09. veebruar 2008, Eesti Päevaleht
Autor: Kadri Ibrus

Uuring “Eesti naiste tervis” tõi välja positiivsed nihked nooremate naiste seksuaaltervises.

http://www.epl.ee/artikkel/417929

“Nad on saanud rohkem seksuaaltervist puudutavat teavet kodust ja koolist, kasutavad enam rasestumisvastaseid vahendeid ja enamikul on ka esimesest naistearsti külastusest pigem meeldivad mälestused, mis on väga positiivne,” ütles eile avalikustatud Tartu ülikooli naistekliiniku uuringu üks läbiviija, sama kliiniku naistearst Kai Part.

“Rõõmustav oli noorte hulgas näha tõhusate kaitsevahendite kasutuse tõusu. On näha drastiline kondoomi kasutuse erinevus vanemate ja nooremate naiste vahel,” märkis ta.

Teadlikkuse tõus näitab omakorda, et seksuaalhariduse andmine koolides on kandnud vilja, mille üle arstid ainult rõõmustavad. Küsitluse põhjal on noored saanud koolis seksuaalharidust rohkem kui vanemad naised. Ligi pool vastajaist peab kooli seksuaalharidust siiski ebapiisavaks ja vene emakeelega vastajatest kolmandik pole seda üldse saanud, kuigi sooviksid.

Uuring tõi välja ka murettekitavalt suured vägivallakogemuse protsendid ja seda eriti noorte naiste hulgas. Pardi sõnul võib siin üks põhjus olla selles, et noored nimetavad tõesti sagedamini vägivalda vägivallaks, kui vanemad naised võivad seda ikka veel normiks pidada. Noored tüdrukud võisid arvesse võtta ka peresisest vägivalda.

Naistenõuandlatega rahul

Väga suur protsent vastanutest oli rahul naistenõuandlate tööga, mis oli ka kõige eelistatum koht, kust abi saada ning nõu küsida. Eragünekoloogide juurde pöördus vähemus. Noored eelistavad ka noorte nõustamiskeskusi. Rahulolu raseduse katkestamise ajal saadud abiga oli samuti kõrge: 73 protsenti.

Kehvem oli lugu info saamisega rasestumisvastaste vahendite kohta enne ja vahetult pärast aborti: 57 protsenti ütles, et ei saanud seda. Naistearst Made Laanpere sõnul võib põhjus olla selles, et arst küll nõustas, kuid kuna naiste mõtted olid sel hetkel mujal, ei jõudnud see info lihtsalt nendeni. Kuid arstid tõdesid, et siis tuleb neid meetodeid muuta, kuidas naisteni siiski see oluline info viia.

Põhjustena, miks nad ei ole lapsi muretsenud, vastasid nooremad naised peamiselt, et soovivad lõpetada õpinguid. Kuni 24-aastased mainisid lisaks, et soovivad kõigepealt saada kindla elupaiga. 25–34-aastased mainisid majandusliku toimetuleku ebapiisavuse ja kindla töökoha saamise kõrval ka seda, et pole kohanud partnerit, kellega oleksid soovinud/võinud last saada. Viimast mainis neist 32 protsenti. Samuti vastas 39 protsenti 34–44-aastasi naisi. Vaid 1,5 protsenti tuhandest küsimustele vastanud naisest tõi järgmise lapse saamise motiivina välja Eesti rahva arvu vähenemise kriitilise piirini.

Seda tulemust kommenteerides märkis tervise arengu instituudi direktor Maris Jesse, et riigi tasemel tuleks tegelda ka noorte meeste tervisega ja 30-aastaste riskikäitumisega meeste enneaegse suremuse ennetamisega. “Kui me suudaksime need mehed elus hoida, et nad end surnuks ei jooks ega sõidaks, leiaksid need naised endale partnerid,” ütles Jesse, kelle sõnul ei saa iibest rääkides kõnelda üksnes kitsalt naiste sünnitustest.

Üle poolte naistest on suhtega rahul

Ankeet saadeti 5190 naisele

Vastas 2672 naist

•• Postiküsitlusega küsitleti 16–44-aastasi naisi, 47 protsenti vastajatest olid 16–24-aastased.

•• Ettepanek suguühteks majanduslike hüvede või raha eest on tehtud ligi neljandikule uuringus osalenud naisest.

•• 25–34- ja 35–44-aastastel naistel on seksuaalpartnereid elu jooksul olnud enamasti 4, 18–24-aastastel 3 ning 16–17-aastastel 2.

•• Enam kui kaks kolmandikku vastanutest on rahul oma praeguse seksuaalsuhtega. “Pigem õnnelikud” on ligi 46 protsenti kõigi vanusegruppide esindajaist. “Ei õnnelikud ega õnnetud” on 24 protsenti ning sama palju “väga õnnelikud”. Ülejäänud peavad end õnnetuks.

ENÜ järjekordne kokkusaamine toimub 17. veebruaril algusega kell 10.00 Tallinna Ülikooli uues majas Uus-Sadama 5 ruumis U648.
Tutvustame ENÜ Sihtasutuse 2007. aasta aruannet.

Kell 12 jätkub samas seminar , mis kestab kella 16-ni.

Kuidas kasvatada 21. sajandi poisse ja tüdrukuid?

Esialgne kava

11.30-12.00 Osavõtjate registreerimine, tervituskohv

12.00-13.00 Soolise võrdõiguslikkuse temaatika Eesti alushariduses

Avasõnad ENÜ eestistujalt Laine Tarviselt

Ülle-Marike Papp, SM soolise võrdõiguslikkuse osakonna nõunik

– Miks on vaja rääkida poistest ja tüdrukutest, mitte lihtsalt lastest ja noortest?

Marika Veisson, Tallinna Ülikooli eelkoolipedagoogika osakond,

– Mida on seni uuritud Tallinna Ülikoolis

Ülle Tõnumaa, lasteaiaõpetaja, Eesti Lasteaednike Liit

– Kui palju teatakse ja mida arvatakse soolisest võrdõiguslikkusest meie lasteaednike seas

Liisa Pakosta, Eesti Lastevanemate Liidu eestseisuse liige*

– Mida ootavad lapsevanemad

13.00-14.00 Rootsi kogemus

Ingrid Stenman, Järfälla kommuun

Maria Stenman, Järfälla kommuun

14.00-14.25 Kohvipaus

14.25-15.45 Rootsi kogemuste tutvustamine jätkub

15.45-16.00 Päeva kokkuvõte

*esinemine kinnitamisel

Seminaril on tagatud sünkroontõlge rootsi-eesti-rootsi.

Sõidukulud saavad kaetud nagu tavaliselt.

Palun teatada oma osavõtust hiljemalt neljapäevaks, 14. veebruariks.

Tervitades

Eha

Tere kõigile!

Palume saata järgev üleskutse kõigile, kes oleksid valmis ettevõtmises kaasa lööma!

Rõõmu,

Kadi Maria Vooglaid

EMSL

Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liit ning Eesti Rahva Muuseum kutsuvad kõiki jäädvustama meie riigi sünnipäeva tähistamist – olgu siis rahvapeo, matka, mängude, kelgutamise, talgute või muuga.

Paneme kirja, mida tegime, teeme fotosid ja videoklippe, ning saadame need Eesti Rahva Muuseumile, et ka aastakümnete ja –sadade pärast saaks meie tehtut näha. Tähistame Vabariigi sünnipäeva rõõmu ja uhkusega!

Lisaks ürituste Rahvamuuseumis säilitamisele püüame kajastada vahvamaid ja vaimukamaid tegemisi Eesti Päevalehes, Vabariigi juubelile pühendet lehekülgedel. Et reporterid ja fotograafid sel tähtsal päeval õiges kohas oskaksid olla ootame teie sünnipäevaplaane hiljemalt 20. veebruariks aadressil eesti90@ngo.ee .

Muuseum ootab saadetisi juubelipäevale järgnevatel nädalatel ning et neid hästi säilitada saaks, peaks seal olema kirjas:

Saatja kontaktandmed: nimi, telefon, aadress
Filmi-, foto-, teksti- ja esemeline materjali juures peab olema kirjas aeg (kuupäev, kuu ja aasta), koht (maakond, vald või linn, küla või tänav, talu või maja ja korteri nuber) ning tutvustus (mis, kes, miks ja muu lisainfo)
EMSLi nõukogu liige Mall Hellam: „Et meil on oma riik, ei ole enesestmõistetav. Olgem siis temaga nii rõõmus kui mures – et ta jätkuks ja kasvaks, tuleb meil endil seda väga tahta ja seda ka teistele näidata. Rahvas annab maale näo ning meie järgi saab mõõta kiindumust ja usku Eestisse.”

Kontaktinfo:

Eesti Rahva Muuseum

Veski 32

50409, Tartu

tel. 7350 400

erm@erm.ee  

www.erm.ee  

EMSL

Toompuiestee 17A

10137, Tallinn

tel. 58 150 617

eesti90@ngo.ee  

www.ngo.ee  

Mis on võrdõiguslikkus?
Nagu pole olemas kahte ühesugust sebrat, pole olemas ka kahte ühesugust inimest. Erinevad nii meie iseloom, välimus kui ka vajadused täisväärtuslikuks eluks. Võrdõiguslikkuse kui filosoofilise idee eesmärk on tagada kõikidele võimalus osaleda täisväärtuslikult ühiskonnaelus, kusjuures eksivad need, kes arvavad, et taotluseks on hoopis muuta kõik ühiskonnagrupid ühesuguseks.

http://www.yliopilasleht.ee/825

Võrdõiguslikkus kõrghariduse kontekstis

Haridus on miski, mille kaudu saab igaüks realiseerida oma potentsiaali. Tööturul tähendab see, et kõrgem kvalifikatsioon tagab paremad töökohad ja parema sissetuleku koos kõrgema sotsiaalse staatuse ja elustandardiga. Kõrgharidusel on selles protsessis eriline vastutus. Seetõttu võime väita, et ligipääs kõrgharidusele on võti paremasse tulevikku. Heterogeenses ühiskonnas tähendab see, et ka kõigile vähemus- ja alaesindatud gruppidele tuleb tagada ligipääs kõrgharidusele. See idee kätkeb endas erisuguste oskuste ja huvide, erisuguse regionaalse päritolu, vanuse, sotsiaalmajandusliku, kultuurilise ja etnilise taustaga üliõpilaste tunnustamist ja hindamist.

Peale individuaalse arengu seisukoha peetakse kõrgharidust ja selle omandanud inimesi ka ühiskonna arengu seisukohast väga oluliseks. Uuringud näitavad, et kõrgharitud inimestel on parem elukvaliteet, nad on tervemad, tarbivad rohkem kultuuri ja nad on riigile väiksemaks julgeolekuriskiks. Kõrgkoole on aegade algusest peale peetud ühiskonna arengumootoriteks, demokraatia kasvulavaks ja väärtushinnangute alustalaks. Seega võib öelda, et kõrgkoolid mõjutavad ühiskonda nii institutsionaalsel kui ka üksikindiviidi tasandil.

Sotsiaalmajaduslikust taustast tulenev ebavõrdsus

Praegu on Eesti kõrgharidusmaastikul peamine ebavõrdse kohtlemise alus üliõpilase ja/või tema vanemate sotsiaalmajanduslik seisund. Olukord, kus enam kui pooled tudengitest peavad maksma Euroopa ühtesid kõrgemaid õppemakse, seab kõrgharidusele olulised ligipääsupiirangud. Intelligentsust ja teadmisi pole võimalik osta ja seega ei tohi ka kõrgkooli sisseastumisel saada otsustavaks teguriks mitte inimese rahakoti paksus, vaid ainult tema vaimsed võimed ning huvi haridust omandada. Lahti seletatuna tähendab see, et kõrgkoolikõlbulikkuse üle otsustamiseks tuleb paika panna aste, mis mõõdab inimese vaimseid võimeid ning mille ületades loetakse inimene pädevaks omandama kõrgharidust. Hetkel kehtib Eestis väga kummaline kord, kus osale inimestest – nn riiklikul koolitustellimuse kohal õppivatele – on kehtestatud üks standard, ent kui seda ei ületata, siis avaneb võimalus asuda õppima tasulisele õppekohale. See on äärmiselt diskrimineeriv ja toetab arusaama, et raha eest on võimalik osta kõike, isegi haridust. Seetõttu ongi Eesti Üliõpilaskondade Liit (EÜL) seisukohal, et õppemaksud tuleks Eestis ära kaotada ja minna üle täielikult tasuta õppele. See ei tähenda, et EÜL tahaks kõikidelt praegu raha eest õppivatelt tudengitelt võtta ära võimalust omandada kõrgharidust, vaid et tuleks välja arvutada reaalne ja ühtne alus, mille kaudu mõõdetakse kõikide inimeste vaimseid võimeid, ja see olekski ainus kriteerium, mille alusel soovijaid kõrgkooli lubatakse.
Peale õppemaksude loob Eestis õppimiseks ebavõrdseid tingimusi ka üliõpilastele suunatud kehv sotsiaalsete garantiide süsteem. Praegu saab ainult umbes 15% kõikidest üliõpilastest nn õppetoetust ja seda jagatakse õppekoormuse täitmise ning hinnete alusel, mis tähendab, et seda võib nimetada hoopis stipendiumiks. Lisaks sellele ei taga jagatav summa isegi põhivajaduste, nagu eluase, toit, õppematerjalid jne rahuldamist.

Regionaalne ebavõrdsus

Rahaliste vahendite kõrval mõjutab inimese valikuid hariduse omandamisel ka tema perekonna ja lähikondlaste sotsiaalne ja regionaalne taust. Erinevad uuringud näitavad, et suurema tõenäosusega astuvad kõrgkooli inimesed, kelle vanematel on kõrgharidus. EÜLi poolt 2006. aastal tehtud uuring näitas, et Eestis omandab kõrgharidust üsnagi homogeenne grupp inimesi – üliõpilaste vanemate haridustase ja majanduslik olukord oli keskmiselt 20% kõrgem kui keskmisel samasse eagruppi kuuluval eestlasel. Vaatamata sellele, et Eesti on väike riik, on erinevatest regionaalsetest piirkondadest pärit üliõpilastel märkimisväärselt erinevad võimalused kõrgharidust omandada.

Ühelt poolt seisneb probleem selles, et üldhariduskoolide haridustase on varieeruv. Teiselt poolt avaldub regionaalne piiratus äärealade oluliselt madalametes sissetulekutes, mis nii mõnelgi juhul ei võimalda muidu võimekal noorel kodust kaugele kõrgharidust omandama asuda. Nii ongi kerge tekkima olukord, kus näiteks Tallinnas asuvad kõrgkoolid teenindavad peamiselt vaid Tallinnast ja Harjumaalt pärit noori.

Üliõpilaste sotsiaalmajandusliku olukorra uuringust selgus, et elukoht on üsna sageli põhjus, miks valitakse üks või teine ülikool. Tasulisel kohal õppijatest pooled pidid valima kooli, mis asuks elukohale lähedal. Lisaks on regionaalne ebavõrdsus suuresti seotud ka üldise sotsiaalmajandusliku olukorraga. Eesti äärealadel, nt Sillamäel või Võrumaal üles kasvanud noorel polegi sageli muud valikut, kui minna kohalikku kõrgharidust andvasse kooli, sest rahaliselt pole võimalik kodust kaugele kolida. Samas ei pruugita seal õpetada seda, mis konkreetsetel juhtudel noortele kõige paremini sobib või rohkem huvi pakub.

Sooline ebavõrdsus

Soolise võrdõiguslikkuse eesmärk on kaotada soo stereotüüpide ehk soorollidega (näiteks naine kui koduhoidja või mees kui perekonna toitja) kaasnevad ootused, mis piiravad oluliselt mõlema grupi eneseteostusvõimalusi. Nagu paljudes teistes endistes sotsialistlikes maades, on naiste haridustase Eestis viimasel kümnendil olnud kõrgem kui meestel. Kõrghariduses ületab naiste osatähtsus õppurite üldarvus kõikidel õppeastmetel meeste oma, seda ka magistri- ja doktoriõppes (vastavalt 66,2% ja 53,5%). Seega puhtalt numbreid vaadates võib väita, et hariduses on sooline ebavõrdsus meeste kahjuks. Sellisel fenomenil on mitmeid põhjendusi. Alates 1990. aastast on järjest suurenenud nende keskkoolilõpetajate protsent, kes jätkavad õpinguid kõrgkoolis. Kuna tütarlapsi on gümnaasiumilõpetajate hulgas enam kui noormehi, on neid ka kõrgkoolis palju rohkem. Samas on pelgalt naiste ja meeste suhtarvu põhjal väga ennatlik väita, et Eesti kõrghariduses on naiste olukorraga kõik korras. Võttes vaatluse alla kõik keskkoolil-
õpetajad, kaovad naiste eelised meeste ees, sest viimaste puhul on tõenäosus kõrghariduses jätkata umbes 30% kõrgem kui naistel. Lisaks toimub kraadi edenemisega naistudengite osakaalu küllaltki järsk langus ning õppejõudude ja teiste akadeemiliste juhtpositsioonide sekka kiigates võib öelda, et kaalukauss on tugevasti meeste kasuks kallutatud (näiteks kuuest avalik-õigusliku ülikooli rektorist on vaid üks – kunstiakadeemias – naine).

Lisaks sellele on kõrghariduses ka selge sooline eristumine. UNESCO andmed näitavad, et meeste aladeks kõrgkoolis on kujunenud tehnika ja inseneriteadus (80% eriala lõpetanutest) ja infotehnoloogia ning naiste erialadeks on humanitaarteadused ja meditsiin (vastavalt 70 ja 77% naised). Veelgi enam, hoolimata muidu paremast esindatusest kõrghariduses on teaduses siiski naisi vähem, seda eriti tippteadlaste hulgas.

Infrastruktuuri puudused diskrimineerivad puuetega inimesi

Tänane kõrgkool ei soosi ka puudega õppureid – paljud õppehooned, ühiselamud ja raamatukogud ei võimalda ratastoolis inimese ligipääsu ning nägemis- või kuulmispuudega inimestele sobivate õppematerjalide ja -vahendite arv on väga piiratud. Kehtivate põhimõtete, seaduste ja rahvusvaheliste aktide alusel on aga kõigil õigus võrdsel määral saada osa ühiskonnas toimuvast. Puudega tudengeid on Eesti kõrgkoolides väga vähe. Üliõpilaste sotsiaalmajandusliku uuringu järgi on Eesti üliõpilaskonnas vaid neli protsenti õppureid füüsilise puude või tõsise kroonilise haigusega. Peamine probleem on puudega inimeste vajadustele mittevastav infrastruktuur. Lisaks jääb vajaka õppejõudude teadlikkusest ja valmisolekust organiseerida õppetööd nii, et see sobiks ka auditooriumis viibivale erivajadustega õppurile.

Rikkus peitub inimestes

Majandusarengu- ja Koostöö Organisatsiooni (OECD) 2007. aastal valminud analüüs Eesti kõrghariduse kohta ei hinda võrdõiguslikkuse olukorda Eestis just väga kõrgelt. Raporti koostanud ekspertide sõnul jääb mulje, et kuigi on väga palju märke Eesti kõrgharidussüsteemis toimuvast erisugusest diskrimineerimisest, puudub Eestis tahe võrdõiguslikkuse küsimustega tegeleda. Selline hinnang on enam kui kahetsusväärne. Riik on põhiseadusest tulenevalt võtnud enda kohuseks kohelda kõiki oma kodanikke võrdselt ning tagada neile võrdsed võimalused. Veelgi enam, üksnes võrdõiguslikkuse ideed reaalselt rakendades saab riik kasutada kogu potentsiaali, mida tema kodanikkond endas kätkeb. Eriti oluline on igasuguse diskrimineerimise vältimine kõrghariduses, sest sealt suundutakse juba edasi tööturule ja kõrgharitud inimesed on üks ühiskonda edasiviiv jõud. Hariduse ülesanne pole turumajandusest tingitud kihistumist mitte süvendada, vaid seda vähendada. Ja loomulikult on võrdõiguslikkus kõrghariduse sfääris hea ka iga indiviidi vaatepunktist, kuna tagab kõigile võrdsed võimalused omandada hea haridus ja kindlustada seega ka hea tulevik. Eesti on liiga väike riik, et raisata oma rahvast ja selle potentsiaali, sest meie rikkus just nendes peitubki. Loodetavasti astutakse tulevikus julgemaid samme nii kõrghariduses kui ka kogu ühiskonnas kõigile võrdsete võimaluste tagamisega ja tulevased raportid selles valdkonnas Eesti kohta on aina positiivsemad.

Maris Mälzer,

Eesti Üliõpilaskondade Liidu juhatuse aseesimees sotsiaalpoliitika valdkonnas

Head sõbrad,
selle artikliga seoses tahan veel kord meelde tuletada, et kõigil töötavatel puudega inimestel sõltumata vanusest, on võimalik saada töötamise toetust. Loomulikult peab tehtud kulu olema puudest tingitud. Helistasin SKAsse ja pärisin veel mõne asja kohta:
1. pensioniametites puudub spetsiaalne taotlusblankett, tuleb ise lisada kirjalik selgitus puudest tingitud ja töötamisega seotud lisakulu vajaduse kohta.
2. ametnikel puudub juhis, mis on puudest tingitud ja mis ei ole puudest tingitud lisakulu. Seega saab otsustavaks teie lisatud põhjalik selgitus iga kuludokumendi kohta. Ma päris huviga ootan, kuidas lahendatakse vaidlusküsimused – liig oleks vist loota, et kõiki põhjendusi niisama lihtsalt aktsepteeritakse.
3. kõik kuludokumendid koguge kenasti kokku, neid ei pea esitama igakuiselt, võib kord aastas, kord kahe-kolme kuu tagant, nii, nagu teile sobiv on. Rahaline limiit on ju teada – 4000 kr kolme aasta kohta. Kui limiit täis, pole sel teemal enam pensioniametisse asja.
4. kellel on raske minna ise pensioniametisse, võib dokumendid saata posti teel või kellegi teisega. Sellel teisel peaks olema teie omakäeliselt kirjutatud lihtvolitus a la: mina, see ja see + isikukood või dok nr, volitan seda ja seda + isikukood või dok nr, esindama ennast selles ja selles küsimuses. Kaasas peavad olema enda ja volitaja isikuttõendavad dokumendid.

Lisan ka kord juba listis olnud Sotsiaalkindlustusameti ametliku selgituse töötamistoetuse kohta:
Töötamistoetust makstakse 16-aastasele ja vanemale töötavale puudega inimesele, kellel on puudest tingituna tööga seotud lisakulutusi.

Töötamistoetust makstakse puudega inimese enda poolt tehtud puudest tingitud töötamisega seotud tegelike kulutuste osaliseks hüvitamiseks kuni 10-kordses sotsiaaltoetuste määras kolme kalendriaasta jooksul toetuse esmakordsest määramisest arvates. Kui kolme kalendriaasta jooksul tehtud lisakulud on maksimumsummast väiksemad, makstakse toetusena välja puudega inimese poolt kauba või teenuse eest tegelikult tasutud summa.
Toetusega hüvitatavad kulutused peavad olema tehtud töötamise ajal. Enne töötamise algust ja peale töötamise lõppu tehtud kulutuste hüvitamiseks toetust ei maksta. Toetust makstakse vastavalt esitatud kuludokumentidele kalendriaasta kestel tehtud kulutuste eest. Eelmisel kalendriaastal tehtud kulutuste eest makstakse toetust, kui avaldus toetuse saamiseks on esitatud hiljemalt jooksva aasta 31. märtsil.

Toetuse taotlemisel tuleb lisadokumentidena esitada:
1. tööraamat või muu töötamist tõendav dokument;
2. dokument töötamisega seotud kulude kohta;
3. kirjalik selgitus puudest tingitud ja töötamisega seotud lisakulu vajaduse kohta.

Tervitab Auli

Tartu Postimees
http://tartu.postimees.ee/050208/tartu_postimees/arvamus/310046.php?heljo-pikhof-labi-raskuste-tooturule  

Heljo Pikhof: läbi raskuste … tööturule

05.02.2008 00:01
Heljo Pikhof, Riigikogu sotsiaalkomisjoni esimees (sotsiaaldemokraat)

Tänavu aastast tõuseb tööealiste puudega inimeste toetus keskeltläbi 30 protsenti. Uuringud näitavad, et kõigist elanikkonnarühmadest on just nemad pidanud seni kõige kasinamaga leppima. Näiteks vanaduspension on päris tuntavalt suurem kui töövõimetuspension.

Ka on appi võetud päris uudne meede – töötavatele puudega inimestele hakkab riik maksma töötamistoetust, mis on mõeldud osaliselt katma nende töötamisega seotud lisakulutusi – näiteks transpordikulusid või väljaminekuid lisaabile ja abivahenditele.

Iga mehe mõõtu töö

Jutt käib tööeas inimestest, kelle jaoks kõige loomulikum ja ka väärikam viis oma eluga toime tulla oleks tööd teha. Praegu on tööealistest puudega inimestest hõivatud vaid 17 protsenti.

Miks nii vähe, sellel on palju põhjusi. Esiteks muidugi see, kust me tuleme: pikki aastakümneid olid erivajadusega inimesed nelja seina vahele surutud, ühiskond vaatas neist lihtsalt mööda.

Kuhu me jõuda tahame? Viieteist aastaga ehk sinnamaani, et pooled tööeas puudega inimesed oleksid tööga hõivatud, oleksid sotsiaalselt aktiivsed. Et see pole ilmvõimatu eesmärk, näitab paljude demokraatiariikide kogemus. Ennekõike on see seotud hoiakute või õigemini hoiakute murdmisega. Iga inimene tahab tunda end vajalikuna.

Kui ühiskond ega ka inimene ise ei keskendu sellele, mida üks või teine puue temal teha ei lase, vaid õpib mõtlema nende tööde-tegemiste peale, mida ta teha suudab ja mis talle teha meeldiks, on pool võitu juba käes.

Tõsi see on, et vaegnägija ei sobi näiteks rongi- või bussijuhiks. Ometi on kümneid, kui mitte sadu talle jõudumööda töid.

Teistest riikidest on tuua ilusaid näiteid, kus isegi täielikult töövõimetuks tunnistatud inimesed on jõudnud ministritoolini välja. Tähtis on mitte käega lüüa, et kes mind ikka tahab.

Tahame küll! Puudega inimest oma töötajaskonna sekka oskavad juba oodata need tööandjad, kellel on olnud tahtmist ja südant märgata inimese erivajadusi ning tema tööpaik vastavaks kohendada.

Vastupidi levinud arvamusele ei nõua see kaelamurdvaid ümberkorraldusi, sageli piisab pelgalt värskest pilgust, mitte eriti kulukatest abivahenditest või isegi tööülesannete pisukesest ümberjagamisest.

Igatahes on puudega inimesi tööle rakendanud juhtidel kindel teadmine: läbi raskuste tööle tulnud inimene on enamasti kohusetundlik ja pühendunud ega kipu, saba seljas, esimesel võimalusel parematele jahimaadele kaduma.

Vähetähtis pole seegi, et lisaks jooksvale sissetulekule tagab töötamine ka kindlustuskaitse – õiguse töötushüvitisele ning suuremale pensionile tulevikus.

Ja lõpuks – kiiresti vananeva rahvastikuga riigis ei saagi me endale lubada, et osa inimesi, kes tahaksid ja suudaksid tööd teha, jääksid tööturult kõrvale.

Kännu tagant lahti

Iseäranis rõõmustav on see, et puudega inimeste sotsiaaltoetuste kontseptsiooni väljatöötamisest võtsid osa ka erivajadustega inimeste esindusorganisatsioonid. Esiteks on see samm kodanikuühiskonna poole ja teiseks – kes teaksid veel paremini oma vajadusi kui need, kes päevast päeva oma puuet trotsivad.

Ühiselt jõuti ka järeldusele, et ei ole otstarbekas läheneda eri earühmadele ühtviisi. Lastel on peatähtis soodustada nende arengut ning hariduse ja elukutse omandamist. Jutt käib ka näiteks õppevahenditest ja tugiteenustest koolis.

Tööeas ja tööst huvitatutest tuleks aga võimalikult paljud tööle aidata. Kui inimese enda ja tema perearsti käest on kogutud rohkem teavet, on sügisest kavas muuta toetamine inimesekeskseks, nõnda et see paremini vastaks igaühe individuaalsetele vajadustele.

Kõrvalabi vajadus, mille sageduse järgi praegu puude raskusastet määratakse, ei ole ainus ega ka vältimatu puudega kaasnev nähtus. Eakad inimesed vajavad aga eeskätt senisest paremat hooldust ja kõikvõimalikke teenuseid, mida omavalitsused suudavad täna veel väga ebaühtlaselt pakkuda.

Sellest lähtuvalt lepiti omal ajal kokku, et toetusi tõstetakse järguti. 2006. aastal suurenesid toetused lastele. Kännu taha takerduti möödunud aastal, kui oleks pidanud tõusma tööealiste inimeste abiraha. Eelmine valitsus seda teha ei suutnud, seega tuleb seda teha meil – kännu tagant, nagu öeldud, saime nüüd siis lahti.

See, et puudega inimeste toetuste tõstmises jäi aasta vahele, on tekitanud palju arusaamatust, sest puudega pensionärid on oodanud hõlpu enestelegi. Ja õigusega. Õli valasid tulle veel Keskerakonna ja Rahvaliidu eestkõnelejad – mõlemad erakonnad olid endises, asjaga kimpu jäänud valitsuses –, kes siis, kui riigieelarve oli juba koos, oma parandusettepanekud letti lõid.

Keegi ei ole ju selle vastu, et ka eakate toetamise probleem tuleb võimalikult kiiresti lahendada, kõige vähem veel sotsiaaldemokraadid. Paraku ei saa kõike kohe ja korraga. Omalt poolt tahame teha kõik selleks, et ka eakate puudega inimeste küsimus leiaks juba 2009. aastal parima lahenduse.

Lugupeetud listi lugejad!

Karaski Keskus annab teada, et järgmised rehabilitatsioonikursused, kuhu saab juba registreerida, toimuvad
15.-19. veebruar 2008 ja
28. märts – 01. aprill 2008

Riiklikku rehabilitatsiooniteenust osutatakse tööealistele ja pensionil olevatele puuetega inimestele.

Kes veel ei tea – Karaski Keskus asub Põlvamaal Kõlleste vallas. Keskus osutab teenust ja koostab ka rehabilitatsiooniplaane. Ainsana Eestis ollakse spetsialiseerunud (põhiliselt liikumispuudega inimestele) 5-päevastele nõustamis- ja füsioteraapiateenuste osutamisele.

Lisainfo ja registreerimine:

Veiki Laan 51 75 842
veikil@hot.ee  

Maia Laas 50 77 531
karaski@hot.ee  

Siin ka Ülle Valvari avalik kiri.

Tere!

Küsin nüüd oma küsimused läbi listi, sest Veiki Laan ei vasta telefonile ega meilidele.

Kaisin 2006.a. lõpus Karaskil koos mitme sõbraga rehabilitatsiooni kursusel. Omamoodi oli see huvitav kursus, kahjuks oma ala professionaale oli vähe.

Tahtsin nüüd teada, et kes on rehabilitatsioonikursuste nüüdsed spetsialistid? Mis teemad on?
Kas kordub sama lugu, nagu eelmisel korral, et reha plaanidel oli tundmatute spetsialistide nimed all, keda me ei näinud ega meiega ei tegelenud?

Ühesõnaga tahan teada konkreetselt tegijaid ja mis täpsed teemad on.

Tänudega

Ülle Valvar

Autor: Rita Loel
Kolmapäev, 30. jaanuar 2008.

Viieaastane Andra on erivajadustega laps, kes sai eelmisel aastal tänu saatele “Tantsud tähtedega” spetsiaalse jalgratta, mis mõeldud liikumispuudega inimesele. Tegemist oli 2006. aasta tantsusaate annetusega ning ema Pireti sõnul poleks nad 17 000 krooni maksvat ratast tõenäoliselt muidu kunagi endale lubada võinud.

“See on kolmerattaline ratas, millel on seljatugi ning võimalik kinnitada rihmadega lapse jalad pedaalidele ja käed rattasarvedele,” selgitas ema Piret, lisades, et rattal on olemas ka vanema jaoks sõiduriista tagant juhtimise kang. Et tänavu lõpeb möödunud aastase tantsusaate annetustele taotluste esitamise aeg 31. jaanuaril, paneb Piret kõigile liikumispuudega laste vanematele südamele, et nad ikka tõsiselt järele mõtleksid ning oma soovi teele saadaksid.

Piret teab, et nii abiotsimisel kui ka lapsele ravivõimaluste leidmisel tuleb Eesti riigis loota vaid iseendale. “Kuna Andra käib väikelastekodus lasteaiarühmas, sain mina tantsusaate annetusest teada sealt; samas oli üks ema, kes käis oma lapsega seal massaažis, ning tema nägi ankeeti minu käest,” rääkis naine info liikumist. Ometi peaksid ju ka omavalitsuste sotsiaaltöötajad olema saanud infot abivõimalustest ning võiksid olla agaramad selle edastamisel. Teavad ju nemad kõige paremini, kes nende vallas abi vajab.

Andra on sündinud harvaesineva Westi sündroomiga, mis avaldus kolmekuuselt pärast vaktsineerimist. Piret ei tea, et Saaremaal teist sellise murega last oleks. “Arstid ei oska ka öelda, millest see tekib,” nentis Piret, kelle jaoks on haiglad ja taastusraviosakonnad saanud vaat et lapse teiseks koduks.

“Pool elu on ta küll autos olnud,” lisas ema, kelle sõnul kulub perel kuus Andra sõidutamisele 4500 krooni. Tuleb ju igale poole sõita. Olgu siis Kuressaarde väikelastekodusse või mandrile tohtrile. Veebruaris lähevadki Andra ja Piret taas Tartusse uuringutele ning pärast seda Haapsallu taastusravisse. “Eks ma ikka ise otsin neid võimalusi,” ütles Piret.

Ta ei kujuta ette, mis oleks siis saanud, kui oleks tüdrukuga lihtsalt koju nelja seina vahele jäänud. “Väga suurt abi oleme saanud massöör Veera Jõeäärelt,” kiitis Piret. “Sest pärast seda, kui hakkasime käima väikelastekodus massaaži saamas, hakkas Andra silmnähtavalt arenema.”

Väikelastekodus on Andra päevas 3,5 tundi ning seal tegelevad temaga ka logopeed ja füsioterapeut. Tüdrukule on tehtud tema pinges lihaste tõttu kaks operatsiooni ning 10-aastaselt ootab teda ees veel üks lõikus.

Ehkki Andra on sügava arengupuudega, ei käi ega räägi, on ta rõõmus laps, kellele ema sõnul meeldivad kõik naiselikud asjad – huulepulgad, lõhnaõlid ja küünelakid. “Raamatutest otsib ta titasid ning mängunurgas on kindel koht nukkudel, ta teab täpselt, mida süüa tahab – näiteks kohupiim ja pudrud talle ei maitse, seevastu lihatoidud on lemmikud,” iseloomustas ema tütart, kellega koos on ta praktiliselt 24 tundi ööpäevas ja nii sünnist saati.

“Ega meie olukord ju kõige hullem olegi,” märkis Piret optimistlikult. Ta ei ole kaotanud lootust, et Andra ühel päeval siiski ka jalad alla võtab – praegu kaalub tüdruk 17,5 kilo ning varsti on teda süles tassida raske. Pireti sõnul ei ole ka rääkima hakkamine ilmvõimatu.

Eesti liikumispuudega inimeste liidu tegevjuht Auli Lõoke ütles Oma Saarele, et 2006. aasta “Tantsud tähtedega” saatest kogunud annetusele saadeti üle 200 taotluse. Tänavune toetussumma oli üle miljoni krooni.

http://www.omasaar.ee/index.php?content=artiklid&sub=1&artid=5550  

Ratastoolis Margit – teerajaja läbi elu
30.01.2008 00:01
Silja Paavle, Tartu Postimees

Iseseisvalt elama asumine on noore inimese jaoks oodatud ja loomulik samm tema eluloos. Sestap poleks ju ka Margit Rosentali üksi elama asumises midagi erilist.

http://www.postimees.ee/300108/tartu_postimees/varia/308995.php

Sügava liikumispuudega Margit Rosental sai omaette kodu alles 32-aastasena. Ta on selle üle väga õnnelik ja armastab oma kodu väga – kui enne kippus ta ikka kodust välja ja sõpradele külla, siis nüüd võõrustab tuttavaid pigem kodus.
Kuigi tundub, et võimalus iseseisvalt õppida, töötada ja elada on olemas kõigil, peavad mõned kõigi nende tavaliste tegevuste nimel oluliselt rohkem pingutama.
Nii ka 32-aastane sügava liikumispuudega Margit, kes päris oma koju üksi elama kolis veidi vähem kui aasta eest.
«Ma jäin omaette kolimisega ikka väga hiljaks,» muigab ta praegu.
Aga tegelikult varem väga ei saanudki.
Kaasasündinud tserebraalparalüüsi tõttu on noor naine kogu oma elu veetnud ratastoolis. Ja seni elas ta koos vanematega – kolmandal korrusel asuvas korteris. «See korter ratastoolis elavale inimesele ju ei sobinud, sest sealt ei pääsenud niisama lihtsalt ei sisse ega välja,» nendib Margit.

Võrdne perekonnaliige

Seetõttu asuski ta vanemate toel otsima päris oma korterit. Sellist, kuhu pääseks muretult ka ratastooliga sisse. Ja et ühtegi sobivat sotsiaalpinda Tartu linnal polnud, ei jäänud Margiti vanematel lõpuks muud üle, kui loobuda oma korterist ja osta tütrele elamispind. Kahes hiljuti valminud uuselamurajoonis leidusid ka korterid, mis sobiksid ratastoolis inimestele.

Margiti vanemad kolisid elama tema venna juurde väiksemasse korterisse.

Oma pere hoolivust ja toetust on Margit kogenud läbi oma elu. Kõige rohkem kasu on noorel naisel olnud sellest, et teda on vaatamata sügavale puudele koheldud võrdse pereliikmega. Ja utsitatud edasi püüdlema. Ilmselt see ongi Margitile andnud jõudu pürgida ka kõrghariduseni ja seista veel paljude teiste puudega kaaslaste eest MTÜ Händikäpp eesotsas.

«Meil oleks palju rohkem iseseisvaid puudega inimesi, kui nende vanemad toetaksid neid juba lapseeas rohkem,» on Margit oma kogemusele toetudes veendunud. Samas ei taha ta teps mitte, et sellest lausest jääks kellegi kõrvu kumisema etteheide. «Vanematel on paraku vaja teha raskeid valikuid,» lisab ta.

Et neid valikuid oleks lihtsam teha, on Margiti eestvõtmisel saanud Tartus alguse isikliku abistaja teenus. Teenus, mis muudab maailma kättesaadavamaks nii talle endale kui paljudele teistele liikumispuudega inimestele.

Margiti elu oleks ideaalne, kui seda isikliku abistaja teenust oleks võimalik kasutada rohkem. «Paraku on ja jääb alatiseks ridamisi toiminguid, mida ma oma puude tõttu kunagi teha ei saa,» teab ta.

Nii oleks Margitil isiklikku abistajat tarvis lausa ööpäevaringselt, kuid palgalisest abistajast on ikka ja jälle puudus, sest töötajaid on raske leida. Ja ikka ja jälle peab Margit võtma telefonikõne oma perele, et neid appi kutsuda. «Kui ma praegu millestki unistan, siis sellest, et minu vanemad ei peaks minu pärast muretsema ega minu eest hoolitsema. Et me saaks lihtsalt koos aega veeta,» sõnab noor naine.

Et toimetulek oleks veelgi iseseisvam, ootab Margiti korterit veel ridamisi kohandusi, mille eest aitab maksta Tartu linnavalitsus. Kui juba praegu saab naine külaliste saabudes ust avada diivanilt tõusmata ning tualettki on kohandatud ratastooliinimesele sobivaks, unistab Margit veel võimalusest mugavalt aknaid avada ning sobiva kõrgusega kööginurgast.

Küsib endalt nõu

«Võimalus puldiga uksi lukustada, ruloosid liigutada ning tulesid põlema panna on praegu kallis luksuskaup. Ja see on tõeline paradoks – mis mõne jaoks luksus, on mulle eluliselt vajalik olme,» märgib Margit.

Aga samas ta teab, et ühel hetkel endale igapäevaeluks vajaliku ka saab. Omaette elama asudes koges ta, et lihtsad igapäevased asjad võtavad erinevatel põhjustel tohutult aega.

Näiteks diivani tellimine – jaanuaris tellitud diivan jõudis oma uude koju alles juunis. «Kannatlikkust peab ikka väga palju olema,» naerab Margit.

Samas on ta õnnelik, et üksi elama asumine on toonud tema ellu uusi argiteadmisi. Näiteks igapäevase toidu ostmise ja valmistamise osas – kuidas arvestada vajalikke koguseid ja kuidas neist hiljem ka kõhutäidet valmistada.

«Enamasti ma söön külmutatud kodumaistest köögiviljadest tehtud kõikvõimalikke roogi, sest need saavad ruttu valmis,» ütleb Margit. Ja lisab, et möödunud jõulude ajal vanematel külas olles sai ta aru, et ema tehtud rosoljest ja sidrunikoogist paremat pole.

«Perega koos elades tunduvad paljud asjad nii iseenesestmõistetavad,» on Margit iseseisvat elu alustades aru saanud. Tema täiuslikust iseseisvusest puudub veel töökoht, mis võimaldaks rohkem ise hakkama saada.

Margit ei tea, et Tartus oleks mõni noor ratastoolis inimene, kes temaga sarnaselt palju füüsilist abi vajab, üksi elama asunud. Seepärast pole tal iseseisvalt elamise osas kelleltki nõu küsida.

Küll aga julgustab ta noori võimalusel iseseisvalt elama pürgima ning on vajadusel valmis nõugi andma.

Sest omamoodi teerajaja on Margit olnud läbi kogu oma elu.

Näiteks kui tema ülikoolis õppis, oli ratastoolis tudeng seal pigem erand kui reegel. Praegu kohtab puudega tudengeid alma materi seinte vahel oluliselt tihedamini.

«Ma loodan, et ka iseseisvalt elama asumine saab Eestis hästi ruttu hästi tavaliseks,» lausub ta.

Arvamus

Indrek Sooniste, Tartu linnavalitsuse eakate ja puudega isikute hoolekandeteenistuse juhataja:

Tartu linnas elab eelmise aasta andmeil kokku 12 369 puudega inimest, neist ratastoolis inimesi on 200 ringis.

Tartu linn saab toetada puudega inimesi isikliku abistaja teenusega, ratastoolis inimestest saavad seda teenust 16. Keskmiselt jagub seda teenust ühele inimesele 70 tunni ulatuses ühes kuus, kuid mõned saavad seda juba praegu rohkem ja mõned vähem.

Kui inimesel on lisaks jalgade funktsioonile kadunud ka võime igapäevatoimetustes käsi kasutada, vajaks ta isikliku abistaja teenust tegelikult ööpäevaringselt. Seda kohalik omavalitsus oma jõududega aga niipea pakkuda ei suuda.

Kuigi riik seab teenuse osutamise kohustuse seadusega just omavalitsuse õlule, ei sätesta ta täpsemalt selle osutamise tingimusi. On lihtsalt üks meede, mille võib ka mõne muu meetmega asendada. Et kõik abivajajad saaksid isikliku abistaja teenust vajalikus mahus, oleks väga vaja riigilt ka rahalist tuge, mis võiks minna isikule otse kas toetuse või kompensatsioonina.

Lisaks saavad liikumispuudega inimesed linnavalitsuselt tuge eluruumide kohandamiseks oma puudele vastavaks.

Kindlasti laheneksid paljude iseseisvalt elada soovivate inimeste probleemid, kui meil oleks ligipääsetav teenustemaja, nagu see on olemas paljudes riikides üle maailma.

Tartu linna arengukava (2007–2013) kohaselt peaksime aastaks 2012 rajama linna kuni 100 korteriga toetatud elamise üksuse, kuhu saaksid elama asuda ka sügava liikumispuudega inimesed. Kui vaadata praegust seisu arengukava täitmisel, on sellel majal lootust kerkida küll.

Olete oodatud Eesti Vabariigi aastapäevale pühendatud MTÜ Merimetsa Tugikeskuse keraamika- ja maalitoa tööde näituse

“PUUDUTUS”

pidulikule avamisele Tallinna Puuetega Inimeste Tegevuskeskuses,

Endla 59 05.02.2008.a. kell 14.00

Näitusega on võimalik tutvuda kuni veebruari lõpuni tööpäeviti kella 10-18.

Tallinna Puuetega Inimeste Koda
Endla 59, 10615 Tallinn
Telefon: 655 4161
http://www.tallinnakoda.ee  

Jaanuari lõpp toob järgmisi uudiseid:

* MTÜ Kodukant Harjumaa kutsub kõiki aiandushuvilisi 29. veebruaril kell 13.00 – 18.00 koolitusele “Metsamarjad koduaedadesse”, Rae Kultuurikeskusesse (Rae vald, Jüri)

Koolituse viib läbi lektor Taimi Paal, Eesti Maaülikoolist. Koolituse hind 150 krooni (sisaldab 2 kerget kohvipausi). Informatsioon ja koolitusele registreerimine: e-mail: info@kkharju.ee  või telefon 5029006 (Marianne). Rohkem infot leiate kirja lisast.

* Veel üks uudis Kodukant Harjumaa organisatsioonist: taaskord on vahetunud tegevjuht. Eelmisel aastal vedasid tegemisi Helen ja Mari-Liis, nüüd sellest aastast koordineerib Kodukandi tegemisi Harjumaal Marianne Rosenfeld. Temaga saate ühendust uuel meiliaadressil: info@kkharju.ee  või tel 5029006 või faksil 6048848. Kontor paikneb aga jätkuvalt Harju Ettevõtlus- ja Arenduskeskusega ühes: Mustamäe tee 4, Tallinn.

KKH tegevuse põhieesmärgiks on Harjumaa maaelu ja külade säilimisele, taaselustamisele ja arendamisele kaasaaitamine, sealhulgas maamajanduse ja rahvuskultuuri toetamine ning erinevate külaliikumiste ühendamine. Ühendus nõustab külaorganisatsioone, korraldab koolitusi ja infoüritusi, aitab muul viisil kaasa Harjumaa maaelu arendamisele. Võtke Mariannega julgelt ühendust!

* Riigikantselei ja Avatud Eesti Fond kuulutavad välja ühiskonkursi kodanikeühendustele.
Konkursi eesmärk on kodanikeühenduste kaasabil suurendada elanikkonna teadlikkust Euroopa Liidust, tugevdada Euroopa identiteeti ning kaasata inimesi enam Euroopale oluliste teemade arutellu.

Konkursi peateemaks on kultuuridevaheline dialoog.
Konkursile on oodatud ühiskonnas laiemat kõlapinda pälvivad projektid, eriti aga noortega seotud algatused. Teemad, millel projekte oodatakse, puudutavad Euroopa kodanikuharidust ja kodanikuteadvust ning soodustavad erinevate kultuuriliste, keeleliste, rahvuslike ja usulise taustaga inimeste vastastikust läbikäimist. Olulised märksõnad, mida projektide ettevalmistamisel silmas pidada, on sallivus, koostöövalmidus, hoolimine ja parem üksteisemõistmine. Toetuse ülempiiriks on 100 000 krooni.

Taotluste esitamise tähtaeg on 18. veebruar. Loe lähemalt: http://www.oef.org.ee/et/contest/20080125114138/  

* Taotlusi saab esitada UNESCO 2008-2009. aasta osalusprogrammi, kuhu oodatakse UNESCO prioriteetidega haakuvaid projekte hariduse, teaduse, kultuuri ja IKT vallast. Projekte oodatakse juba 1. veebruariks!

Taotluste hindamine toimub kahes etapis: esmalt toimub rahvuslik eelvoor, kust kümme edukamat pääsevad edasi rahvusvahelisse hindamisvooru.

Projekt peab olema vähemalt riikliku mõõtmega, kuid regionaalsetel või rahvusvahelistel projektidel on suurem lootus läbiminekuks.

Raha võib taotleda spetsialistide või konsultantide teenuste eest tasumiseks; koolituste, seminaride ja konverentside korraldamiseks; vahendite muretsemiseks; trükiste soetamiseks ja kirjastamiseks.

Raha ei anta projekti esitava(te) organisatsiooni(de) administratiivkulude ega personalikulude katmiseks, ehituseks ega sõidukite ostmiseks.

Taotletava summa ülempiir on 26 000 USD rahvusliku ja 35 000 USD rahvusvahelise projekti jaoks. Eeldatakse ka omafinantseeringut.

Loe lähemalt siit: http://www.unesco.ee/  

* Avatud Eesti Fond kutub huvilisi osalema Ida-Ida Piiriülese Koostööprogrammi teabepäeval 6. veebruaril kell 13:00 Avatud Eesti Fondi saalis (Estonia pst 5a, II korrus)

Ida-Ida on rahastav tegevusprogramm, mis toetab piiriüleseid koostööprojekte erinevatel teemadel, huviliitude loomisest arengukoostöö ja kodanikuhariduseni.

Tegusal pärastlõunal tutvustab Ida-Ida programmi koordinaator Kelly Grossthal programmi võimalusi, nõudeid ja taotlusprotsessi. Peale ergutavat kohvipausi õpitakse kirjutama head projekti konkreetsete toetust saanud projektide näitel. Oma kogemust, nippe ja nõu on sel otstarbel lahkesti nõus jagama Heiko Pääbo Tartu Ülikooli Euroopa Kolledžist.

Loe lähemalt: http://www.oef.org.ee/et/news/20080129002314/  

* Haridus- ja Teadusministeerium, Põhjamaade Ministrite Nõukogu esindus ja Sihtasutus Archimedes kutsuvad Teid Nordplus programmi infopäevadele, mis toimuvad 6. veebruaril Tallinnas (avaseminar), 7. veebruaril Haapsalus ja 8. veebruaril Tartus.

Ühine identiteet ja koostöö Põhjamaadega on Eestile olnud olulisel kohal läbi aegade. 2008. aastast käivitus Põhja- ja Baltimaid hõlmav Nordplus programm, mille eesmärgiks on tugevdada ja arendada Põhjamaade hariduskoostööd ning anda oma panus Põhja- ja Baltimaade ühisesse haridusmaastikku. Programm toetab mobiilsust, projekte ja võrgustikke ning on avatud hariduse ja elukestva õppega seotud asutustele ja organisatsioonidele. Loe lähemalt siit: http://www.archimedes.ee/hkk/index.php?leht=419  

Tervitades,
Mari-Liis Dolenko

Harju Ettevõtlus- ja Arenduskeskus
Mustamäe tee 4, 10621 Tallinn
Tel/faks 6566 641
www.hedc.ee