Ratastoolis Margit – teerajaja läbi elu
30.01.2008 00:01
Silja Paavle, Tartu Postimees
Iseseisvalt elama asumine on noore inimese jaoks oodatud ja loomulik samm tema eluloos. Sestap poleks ju ka Margit Rosentali üksi elama asumises midagi erilist.
http://www.postimees.ee/300108/tartu_postimees/varia/308995.php
Sügava liikumispuudega Margit Rosental sai omaette kodu alles 32-aastasena. Ta on selle üle väga õnnelik ja armastab oma kodu väga – kui enne kippus ta ikka kodust välja ja sõpradele külla, siis nüüd võõrustab tuttavaid pigem kodus.
Kuigi tundub, et võimalus iseseisvalt õppida, töötada ja elada on olemas kõigil, peavad mõned kõigi nende tavaliste tegevuste nimel oluliselt rohkem pingutama.
Nii ka 32-aastane sügava liikumispuudega Margit, kes päris oma koju üksi elama kolis veidi vähem kui aasta eest.
«Ma jäin omaette kolimisega ikka väga hiljaks,» muigab ta praegu.
Aga tegelikult varem väga ei saanudki.
Kaasasündinud tserebraalparalüüsi tõttu on noor naine kogu oma elu veetnud ratastoolis. Ja seni elas ta koos vanematega – kolmandal korrusel asuvas korteris. «See korter ratastoolis elavale inimesele ju ei sobinud, sest sealt ei pääsenud niisama lihtsalt ei sisse ega välja,» nendib Margit.
Võrdne perekonnaliige
Seetõttu asuski ta vanemate toel otsima päris oma korterit. Sellist, kuhu pääseks muretult ka ratastooliga sisse. Ja et ühtegi sobivat sotsiaalpinda Tartu linnal polnud, ei jäänud Margiti vanematel lõpuks muud üle, kui loobuda oma korterist ja osta tütrele elamispind. Kahes hiljuti valminud uuselamurajoonis leidusid ka korterid, mis sobiksid ratastoolis inimestele.
Margiti vanemad kolisid elama tema venna juurde väiksemasse korterisse.
Oma pere hoolivust ja toetust on Margit kogenud läbi oma elu. Kõige rohkem kasu on noorel naisel olnud sellest, et teda on vaatamata sügavale puudele koheldud võrdse pereliikmega. Ja utsitatud edasi püüdlema. Ilmselt see ongi Margitile andnud jõudu pürgida ka kõrghariduseni ja seista veel paljude teiste puudega kaaslaste eest MTÜ Händikäpp eesotsas.
«Meil oleks palju rohkem iseseisvaid puudega inimesi, kui nende vanemad toetaksid neid juba lapseeas rohkem,» on Margit oma kogemusele toetudes veendunud. Samas ei taha ta teps mitte, et sellest lausest jääks kellegi kõrvu kumisema etteheide. «Vanematel on paraku vaja teha raskeid valikuid,» lisab ta.
Et neid valikuid oleks lihtsam teha, on Margiti eestvõtmisel saanud Tartus alguse isikliku abistaja teenus. Teenus, mis muudab maailma kättesaadavamaks nii talle endale kui paljudele teistele liikumispuudega inimestele.
Margiti elu oleks ideaalne, kui seda isikliku abistaja teenust oleks võimalik kasutada rohkem. «Paraku on ja jääb alatiseks ridamisi toiminguid, mida ma oma puude tõttu kunagi teha ei saa,» teab ta.
Nii oleks Margitil isiklikku abistajat tarvis lausa ööpäevaringselt, kuid palgalisest abistajast on ikka ja jälle puudus, sest töötajaid on raske leida. Ja ikka ja jälle peab Margit võtma telefonikõne oma perele, et neid appi kutsuda. «Kui ma praegu millestki unistan, siis sellest, et minu vanemad ei peaks minu pärast muretsema ega minu eest hoolitsema. Et me saaks lihtsalt koos aega veeta,» sõnab noor naine.
Et toimetulek oleks veelgi iseseisvam, ootab Margiti korterit veel ridamisi kohandusi, mille eest aitab maksta Tartu linnavalitsus. Kui juba praegu saab naine külaliste saabudes ust avada diivanilt tõusmata ning tualettki on kohandatud ratastooliinimesele sobivaks, unistab Margit veel võimalusest mugavalt aknaid avada ning sobiva kõrgusega kööginurgast.
Küsib endalt nõu
«Võimalus puldiga uksi lukustada, ruloosid liigutada ning tulesid põlema panna on praegu kallis luksuskaup. Ja see on tõeline paradoks – mis mõne jaoks luksus, on mulle eluliselt vajalik olme,» märgib Margit.
Aga samas ta teab, et ühel hetkel endale igapäevaeluks vajaliku ka saab. Omaette elama asudes koges ta, et lihtsad igapäevased asjad võtavad erinevatel põhjustel tohutult aega.
Näiteks diivani tellimine – jaanuaris tellitud diivan jõudis oma uude koju alles juunis. «Kannatlikkust peab ikka väga palju olema,» naerab Margit.
Samas on ta õnnelik, et üksi elama asumine on toonud tema ellu uusi argiteadmisi. Näiteks igapäevase toidu ostmise ja valmistamise osas – kuidas arvestada vajalikke koguseid ja kuidas neist hiljem ka kõhutäidet valmistada.
«Enamasti ma söön külmutatud kodumaistest köögiviljadest tehtud kõikvõimalikke roogi, sest need saavad ruttu valmis,» ütleb Margit. Ja lisab, et möödunud jõulude ajal vanematel külas olles sai ta aru, et ema tehtud rosoljest ja sidrunikoogist paremat pole.
«Perega koos elades tunduvad paljud asjad nii iseenesestmõistetavad,» on Margit iseseisvat elu alustades aru saanud. Tema täiuslikust iseseisvusest puudub veel töökoht, mis võimaldaks rohkem ise hakkama saada.
Margit ei tea, et Tartus oleks mõni noor ratastoolis inimene, kes temaga sarnaselt palju füüsilist abi vajab, üksi elama asunud. Seepärast pole tal iseseisvalt elamise osas kelleltki nõu küsida.
Küll aga julgustab ta noori võimalusel iseseisvalt elama pürgima ning on vajadusel valmis nõugi andma.
Sest omamoodi teerajaja on Margit olnud läbi kogu oma elu.
Näiteks kui tema ülikoolis õppis, oli ratastoolis tudeng seal pigem erand kui reegel. Praegu kohtab puudega tudengeid alma materi seinte vahel oluliselt tihedamini.
«Ma loodan, et ka iseseisvalt elama asumine saab Eestis hästi ruttu hästi tavaliseks,» lausub ta.
Arvamus
Indrek Sooniste, Tartu linnavalitsuse eakate ja puudega isikute hoolekandeteenistuse juhataja:
Tartu linnas elab eelmise aasta andmeil kokku 12 369 puudega inimest, neist ratastoolis inimesi on 200 ringis.
Tartu linn saab toetada puudega inimesi isikliku abistaja teenusega, ratastoolis inimestest saavad seda teenust 16. Keskmiselt jagub seda teenust ühele inimesele 70 tunni ulatuses ühes kuus, kuid mõned saavad seda juba praegu rohkem ja mõned vähem.
Kui inimesel on lisaks jalgade funktsioonile kadunud ka võime igapäevatoimetustes käsi kasutada, vajaks ta isikliku abistaja teenust tegelikult ööpäevaringselt. Seda kohalik omavalitsus oma jõududega aga niipea pakkuda ei suuda.
Kuigi riik seab teenuse osutamise kohustuse seadusega just omavalitsuse õlule, ei sätesta ta täpsemalt selle osutamise tingimusi. On lihtsalt üks meede, mille võib ka mõne muu meetmega asendada. Et kõik abivajajad saaksid isikliku abistaja teenust vajalikus mahus, oleks väga vaja riigilt ka rahalist tuge, mis võiks minna isikule otse kas toetuse või kompensatsioonina.
Lisaks saavad liikumispuudega inimesed linnavalitsuselt tuge eluruumide kohandamiseks oma puudele vastavaks.
Kindlasti laheneksid paljude iseseisvalt elada soovivate inimeste probleemid, kui meil oleks ligipääsetav teenustemaja, nagu see on olemas paljudes riikides üle maailma.
Tartu linna arengukava (2007–2013) kohaselt peaksime aastaks 2012 rajama linna kuni 100 korteriga toetatud elamise üksuse, kuhu saaksid elama asuda ka sügava liikumispuudega inimesed. Kui vaadata praegust seisu arengukava täitmisel, on sellel majal lootust kerkida küll.
