas ühes Euroopa Liidu riigis on kohane, et need, kes kord töövõimetuks tunnistatud, jäävad töövõimetuks kuni vanaduspensionieani, sest vaid mõnel protsendil neist ei tuvastata hilisemate hindamiste käigus enam töövõimekadu. Kas oleme nõus, et need inimesed jäävad vaid riigi ülal pidada ning kuna riik pole rikas, siis ka sellega, et rahaga, mida riik suudab neile igakuiselt maksta, on raske tagada inimväärset elu? Või on ühiskonna jaoks õigem, kui me aitame neid tööturule tagasi, toetame neid nii, et nende konkurentsivõime ajas mitte ei vähene, vaid kasvab?

Nagu teada, määratakse praeguses süsteemis töövõimetust ehk hinnatakse seda, kas isik on võimeline tegema seda tööd, mida ta seni on teinud, ning arvestamata jäetakse kõik teised võimalused. Teisisõnu – kui inimene ei suuda näiteks allergia tõttu kosmeetikuna töötada, mida ta seni on teinud, siis on ta praeguse süsteemi järgi sada protsenti töövõimetu, kuigi muid töid suudab ta vabalt teha. See on absurdne lähenemine ja seetõttu ongi oluline, et ei hakataks hindama mitte töövõimetust senise kutse alusel, vaid töövõimet, mis hõlmab ka võimalusi rakendada inimest senisest erineval tööl.

Olen töövõimereformi pidanud Eesti elukestva õppe strateegia üheks suuremaks proovikiviks. Arengukavas «Tark ja tegus rahvas» on öeldud: «Ühiskonna jätkusuutlikuks toimimiseks on oluline, et iga inimene oleks tööturul rakendatud vastavalt oma võimetele ning suudaks tööturul toimuvatele muutustele kiiresti ja paindlikult reageerida.» See on eesmärk, mis kehtib kõigi kohta.

Seega on meie riigi jaoks oluline, et inimesed töötaksid võimalikult kaua. Reformi käigus ei tohi me aga unustada ka seda, miks inimesed tööturult lahkuvad. Riigikontroll hindas selles samas nelja aasta taguses auditis, millised on peamised tööturult lahkumise põhjused, kuid andmete puudulikkuse tõttu ei olnud võimalik ülevaadet saada, kuna pea 90 protsendil esmakordselt töövõimetust taotlenutest oli diagnoosiks «üldhaigestumine», mis tegelikult ei ütle ju mitte midagi ega anna seetõttu ka võimalust olukorda paranda.

Kui viimasel ajal on diskussioon olnud suunatud ennekõike sellele, kas tööandjad on valmis seniseid töövõimetuspensionäre tööle võtma, arvestama võib-olla nende erivajadustega, siis on sellel lool ka teine ots. Kas tööandjad suudavad tagada sellise töökeskkonna, et meie inimesed ei oleks sunnitud keskealisena tööturult lahkuma, kuna nad ei suuda enam seda tööd teha?

Selle reformi juures on veel üks tähtis asjaolu, millest on vähe räägitud. Eestis on praegu kaks süsteemi: puude raskusastmega inimeste toetamine ja töövõimetuspensionäride toetamine ning need kaks kipuvad paljudel segi minema. Praegusteski emotsionaalsetes diskussioonides prevaleerib pigem puude aspekt.

Ei maksa unustada, et töövõimetuspensionäridest vähem kui pooltel on määratud puue. Puude raskusaste tuvastatakse selleks, et tööealistel puuetega inimestel katta puudest tulenevad lisakulud. See tähendab, et nendel inimestel kulub rohkem raha, et saada ühiskonnas hakkama nii nagu tavainimesed. Aga enam kui pooltel töövõimetuspensionäridest puude raskusaset tuvastatud ei ole. Nende peamine probleem on töövõimekadu, mistõttu ei saa nad jätkata seda tööd, mida nad seni teinud on.

Ka puuetega inimeste toetamisskeemi suhtes on riigikontroll olnud väga kriitiline, kuna meie hinnangul riik lisakulusid nagunii tuvastada ei suuda ning raha nende kulude katmiseks ei ole. Paljudel on kulud suuremad kui toetuse maksimaalne võimalik suurus. Ideaalses maailmas reformiksime neid süsteeme koos.

Riigikontroll näeb kolme eeldust, et reform õnnestuks.

Esiteks. Reformi on plaanis esialgu rahastada eurorahast. Euroopa struktuurifondide raha on mõeldud selleks, et süsteemi muuta, ning see pole raha, millest seda üleval pidada. Kuigi üks reformi eesmärke on ka üha kasvavate kulude ohjeldamine, ei ole siiani teada, kuidas finantseerida töövõimetoetuse süsteemi edaspidi – ajal, mil euroraha enam kasutada ei saa. Riigikontrolli sellesisulistele pärimistele on vastatud, et see jääb järgmise valitsuse otsustada. Kuigi pean reformi kui sellist õigeks, tuleb iga kulutuse puhul mõelda, kas selline tee on kõige otstarbekam. Peame endalt küsima, kas viiksime reformi läbi ka siis, kui meil euroraha poleks. Ilmselt küll, sest meil pole valikut. Kuid kas teeksime seda täpselt samamoodi, nagu teeme seda nüüd?

Edaspidi peame need kulud oma raha eest katma ning on äärmiselt vastutustundetu lükata selle reformi kestlikkuse seisukohast üks olulisemaid otsuseid tulevikku. Juba eelnõu algses seletuskirjas on toodud kolm varianti, kuidas edaspidine rahastamine korraldada: töötukassa rahast (s.t töötuskindlustusmaksest või töötukassa netovaradest), riigieelarvest või mõlemast kokkulepitud osakaalus. Kuidas täpselt, vajab aga ühiskondlikku debatti, millest seni on hoidutud.

Teiseks. On küll oluline, et juba töövõime kaotanud inimesi toetab riik igakülgselt ja loob koos teiste osapooltega neile võimalused tööle naasta, aga samas ei tohi unustada, et see reform on tõeliselt edukas alles siis, kui meil ei kasva peale enam uut põlvkonda töövõimetuid. Kuigi reformi esialgsetes plaanides olid tugevalt esil ka töökeskkonnaga seotud teemad, näiteks tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustussüsteemi rakendamine, siis reformi hilisemas faasis on sellest loobutud.

Nagu ka mitmed teised reformiga seotud isikud on rõhutanud, ei tohiks reformi läbi viia selliselt, et tervik on läbi mõtlemata. Kui me tegeleme vaid tagajärgedega ja mitte põhjustega, siis ei suuda me edaspidi ka kulusid kokku hoida. Töökeskkond peab paranema, peab kasvama töötajate nõudlikkus ja tööandjate vastutus töökeskkonna suhtes, et ennetada töövõimetuse teket. Ei maksa unustada, et nii kaua, kui ei ole võimalik panna tööandjat vastutama töövõime kao eest, peab sellest tekkinud kulud katma ühiskond solidaarselt. Seetõttu tuleb läbi mõelda ja rakendada tõhus ennetussüsteem, millele käesoleva reformi käigus ei ole tähelepanu pööratud.

Tean, et valitsuse kabinetinõupidamisele on ettevalmistatud järjekordne tegevusplaan tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustuse põhialuste väljatöötamiseks. Usun, et paljud teavad, et see on teema, millega on tegelenud kõik valitsused viimase 20 aasta jooksul ja jõutud pole kuhugi. Riigikontrolli järelauditis, mis käsitleb riigi tegevust turvalise töökeskkonna tagamisel, toodud kronoloogia selle teema käsitlemisest valitsuses ühel perioodil peaks panema punastama.

Kolmandaks. Reformi vajalikkust enamasti kahtluse alla ei seata. Arutletakse selle üle, kas riik, kas ühiskond on selleks valmis, kas me oleme selleks võimelised. Riigikontrolli jaoks on murettekitav olnud töövõime hindamise uue metoodika rakendamine. Me ei sea mingil juhul kahtluse alla spetsialistide professionaalsust, kes nimetatud süsteemi on loonud ja seda seni vähesel määral ka testinud, aga nii laiaulatuslik reform, mis eeldab täielikku mõttemuutust, 180-kraadist pööret, saab edukas olla vaid siis, kui oleme selles metoodikas sada protsenti kindlad.

Riigikontroll hoiab end kursis ka oma kolleegide tööde ja tegemistega. Näiteks andis Ühendkuningriigi riigikontroll (National Audit Office) umbes 10 aastat tagasi sarnasele reformile hävitava hinnangu. Seal järgnesid nõrgale ettevalmistustööle väga mitmed ebaadekvaatsed hinnangute andmised ja kohtuprotsessid. 30 protsenti töövõime hindamise juhtudest kaevati edasi. Peamine edasikaebajate argument oli, et kasutati valideerimata metoodikat, mis ei võimaldanud anda töövõime ulatusele õiget hinnangut.

Benjamin Franklin on öelnud: «Rumalad õpivad oma vigadest harva, targad mehed õpivad teiste vigadest, kuid kõige õnnelikumad on need, kes õpivad tänu teiste raskustele olema ettevaatlikud.» Seda tasub meeles pidada.

Töövõimetoetuse seaduse menetlemise käigus on tehtud selles palju põhimõttelisi täiendusi ja parandusi ning arvesse on võetud ka mitmeid ettepanekuid, mida riigikontroll on selles protsessis teinud. Pole väheoluline, et esialgu täielikult kõrvale jäänud rehabilitatsiooniprotsess on nüüd paralleelse seaduseelnõuna samuti menetluses.

Pole kahtlust, et nii sotsiaalne kui ka tööalane rehabilitatsioon on tegelikkuses praeguse töövõimetute põlvkonna tööle kaasamise võti. Tööalane rehabilitatsioon, mis rehabilitatsiooniteenuseid sisse seades oligi mõeldud peamise rehabilitatsiooniteenusena, leiab nüüd endale väärilise väljundi ning maandab tegelikult ka osaliselt kriitikat, mis on osaks langenud rehabilitatsiooniteenuste osutamisele.

Reform saab olla edukas ainult siis, kui kõik osapooled koostööd teevad. Riik võib reformi panustada nii palju raha, kui õnnestub, aga kui töövõime kaotanud või tööandjad või omavalitsused või kolmas sektor ei astu omalt poolt vajalikke samme, siis ei ole võimalik reformi läbi viia.

Riigikontrolör Alar Karis kirjutas saateks esmaspäeval riigikogule üle antud ülevaates riigi vara kasutamisest ja säilimisest 2013.–2014. aastal: «Eesti inimesed peavad olema valmis end muutma, muutma oma mõtlemist, vaatama olukorrale selge pilguga ning toetama neid, kes on valmis vajalikke otsuseid langetama ega püüa nende tegemisest hoiduda, kujutades või tahtes ette kujutada, et üks või teine põhimõtteline küsimus on lahendatav, kui moodustada mõni järjekordne komisjon või kui matta mittetöötavasse süsteemi üha rohkem raha. See oleks mõttetu isegi siis, kui meil oleks liigset raha. Meil seda raha ei ole.»

[ELIL] Töövõimereform on vale tee. Pille Ilves Eesti patsientide esindusühingu juhataja

Praeguses töövõime reformi kavas on põhjus ja tagajärg omavahel sassis. Reformi tööriistadeks on valitud aktiivsuskohustuse kehtestamine ja uue hindamissüsteemi loomine. Need ei saa praeguse kava puhul ka kõige parema tahtmise korral edu tuua, sest lähtutakse valedest eeldustest.
Reformi eestseisjad ütlevad, et reformita kukuks Eesti sotsiaalkaitsesüsteem kokku, sest puuetega inimesi tuleb üha juurde ja see käib riigi rahakotile üle jõu. Eelnõu seletuskirjas on tabel, mis näitab viimase kuue aasta tõusu kuni 2012. aastani ja jätab mulje, et kasv ei lõpe ja asi on hull. Samal ajal on aga seletuskirjast välja jäänud Praxise analüütikute koostatud joonis, kus ajaperioodil kuni 2057. aastani on näha hoopis teistsugune trend.

Töövõimereform on vale tee

Puuetega inimesed ei vaja käimasoleva reformiga töölesundimist – nad töötavad võimaluse korral niigi.  

Süüdistused pettuses

Töövõimetuspensionäride hulk, mis on joonisel punane osa, suurenes üksnes majanduslanguse ajal ja on praeguseks peatunud. Töövõimetuspensionäride arv väheneb kuni 2057. aastani. Jooniselt selgub ka tegelik kurb tõsiasi, et sotsiaalkaitsesüsteemi probleem on hoopis elanikkonna vananemine, mida näitab sinine osa. Seega osutub reformi autorite suurim argument valeks, sest töövõimereform ei saa mitte kuidagi elanikkonna vananemist peatada.

Reform on rajatud eeldusele, et töövõimetuspensionäride arv on suurenenud seetõttu, et nad petavad süsteemi ja nad ei soovi tööle minna. Ka see eeldus on sügavalt ekslik ja näitab tõsist teadmatust Eesti sotsiaalsüsteemi tegelikust olukorrast. OECD raportis „Vaesuse vähendamine Eestis läbi aktiveerimise ja parema sihitatuse” on Eesti kohta palju tabeleid, mis on ühteaegu jahmatavad ja kurvastavad.

Raportit uurides saab selgeks, et Eesti on teiste riikidega võrreldes oma rahvast toetades väga kitsi. „Eesti sotsiaalkaitsekulude osakaal SKT-st on madalam kui ükskõik millises teises OECD riigis, v.a Korea ja Mehhiko,” muretsetakse sotsiaalpoliitikat käsitlevas raportis. Hulk tabeleid illustreerib seda, kuidas Eesti oma rahva arvelt koonerdab.

Näeme, et ainult 50% töötuid saab töötutoetust, mille suurus on kõigest kolmandik absoluutsest vaesuspiirist. Ka seda, et vaestele mõeldud toetuste kulud SKT-st on 0,1%-ga OECD keskmise 2% kõrval madalad, teistega võrreldes peaaegu nähtamatud. Näeme, et Eesti on oma tervisenäitajate poolest viimaste hulgas ja vaese elanikkonna halb tervis on dramaatiliselt teiste riikide omast hullem.

Peale selle on Eesti Euroopa üks väheseid riike, kus ravikindlustamata isikud ei saa arstiabi ja pikaajalist töötust karistatakse arstiabist ilmajätmisega. Lisada tuleb fakt, et hiljutine haigushüvitiste vähendamine on pannud inimesed haigena tööl käima ja kõigest 6% haigestunuid võtab haiguslehe. See teave viib ühe loogilise järelduseni: Eesti on oma kokkuhoiupoliitikaga tekitanud ise suure hulga töövõimetuspensionäre ja on otseselt vastutav oma rahva tervise halvenemise eest.

OECD imestab, et Eesti, kelle sotsiaaltoetuste osakaal SKT-st on nii väike, kulutab suure osa sellest sihitamata vanemahüvitistele. Kuigi teadusuuringute järgi tõstab iivet pikas perspektiivis üksnes lastele sobiva kasvukeskonna loomine. Samal ajal on OECD rahul puudetoetuste sihitatusega. Kuigi toetused on väikesed, on need efektiivsuse poolest üsna hästi vaesemale elanikkonnale suunatud. Eestit tunnustatakse ka selle pärast, et me puuetega inimesed on niivõrd tööga hõivatud. Selles on Eesti auväärsel kolmandal kohal.

Vaja on tugiteenuseid

Tuleb esile, et puuetega inimesed juba käivad tööl ja teevad seda igasuguse sundimiseta. Ometi sihib praegune reform just puudetoetusi ja puuetega inimeste töölkäimist, mille olukord on OECD hinnangul Eestis hea.

Arusaamatu on reformi põhjendus, justkui puuetega inimesed ei tahaks tööl käia ja see tahtmatus tuleb sundmeetmetega likvideerida. Olukorda tundev inimene teab, et puuetega inimeste probleemide tegelikud põhjused on palju sügavamal. Neist on kõige olulisemad tõhusa rehabilitatsiooni puudumine ning eluks vajalike tugiteenuste ja abivahendite kättesaamatus.

Reformijatel on jäänud vastamata olulised küsimused. Mis saab omastehooldajatest ja kust tulevad töökohad? Aktiveerivad meetmed ei hakka iialgi töökohtadeta ja toimiva teenustesüsteemita korralikult tööle. Aktiivsuskohustus, millel pole tegelikke väljundeid, ei soodusta tööleminemist, vaid lisab niigi suure pinge all peredele mõttetut koormust.

Reformikava jätab mulje, et praegune seadusandlus ei võimalda töövõimetuspensionäridel end töötuna registreerida ja kasutada töötukassa teenuseid. Tegelikult on see võimalus ka praeguse seadusandlusega olemas ja kõik soovijad on saanud seda teha. Seda võimalust ei kasutata vabatahtlikult eriti palju, sest töötukassal pole midagi pakkuda ja inimesed ei näe sellel suurt mõtet. Sellest olulisest puudusest hoolimata sunnib reform inimesi nüüd töötukassa laua taha.

OECD rõhutab oma raportis töövõimetuse ennetamise, rehabilitatsiooni ja tööandjate vastutuse olulisust töövõime tagamisel. Ühtlasi juhitakse tähelepanu, et süsteemi reformides tuleb suurendada KOV-ide võimekust ja tagada eri süsteemide koostöö, et pakkuda efektiivseid teenuseid. Samalaadsed ettepanekud leiame ka riigikontrolli raportitest ning Saar Polli ja Praxise uuringutest. Reformi õnnestumiseks on need olulised võtmeküsimused, kuid praegune reformikava vaatab neist vaikides mööda.

Reformi peatähelepanu on töövõime hindamisel. Samal ajal on puudega inimese töötamise võime suuresti pakutavatest tugiteenustest sõltuv. Kui teenuseid on, siis saab inimene tööl käia. Kui teenuseid pole, siis ei saa. See lihtne tõsiasi tekitab omakorda küsimuse: kuidas saab puudega inimese töövõimet hinnata olemasolevatest teenustest lahus? Ometi eeldab praegune reformikava, et see on võimalik. Uue hindamissüsteemi loomine tundub veel imelikum nende jaoks, kes teavad, et juba viimased kümme aastat on sama sihtgrupi tegevusvõimet hinnatud rehabilitatsiooniplaanide B osas ja tegelik probleem on hoopis selles, et seda infot ei ole puuduvate tugisüsteemide tõttu võimalik asjalikult kasutada.

Imelik tundub ka praeguse seitsmeastmelise toetustesüsteemi (40–100%) asendamine kaheastmelisega (osaline või täielik), mis ei anna suurt võimalust arvestada inimese individuaalsusega ja on seetõttu tagasiminek väiksema sihitatuse poole. Seega, toetuste skeem läheb lihtsamaks ja seitsme astme asemele jääb alles kaks. Mille pärast on siis vaja kulutada nii palju uut ressurssi hindamisele? Kas poleks mõistlikum seda kulutada teenustele, millest praegu kõige rohkem vajaka jääb?

Reform on priiskav ning ebamõistlikult kaldu administreerimise ja hindamiskulude poole. Mida tehakse pärast euroraha lõppemist?

Reform ei tegele sotsiaalkindlustussüsteemi tegelike probleemidega. Tahes või tahtmata tekib küsimus, kellele seda küll vaja on. 

_______________________________________________

Elillist – Eesti Liikumispuudega Inimeste Liidu meililist

elillist@elil.ee

http://www.elil.ee/index.php?doc=10013

 

Riigikogu arutab olulise tähtsusega riikliku küsimusena töövõimereformi ja puuetega inimeste olukorda. Riigikogu pressiteade. 4.11.2014

Puudega inimeste ja omastehooldajate esindusorganisatsioonid, nende toetajad ja partnerid esitasid Riigikogule kollektiivse pöördumise töövõimereformi kohta 20. oktoobril. Sotsiaalkomisjon tutvus pöördumisega ja arvestades teema olulisust, tegi Riigikogu juhatusele ettepaneku arutada seda oluliselt tähtsa riikliku küsimusena Riigikogu täiskogu istungil. Komisjon leidis üksmeelselt, et arutelu võiks toimuda enne eelnõu teist lugemist.

6. novembril toimuval olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelul „Töövõimereformist ja puuetega inimeste olukorrast“ on Riigikogu täiskogus neli ettekannet: 15-minutilise ettekande teevad tervise- ja tööminister Urmas Kruuse, sotsiaalkomisjoni esimees Heljo Pikhof, riigikontrolli tulemusauditi osakonna auditijuht Liisi Uder ja Eesti Puuetega Inimeste Koja (EPIK) juhatuse esimees Monika Haukanõmm.

Sotsiaalkomisjon palus EPIK-i esindajat Monika Haukanõmme esineda arutelul ettekandega, sest koda on Eestis tegutsevate puuetega inimeste organisatsioonide katusorganisatsioon, mille võrgustikku kuulub 16 piirkondlikku puuetega inimeste koda ning 30 üle-eestilist puudespetsiifilist liitu ja ühendust. Ühendus esindab kokku umbes 420 organisatsiooni üle Eesti. Sotsiaalkomisjon valis Haukanõmme ettekandjaks, sest ta on teinud puuetega inimeste organisatsiooni nimel muudatusettepanekuid töövõimereformi puudutavatele seaduseelnõudele ning osalenud kõikidel sotsiaalkomisjoni istungitel, kus neid on arutatud.

Samuti on EPIK üks pöördumisele allakirjutanud organisatsioon.

Riigikogu täiskogus toimuvatel aruteludel on õigus esitada küsimusi üksnes Riigikogu liikmetel. Riigikogu sotsiaalkomisjonil ega ka Riigikogu juhatusel pole pädevust laiendada Riigikogu istungil küsimuste esitamise õigust omavat isikute ringi, sest Riigikogu kodu- ja töökorra seadus seda ei võimalda. Seepärast ei saa puuetega inimesed istungil küsimusi esitada.

Küll on aga kõigil osalejatel võimalus esitada küsimusi komisjoni istungil 6. novembril. Sotsiaalkomisjon arutab kollektiivset pöördumist koos selle esitajate esindajatega eraldi komisjoni istungil 6. novembril peale Riigikogu istungit.

Riigikogu pressiteenistus

Kati Varblane, 631 6353, 51 69152

kati.varblane@riigikogu.ee
04.11.2014

 

 

Ratas töövõimereformist: on kahetsusväärne, et riigikogu kõnepulti palutud esinejate seas pole ühtegi puudega inimest. Toimetas: Kristi Helme

Riigikogu aseesimees Jüri Ratas ning sotsiaalkomisjoni aseesimees Margus Tsahkna leiavad, et erivajadustega inimeste kõrvalejätmine nende algatatud arutelult ei ole õigustatud.

"Sotsiaalkomisjon ei kooskõlastanud 6. novembril parlamentaarsel arutelul esinejaid pöördumise algatanud organisatsioonidega. Kõnepulti palutud esinejate seas pole mitte ühtegi puudega inimest ning ühtlasi tähendas komisjoni otsus, et pöördumise riigikogule üle andnud Tiia Sihverile ei anta esinemisvõimalust," sõnas Ratas riigikogu sotsiaalkomisjoni liiikmetele saadetud kirjas.

Komisjoni aseesimehele Margus Tsahknale jääb samuti arusaamatuks, kuidas on võimalik korraldada riiklikult tähtsa küsimuse arutelu ilma selle ettepaneku teinud organisatsioonide esindajateta.

"Töövõimereform on tekitanud niigi suurt vastuseisu puudega inimeste hulgas, sest nende huvidega ei ole arvestatud. Eilne otsus ainult kinnitas seda suhtumist ning kahjustas kogu riigikogu mainet," leiab Tsahkna.

Puudega inimeste organisatsioonid kogusid 3500 allkirja petitsioonile ning esitanud pöördumise riigikogule ettepanekuga korraldada riiklikult tähtsa küsimuse arutelu töövõimereformiga seoses. Eilsel sotsiaalkomisjoni istungil otsustati hääletuse tulemusel, et petitsiooni esitanud organisatsioonid ei saa oma esindajat riiklikult tähtsa küsimuse arutelule määrata.

Tsahkna tegi ettepaneku vaadata tänasel sotsiaalkomisjoni koosolekul otsus ümber ning määrata üheks ettekandjaks neljapäeval toimuval riiklikult tähtsa küsimuse arutelule vastavate organisatsioonide esindajana Tiia Sihver.

Jüri Ratase pöördumine riigikogu sotsiaalkomisjoni liikmete poole

"20. oktoobril võtsin riigikogu juhatuse nimel vastu puudega inimeste ja omastehooldajate esindusorganisatsioonide kollektiivse pöördumise riigikogu juhatusele. Pöördumise esitanud kodanikuühendused taotlesid parlamendis töövõimereformi arutamist olulise tähtsusega riikliku küsimusena. Toetan kindlalt antud ettepanekut ning mul on hea meel, et toetavale seisukohale jõudsid ka riigikogu juhatus ja sotsiaalkomisjon.

Kollektiivse pöördumise andsid riigikogule üle Eesti liikumispuudega inimeste liidu juhatuse liige Tiia Sihver ja TTÜ erivajadustega üliõpilaste nõustaja Sven Kõllamets. Pöördumisele on algatajate poolse kontaktisikuna märgitud Tiia Sihver ning tema email ja mobiiltelefoni number.

Minuni jõudnud info kohaselt määras sotsiaalkomisjon kõik 6. novembril parlamentaarsel arutelul esinejad ilma pöördumise algatanud organisatsioonidega kooskõlastamata. Kahetsusväärne on, et kõnepulti palutud esinejate seas pole mitte ühtegi puudega inimest. Ühtlasi tähendas komisjoni otsus, et pöördumise Riigikogule üle andnud Tiia Sihverile ei anta esinemisvõimalust.

Minu hinnangul ei ole selline teguviis õige, sest see diskrediteerib kogu algatuse mõtet. Palun riigikogu sotsiaalkomisjonil kõik olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelul esinejad läbi arutada asjassepuutuvate organisatsioonidega. Kindlasti pean vajalikuks tagada esinemisvõimalus Eesti liikumispuudega inimeste liidu juhatuse liikmele Tiia Sihverile".

Teema kohta võib lugeda ka töövõimereformi blogist

 Allikas: http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti 

Eesti Seksuaaltervise Liidu 20. sünnipäev

20. november 2014 EV Sotsiaalministeeriumi suur saal Gonsiori 29, Tallinn

Moderaator: Hr. Urmas Vaino 
 
13:00–13:20 Avasõnad 
Pr. Helmen Kütt, sotsiaalkaitseminister, Hr. Andres Anvelt, justiitsminister 
13:20–13:50 Eesti Pereplaneerimise Liidust Eesti Seksuaaltervise Liiduni ning koostöö erinevate organisatsioonidega. 
Prof. Helle Karro, Eesti Seksuaaltervise Liidu asutaja ja esimene president. 
13.50–14:20 Tervitussõnad koostööpartneritelt 
14:20–14:45 Kohvipaus 
14:45–15:15 Sexuality education: European standards and the Estonian experience. Prof. Evert Ketting, sotsioloog ning rahvusvaheline ekspert seksuaal- ja reproduktiivtervise alal, Utrechti Ülikool, Holland
15:15–15:45 Cost analysis of the youth clinic network in Estonia. Hr. Jari Kempers, terviseökonomist, Qalys Health Economics, Holland 
15:45–16:15 Eesti Seksuaaltervise Liidu tänane päev. Kuidas edasi? Dr. Mairi Kaha, Eesti Seksuaaltervise Liidu president 
16:15–17:00 Diskussioon ja vaba mikrofon 
17:00 Lõpetamine

Töövõimereform ja inimene. Monika Haukanõmm Eesti Puuetega Inimeste Koja juhatuse esimees

Monika Haukanõmm, Eesti Puuetega Inimeste Koja juhatuse esimees märgib oma loos, et töövõimereform on teema, millest on ilmselt kuulnud iga inimene. “Teemat on lahanud eri osapooled eri vaatevinklist nii televisioonis, raadios, kirjutavas meedias ja väga aktiivselt ka sotsiaalmeedias. Nii palju kui on inimesi, on väljatöötatava reformi suhtes ka erinevaid arvamusi: on tulihingelisi pooldajaid, kuid samas ka kirglikke vastaseid. Enamus inimesi on aga hoopis äraootaval seisukohal, lootes parimat. Töövõimereformi on vaja ja idee pole paha.”

Loe lähemalt ajakirjast "Sotsiaaltöö nr 5/2014"  

http://www.tai.ee/images/Artiklid/Arvamus_Toovoimereform_ja_inimene.pdf