29. veebruar 2008
Eesti Päevaleht
Autor: Kadri Ibrus.

Mullu registreeriti vaid 122 vägistamist, küsitluse tulemused näitavad suuremat arvu.

http://www.epl.ee/artikkel/420528

Tartu ülikooli naistekliiniku hiljuti avaldatud uuringu tulemuste järgi vastas 11 protsenti naistest, et neid on sunnitud füüsilise jõuga suguühteks.

Probleemi teist tahku näitab aga see, et küsimustele soostus vastama vaid 771 naist valimi 2672 naisest. See osutab, et tegelikult eelistavad naised neist teemadest vaikida isegi anonüümselt küsimustikule vastates.

Eestis on üle 15-aastasi naisi ligi 630 000, 11 protsenti sellest on ligi 70 000 naist. Kuna uuringu valim esindab kogu ühiskonda, tähendaks see arv just sellist suurusjärku naisi, kes on vägistamise ohvriks langenud.

Tallinna naiste varjupaiga juhi Inga Mikiveri sõnul on nende poole kolme tegutsemisaasta jooksul pöördunud vaid üks naine, kes nimetas end ise vägistamisohvriks. Temal juhtus see töökaaslasega ning ta küsis telefonitsi anonüümselt, kust saada psühholoogilist abi.

“Vägistamisohvreid on tegelikult väga palju, enamasti toimub see naiste kodudes magamistubades. Aga nad ei pea seda ise vägistamiseks,” sõnas Mikiver. “Pikema jutu sees alles ilmneb, et vägistamine on toimunud, ja seda tegi kas oma abikaasa või tuttav.”

“Politsei poole pöördutakse ikka, kui tegemist on võõra inimesega,” kinnitas ka Põhja politseiprefektuuri kriminaalosakonna isikuvastaste kuritegude talituse vanemkomissar Priit Pärkna, kellele ei meenugi ühtegi peresisest juhtumit. Võõrastega seotud juhud aga üldjuhul tõendatakse.

Ka Põhja ringkonnaprokuratuuri vanemprokuröri Eve Soostari sõnul ei ole prokuratuuri praktikas olnud kriminaalmenetlusi, kus vägistajaks on abikaasa/elukaaslane.

Mõne aasta tagusest arstide uuringust selgus, et pea pooled vägistamisohvritest on langenud oma abikaasade/elukaaslaste ohvriks. Seda kinnitab ka üldine rahvusvaheline statistika. “Samal ajal jõuavad meil politseisse enamasti vaid juhtumid võõrastega. Tuttavate vastu ei julgeta astuda, kuna kardetakse kättemaksu ja häbenetakse,” ütles sisekaitseakadeemia kriminoloogia õppejõud Uno Traat.

Menetlus kui kadalipp

“Paras kadalipp on see küll,” iseloomustas ka vanemkomissar Pärkna menetluse käiku, mida ohver peab läbima, kui tahab õiglust jalule seada. Ohver peab läbielatut kirjeldama mitu korda ning tihti ka süüdistatavaga vastastikku maha istuma. “Palju sõltub sellest, kas naine on valmis lõpuni minema. Tihti teatud etapis loobutakse.”

Et menetlust alustada, peab Pärkna sõnul ennekõike olema olemas tõend arstlikul läbivaatlusel tõendatud suguühte toimumise kohta: kui naine pöördub politseisse alles nädal pärast sündmust, võib olla juba liiga hilja. “Politseisse tuleks tulla kohe,” ütles ta.

“Kui väga jämedalt öelda, siis elame veel kiviajas. Vägistamine on väga nõrgalt kriminaliseeritud ning väga vähe juhtumeid tuleb esile,” kommenteeris Traat. “Ka on meie kriminaalmenetluse süsteem selliste kuritegude osas väga robustne.”

Seadusemuudatus on aidanud

•• Paljudes Lääne-Euroopa riikides ja Ameerikas on abielusisene vägistamine eraldi kriminaliseeritud. Näiteks Suurbritannias jõuti 1991. aastal selleni, et abielusisene vägistamine sai eraldi kuriteoks. Enne ei peetud võimalikuks, et abikaasa võib oma naist vägistada.

•• “Nende riikide kogemus näitab, et pärast seadusemuudatust on naised nende juhtumitega hakanud rohkem välja tulema,” selgitas Uno Traat.

•• Justiitsministeeriumi karistusõiguse ja menetluse talituse juhataja Heili Sepp aga ei näe põhjust, miks peaks karistusseadustikku lisama eraldi paragrahvi “abielusisene vägistamine”.

•• “Karistusseadustiku § 14 nagu ka teised seksuaalse enesemääramise vastased süüteod ei eelda, et süüdistatav oleks kannatanule võõras. Seetõttu ei ole seaduse muutmine kindlasti vajalik, kuna juba praegu on võimalik isiku vastutusele võtmine muu hulgas ka peresisese vägistamise eest. Ei ole ühtegi põhjust, miks seda peaks käsitlema eraldi paragrahvis.” 

26. veebruar 2008
Eesti Päevaleht. Toimetaja: Aivar Pau

Möödunud aastal registreeriti Eestis 108 alaealiste vastu toimepandud seksuaalkuritegu, seda on 44% vähem kui aasta varem.

http://www.epl.ee/uudised/420162

"Ma julgen loota, et seda arvu on vähendanud vahepealsetel aastatel pedofiilide paljastamiseks käivitatud jõulised krminaaluurimised. Oluline on ka preventiivne pool, mis peab pihta hakkama juba sellest, et võimalused selliste kuritegude toimepanemiseks viiakse miinimumini," ütles justiitsminister Rein Lang täna riigikogus.

Lang märkis, et möödunud aasta 20. juulil jõustus lastega töötamise piirangute seadus. Sellega sätestati, et lastevastase seksuaalkuriteo toimepanemises süüdimõistetud isikud ei saa töötada alal, kus nad vahetult lastega kokku puutuksid – õpetajana, lasteaia või lastelaagri kasvatajana, ringijuhina, lapsehoidjana. Nende valdkondade tööandjatele on pandud ka seadusandlik kohustus kontrollida, kas töölevõetav isik on pedofiiliakuritegude eest karistatud.

Justiitsminister lisas, et alaealistega seotud kriminaalmenetluste eesmärgiks on see, et kuriteo toime pannud lapse suhtes viidaks menetlus läbi kiiremini kui täiskasvanute puhul.

2006. aastal võttis selliste kuritegude menetlus aega ca 5,6 kuud. 2007. aastal oli keskmine tähtaeg alaealiste asjades langenud 3,8 kuuni. "Kuid paha lugu on see, et mõnes ringkonnas ei ole selleni siiski veel jõutud ja ootame, et neljakuuline tähtaeg oleks edaspidi tagatud võrdselt üle Eesti," ütles minister.

27. veebruar 2008
Autor: Kadri Ibrus
Eesti Päevaleht

Naistepäeval, 8.märtsil avatakse lühinumber 1492, kuhu saavad kogu Eestis helistada nii vaimset, füüsilist kui ka seksuaalset vägivalda kogevad naised.

http://www.epl.ee/uudised/420255

Abitelefoni käimatõukaja, Tartu naiste varjupaiga juhi Sirje Otstaveli sõnul on neil koostatud andmebaas kohtadest, kuhu naine abi saamiseks saab pöörduda. “Lisaks emotsionaalsele ja psühholoogilisele toele pakume ka asjaajamisjuhiseid ja suuname nad lähimasse tugikeskusse,” selgitas Otstavel.

Naiste varjupaiku on Eestis praegu neli: Tartus, Tallinnas, Tapal ja Ida-Virumaal, kuid paljudes omavalitsustes on siiski ka turvatoad või näiteks laste turvakodud, mis samuti võtavad tihti vastu ka kriisiolukorda sattunud naisi.

“Saame anda naistele ka praktilist nõu, mis meil endil töö käigus on tekkinud,” ütles Otstavel. Tartu varjupaik on töötanud juba viis aastat.

Telefoninumbril vastavad kümme koolitatud nõustajat, kes on kursis seadustega ning tutvustavad võimalusi õigusabi taotleda.

Telefonile saab esialgu helistada kella 10–18 seitse päeva nädalas, kuid tulevikus loodetakse kättesaadavad olla ööpäev läbi. Nõustamine on tasuta, tasuda tuleb vaid tavalise lauatelefoni kõnetariifi. Helistajatele tagatakse soovi korral anonüümsus.

Abitelefoni tööd rahastab hasartmängumaksu nõukogu.

Kallid Eesti Naiste Koostööketi liikmed!

Armsad naised!

Eesti Vabariigil täitub 24. veebruaril 90-nes aastapäev.

Kutsun Teid veelgi rohkem üles koostööle, teineteisemõistmisele ja armastusele. Üksnes nii suudame me hoida oma riigi püsiva ja tugevana.
Naistel on kindel ja väga tähtis roll kogu ühiskonna arengus. Tihti on Eesti peredes arvamusliidriks just naine. Hoiame omi mehi, lapsi , lähedasi ja riiki!!

Meeleolukat pidupäeva Teile kõigile!

Eesti Naiste Koostööketi eesistuja
Kena president

Anneli Kööba- Orlov

KUTSE

Sotsiaaldemokraatlik Erakond korraldab järgmisel teisipäeval seminari arutamaks koos kodanikuühiskonna esindajatega uut perekonnaseaduse eelnõu. Palun levitage seda kutset meilitsi ning tulge ka ise kindlasti arutelule!

Seminar „Kas ja kuidas on vaja muuta uut perekonnaseaduse eelnõu?”

26. veebruar

Hotell Central, Stuudio I (sissepääs Narva mnt-lt restoran Novelli kõrvalt)

10.45 Tervituskohv

11.00 Avasõnad

Moderaator Hannes Rumm

11.05 Mis muutub perekondlike suhete regulatsioonis ja kohtupraktikas võrreldes kehtiva õiguse ja kohtupraktikaga?

Liis Hallik, Riigikohtu tsiviilkolleegiumi nõunik, TÜ perekonnaõiguse õppejõud

11.35 Milliseid muutusi uue seadusega oodatakse?

Uku-Mats Peedosk, justiitsministeeriumi õiguspoliitika osakonna nõunik

12.00 Arutelu teemal „Milliseid muutusi vajab eelnõu?”

Erik Salumäe, Reformierakond, RK õiguskomisjon

Ken-Marti Vaher, IRL, RK õiguskomisjon

Indrek Saar, SDE, RK õiguskomisjon

12.30 Kohvipaus

12.45 Kuidas järgib perekonnaseadus ühiskonna muutumist?

Dagmar Kutsar, TÜ Sotsioloogia ja Sotsiaalpoliitika Instituudi dotsent

13.10 Kas vaesed vaesemaks ja jõukad jõukamaks?

Heljo Pikhof, Riigikogu sotsiaalkomisjoni esimees

13. 30 Naiste olukord uue seaduse jõustumisel

Tiiu Soans, Eesti Maanaiste Ühenduse esinaine

13.50 Sõnavõtu võimalus kõigile osalejatele ning arutelu

14.30 Kokkuvõte ja lõppsõna moderaatorilt

lugupidamisega
Hannes Rumm
Riigikogu liige,
hannes.rumm@riigikogu.ee  

Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuamet ootab sügava ja raske puudega laste vanemaid ning hooldajaid 27. veebruaril 2008 kell 15.00 lastevanemate foorumile, mis toimub Tallinna Puuetega Inimeste Kojas Endla tn 59.
Foorumil saab informatsiooni sotsiaalteenuste, haridusasutuste ja nende poolt pakutavate võimaluste ning rehabilitatsiooniteenuste kohta. Lastevanematega kohtuma on kutsutud raske ja sügava puudega lastele sotsiaalteenuste ning rehabilitatsiooniteenuste osutajad.
See on hea võimalus esitada küsimusi ja saada vajalikku teavet.

http://www.tallinnakoda.ee/uudised/955

Päevakava:

14.30 Kogunemine, tervituskohvi

15.00 Avasõnad – Vahur Keldrima (Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti juhataja)

15.05 2007. aastal lastevanematele läbiviidud küsitlusest. (Reet Rääk – Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuamet)

15.20 Haridusasutuste poolt puudega lastele pakutavad teenused (Urve Raudsepp- Alt – Tallinna Haridusamet)

15.40 Lastele pakutavad sotsiaalteenused Tallinnas (Reet Rääk – Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuamet)

16.00 Intervallhoid puudega lastele (Leena Auväärt – Tallinna Lastekodu)

16.15 Nädalalõpu päevahoiuteenus tööl käivate vanemate raske ja sügava puudega lastele (Agne Raudmees – Erivajaduste Inimeste Toetusühing Tugiliisu)

16.30 Isikliku abistaja teenus lastele (Jane Põdra – Erivajadustega Laste Nõustamiskeskus)

16.45 Laste päevahoiuteenus koolivaheajal (Kerti Kollom-Seidelberg – Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuamet)

17.00 Võimalus tutvuda erinevate rehabilitatsioonimeeskondade esindajatega ja rehabilitatsiooniteenustega

Olete oodatud!

Lugupidamisega

Vahur Keldrima
Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti juhataja

02/21/2008

Tänasel valitsuse istungil kinnitati uued maksumused ja teenuse kuuhinnad lapsehoiuteenusele ja asenduskoduteenusele.

Sotsiaalminister Maret Maripuu sõnul on raske ja sügava puudega lapse kasvatamine raske töö. „Teenuse eesmärk on toetada lapsevanemat, kes soovib puhata või ennast täiendada. Samal ajal saab ta jätta oma lapse professionaalse hoidja hoole alla,” ütles minister.

„Asenduskoduteenust on aastaid osutatud lastekodu nime all. Selle eesmärk on see, et lapse elaks nagu tavalises peres ja tunneks ennast pere liikmena. Samas valmistatakse teda ka ette, et ta täiskasvanuna iseseisvalt toime tuleks,” lisas Maripuu.

http://www.sm.ee/est/pages/index.html

Mõlema teenuse eest maksab riik.

Määruse muudatustega tõstetakse lapsehoiuteenuse maksumust, asenduskoduteenuse maksumuse määra lapse kohta ning asenduskoduteenuse hinda alla 3-aastastele ja puudega lastekodulastele:

o Lapsehoiuteenuse maksumust tõstetakse 5800 kroonini (enne 2580 krooni). Samuti kaotatakse ära lapsehoiuteenuse tunnihinna määr, mis muudab teenuse kättesaadavuse paindlikumaks. Aluseks võetakse lapsehoidja kuutasu. Riik rahastab raske ja sügava puudega laste lapsehoiuteenust.

o Asenduskoduteenuse maksimaalne maksumuse määr lapse kohta tõuseb 120 000 kroonini (enne 96 000 krooni) aastas. Uue maksumuse kehtestamisega muutub ka asenduskoduteenuse senine kalendrikuu hind, see tõuseb 8000lt kroonilt 10 000ni. Teenuse hinna muutusega saab tõsta kasvatajate palkasid 2 000 krooni võrra kuus, mis tagab selle, et lastekodudes on professionaalsed kasvatajad.

o Alla 3-aastastele ja puudega lastekodulastele tõuseb teenuse hind aastas 192 000 kroonini (enne 133 380 krooni). Kuna kehtestatakse uus maksimaalne maksumus, siis muutub ka senine riigi makstav hind kuu eest. Endise 11 115 krooni asemel hakatakse maksma 16 000 krooni. Teenuse hind tõuseb, kuna puudega lapsed vajavad rohkem kasvatajaid, neil on täiendavad kulud näiteks ravimitele, tallatugedele või mähkmetele, mida tervete laste puhul ei ole või on vähem.

Vabariigi Valitsuse määruse "Riigi rahastatava lapsehoiuteenuse ja asenduskoduteenuse maksimaalse maksumuse ja hinna kehtestamine" muutused jõustuvad tagasiulatuvalt 1. jaanuarist 2008.

2008. aasta riigieelarves on laste riiklikuks hoolekandeks 234 011 026 krooni. 2007. aasta eelarvest kantakse üle 5 506 136 krooni, kokku teeb see tänavu 239 517 163 krooni.

Lisainfo:

Palgad

Kasvatajate grupp 2007
Kasvatajate arv/ Palk 2008 Kasvatajate arv/ Palk
Vanemkasvataja 26 6940 26 8940
Kasvataja 156 5700 156 7700
Nooremkasvataja 208 5000 315 7000
Abikasvataja 286 4500 286 6500

2001 2002 2003 2004 2005 2006
Laste arv hoolekandeasutustes 1 814 1 881 1 539 1 549 1 683 1621

Eli Lilles
Pressiesindaja
+372 62 69 321
+372 56 988 110
Eli.Lilles@sm.ee  
www.sm.ee

Anneli Aasmäe. Maaleht. 13.02.2008

Mehed kardavad oma puude tõttu suhteid luua või juba olemasolevat partnerit kaotada.

http://www.maaleht.ee/?page=&grupp=artikkel&artikkel=11616

Alaväärsustunne, üksindus ja hirm oma lähedasi kaotada – need probleemid tõusid kõige jõulisemalt esile vastvalminud uuringus, mis käsitleb puuetega meeste pere- ja seksuaalelu.

Eesti Puuetega Naiste Ühingu projekti raames valminud uuringu juhi Kairi Rohtmetsa sõnul avaldub alaväärsustunne nii meeste kartuses oma puude tõttu naistega suhteid luua kui ka nende arvamuses, et nad pole oma kaaslase jaoks piisavalt head. Mehed väitsid vastustes, et naised ei taha nendetaolistega suhteid luua, sest ei pea puuetega mehi mitte kellekski. Nii mõnigi vastaja tõdes nukralt, et ei pea end meheks, vaid kõigest meesterahvaks.

“Reaalsust arvestades olen ma selle väljendiga isegi nõus, nii kuradi halb kui ka pole seda välja öelda ja tunnistada,” nendib füüsilise puude tõttu ratastooliga liikuv viiekümnendates aastates mees, kes ei soovinud oma nime lehes avaldada. “Mees on ikkagi midagi rohkemat, see tähendab ju midagi suurt, pere loomist, toitmist ja kaitsmist, soo jätkamist. On väga valus küsimus, mis puudutab suutmatust peret ülal pidada. Tunnen siiani süüd, et ei suuda oma kohust pere ees täita, kuigi pereliikmetest ei ole keegi seda poole sõnagagi ette heitnud.”

Mehed ei räägi

Ka teised mehed tunnistasid, et naistel on tihti suur koormus laste ja mehe eest hoolitsemisel ning väljendasid sageli hirmu seetõttu oma partner kaotada. Nende hinnangul tuleb lahkuminekuid puuetega inimeste seas tihti ette.

“Vastustest tuli välja aga ka see, et partneriga ei räägita pere- ega seksuaalelust, milles on ilmselt üks põhilisi takistusi suhte toimimisel,” tõdeb Kairi Rohtmets, kelle sõnul muretsevad puuetega mehed sageli ka oma seksuaalelu pärast. Mitmel juhul leidsid mehed, et seksuaalelu ja lähisuhted pole nende puude juures üldse võimalikud, ent hirmu tunti ka suguhaiguste ja tulevikus esineda võivate erektsiooniprobleemide ees, ning mainiti Viagra liiga kõrget hinda.

Puuetega isad kurtsid aga selle üle, et nende füüsiline piiratus takistab lastega koos olemist ja nendega väljas käimist, samuti ilmnes ka tõsiasi, et lapsed häbenevad oma puudega isasid.

Eespool sõna saanud ratastoolis mees tunnistab, et kardab kõige rohkem seda, et võib seoses tervise halvenemisega teistest täielikult sõltuvaks jääda, ja seda ka kõige elementaarsemates toimingutes. Praegused puudest tingitud piirangud talle aga erilist meelehärmi ei valmista.

“Eks soovid käivad ikka võimalustest kaugel ees, aga see ei ole asi, mille pärast eriti põdema peaks,” kostab mees. “Ka terve inimene ei saa alati kõike, mida ta tahab.”

Optimism aitab

Psühholoog Marika Lahe tõdeb, et meeste probleemid on üldjoontes samad, sõltumata sellest, kas neil on mõni puue või mitte.

“Muidugi on puuetega inimesed palju raskemas olukorras kui terved, ja teised ei suuda nende olukorda päris lõpuni mõista,” nendib Marika Lahe. “Aga psüühilisest aspektist lähtudes on probleemid ühesugused.”

Psühholoog soovitab puuetega inimestel rohkem oma muredest rääkida, neid tunnistada ja abi otsida. Tema sõnul on toimetulek kergem, kui inimene ise oma olukorda aktsepteerib ja selle kulul ehk naljagi viskab. Ka uuringust ilmnes, et leidub mehi, kes on oma puudest hoolimata pereelu suhtes optimistlikud ega kurda eriti millegi üle.

“Olen käinud pimedatega rääkimas – kuidas nemad küll enda üle naljatavad,” imestab Marika Lahe. “Aga ise tulebki tubli olla. Üks puudega inimene viskab lusika nurka ja ütleb, et elu on läbi, aga teine sõidab paraolümpiale ja võidab medali.”

Ka ratastoolis istuv mees sõnab, et püüab elada nii täisväärtuslikku elu kui võimalik. Masendust tekitavad talle aga eelarvamused, millega puuetega inimestesse ikka veel suhtutakse.

“See oli nii juba varem, kui ma veel kõndija olin,” ütleb mees. “Eelkõige just selles osas, et kui oled füüsilise puudega, siis oled tingimata ka vaimse puudega. Hea küll, kui sellise eelarvamusega on juhuslik inimene tänaval, see selleks. Aga kui nii arvavad sotsiaalvaldkonna töötajad, siis tekib küll väga suur masendus.”

Laine Tarvis.
Saaremaa Naiste Ümarlaua koordinaator.
Eesti Naisteühenduste Ümarlaua eesistuja.

22.jaanuaril 2008 toimus Sotsiaalministeeriumis Eesti Maanaiste Ühenduse, Saaremaa Naiste Ümarlaua , Hiiumaa Ühenduste Naiste Ümarlaua ja Saaremaa Õppekeskuse ettepanekul nõupidamine sotsiaalettevõtluse teemal. Kohtumisel osalesid Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ja Sotsiaalministeeriumi ettevõtluse ja tööturupoliitika peaspetsialistid, Saaremaa Õppekeskuse juhid Leonora ja Valdek Kraus, Kaarma Vallavalitsuse sotsiaalnõunik Liida Kaare, EQUALi projekti „Puuetega inimeste tööühistud“ (HAPECO) koordinaatorid Järva- ja Viljandimaalt, Eesti Maanaiste Ühenduse esinaine Tiiu Soans ja Saaremaa Naiste Ümarlaua koordinaator Laine Tarvis.

Asi sai alguse eelmisel aastal ja kasvas välja järgmisest. Tööhõive teemat arutasid Saaremaa ja Hiiumaa naiste ümarlauad ja Eesti Maanaiste Ühendus koostöös Saaremaa Õppekeskuse juhtide Leonora ja Valdek Krausiga. Eesti kuues maakonnas lõpeb käesoleval aastal EQUAL programmist rahastatud projekt HAPECO (eesti keeles „Puuetega inimeste tööühistud“), mille tulemusena on avatud Kuressaares laste mängutuba „Mürala“.
Saaremaal asutati Randvere Tööõppekeskus, kus pakutakse tööharjutusteenust pikaajalistele töötutele ja puuetega inimestele.
Saaremaa Õppekeskus viis läbi Euroopa Sotsiaalfondist rahastatud kaks käsitööliste koolitamise projekti,mille tulemusena asutati Saare-ja Hiiumaal käsitööliste ühistud. 

HAPECO projekti koordinaatoritel on projekti käigus olnud võimalik tutvuda sotsiaalettevõtluse ja ühistulise tegevuse kogemustega mitmetes EL riikides, millest meil oleks väga palju õppida ja ellu rakendada. Eeltoodu põhjal on selgunud mitmed ettevõtluse arendamise kitsaskohad Eestis. EL struktuurifondide vahenditest rahastatavate projektide kaasabil on võimalik küll tööturu riskirühmi (puudega inimesed, pikaajalised töötud, noored töötud, narkosõltlased jne) tööturule sisenemiseks koolitada , kuid tegelikkuses tekivad nende töölerakendamisel raskused ja mitmed probleemid, mis on tingitud Eesti Vabariigi räigele turumajandusele orienteeritud tööturupoliitikast. See poliitika ei soodusta sotsiaalettevõtluse ja ühistulise tegevuse teket ja arengut, kuna praegused ettevõtluse vormid ei ole selleks sobivad. Seadusandluses puudub majandus- ja sotsiaalpoliitika terviklik süsteem.
Eeltoodu tulemusena on ajal, mil Eestis tuntakse puudust tööjõust, hulk riskirühmadesse kuuluvaid inimesi tööta. Sotsiaalettevõtlus ja sellesse riskirühmade kaasamine on oluline tegur nende tööhõive tagamisel. Samas on sotsiaalettevõtlus ka üks regionaalarengu mootoritest.
Sotsiaalettevõtluses ei kasutata reeglina vorme, mille puhul saab jagada kasumit omanikele. Seal rakendatavad vormid peaksid olema ühistud või mõni muu analoogiline ettevõtluse vorm. Sotsiaalettevõtete põhieesmärgiks ei ole kasumi tootmine, vaid piiratud töövõimega inimestele töö tagamine või sotsiaalsete teenuste osutamine. Lisaks sotsiaaltoetustele ja täiendava töötasu võimaldamisele on oluline ka nende inimeste toomine kollektiivi, et nad tunneksid end täisväärtuslike kodanikena.

Arvestades eeltoodut esitasidki eelnimetatud naisorganisatsioonid ja HAPECO projektis osalejad Vabariigi Valitsusele eelmise aasta lõpul pöördumise ettepanekutega, milles soovitati:
– ministeeriumide spetsialistidel põhjalikult tutvuda teiste EL riikide seadusandlusega, mis käsitleb sotsiaalettevõtete asutamist;
– luua seadusandlus kasumit liikmetele mittejagavate, kuid majandustegevust võimaldavate ühistute loomiseks;
– luua seadusandlus, mis võimaldaks kohalikel omavalitsustel asutada sotsiaalettevõtteid, mis võiksid tegelda majandustegevusega, mille eesmärgiks ei pea olema kasumi tootmine, kuid ei ole välistatud tulu (sissetuleku) saamine majandustegevusest;
– kohandada seadusandlust, et kohalikud omavalitsused oleksid rohkem huvitatud riskirühmadele töövõimaluste loomisest.

Arutelu tulemusena ministeeriumide esindajad lubasid lähematel nädalatel järgmisel otsustustasandil nimetatud teemaga edasi tegelda ja meid tulemustest informeerida. Püüame omalt poolt igati kaasa aidata, et sotsiaalettevõtluse teema unustusse ei vajuks.

13. veebruar 2008 kl 13:38
Toimetaja: Haldi Ellam

Iraani valitsuse hinnangul on kõrgharidust omandavate naiste arvu suurenemine viimastel aastatel “alarmeeriv”, sest see tekitab ühiskonnas sotsiaalset tasakaalutust.

http://www.epl.ee/uudised/418528

Iraani parlamendi uurimisrühm nimetas president Mahmud Ahmadinejadile adresseeritud uuringus kõrgharidust omandavate naiste arvu suurenemist alarmeerivaks ning kutsus valitsust üles seda trendi ümber pöörama, vahendas RadioFreeEurope.
Raporti kohaselt on viimase kümne aasta jooksul ülikoolide sisseastumiseksameid tegevate tüdrukute arv tõusnud 23 protsendi võrra, ülikooli sissesaanute arv on tõusnud 65 protsendini.

Uuringukeskus, millel on suur mõju nii parlamendi kui ka valitsuse otsuste langetamisel, hoiatas ka selle eest, et naistudengite arvu suurenemine võib viia meeste ja naiste vahelise kultuurilise, majandusliku ja sotsiaalse tasakaalutuseni.

Eelpool mainitud raporti kohaselt põhjustab naistudengite arvu suurenemine ülikoolides majutusprobleeme ning seab tüdrukud võimalike sotsiaalsete probleemide ette.

Samuti toonitab raport naiste harituse kahjulikku mõju perekondadele ning soovitab likvideerida Iraani ülikoolides oleva disproportsiooni naiste ja meeste vahel.

Mehed tunnevad tarkade naiste ees hirmu

Teherani ülikooli professor Elahe Hejazi peab naiste harituse asemel probleemiks hoopis ühiskonda.

“Kui sellise asja pärast muret tuntakse, on see selle pärast, et meie ühiskond ei ole valmis aktsepteerima seda, et naised võivad olla meestest haritumad,” ütles ta.

Tema sõnul peegeldab raport traditsioonilist soolist diskrimineerimist ning ka seda, et noored mehed on oma tulevikuväljavaadete pärast meeleheitel. Hejazi sõnul on tegemist hoopis kultuurilise probleemiga.

“Traditsiooniliselt püütakse säilitada meie kultuuri, kuid meie ühiskonnas on palju suurem probleem see, et poistel puudub haridustee jätkamiseks motivatsioon,” ütles ta.

Iraani päritolu naisõiguslane Pariisis, Shahla Shafigh leiab, et naistudengite vastasus on ideoloogiline probleem.

“Suurema osa tüdrukute jaoks on uksed suletud ning nad on oma perekondade kontrolli all,” kirjeldab Shafigh olukorda. “Peamiselt lähevad noored naised ülikooli selleks, et koguda teadmisi ning omada vabadust ja inimväärikust. Ja see on riigile kasulik.”

Iraani valitsusel konkreetsem plaan naiste kõrghariduse omandamisvõimaluste vähendamiseks praegu puudub. Küll on aga räägitud naistele sisseastumiseksamitele pääsu piiramisest ning kooliõpikute muutmisest valdkonnas, mis puudutab soode vahelisi erinevusi ühiskonnas. Samuti plaanitakse osades valdkondades naistele töökeelu kehtestamist. Ka kavatseb valitsus endale võtta suurema rolli naiste hariduse suunamisel ning neile sobiva eluvaldkonna soovitamisel.