Hoidke üksteist ja tunnistage iseenda väärtust selles elus…

…Ajaks, mil Jumal lõi naise, oli ta juba kuus päeva ületööd teinud. Üks inglitest ilmus ta ette ja ütles: "Miks kulutad sa just tema peale nii kaua aega?"
Ja Jumal vastas: "Oled sa näinud kavandilehte, mis ma ta jaoks tegin? Ta peab olema pestav, aga mitte plastikust, tal peab olema üle 200 liigutatava osa, kõik asendatavad ja ta peab töötama dieetkoolal ning söögijääkidel, tal peab olema süli, mis mahutaks samaaegselt neli last, suudlus, mis raviks kõike alates kriimustatud põlvest kuni murtud südameni ja ta teeb kõike kasutades vaid kahte kätt."
Ingel oli vapustatud neist nõudmistest: "Ainult kahte kätt!? Ei ole võimalik! Ja see on ainult tüüpmudelil? Seda on liiga palju ühe päeva jaoks! Oota homseni ja lõpeta siis."
"Aga ma ei oota," oli Jumal vastu, "ma olen selle südamelähedase loomingu lõpetamisega juba lõpusirgel. Ta suudab juba end ise ravida, kui haigeks jääb . JA võib töötada 18-tunniseid tööpäevi."
Ingel liikus lähemale ja puudutas naist. "Aga sa oled ta nii pehme teinud, Jumal."
"Ta ongi pehme," nõustus Jumal, "aga ma olen ta ka tugevaks teinud. Sul pole aimugi, mida ta suudab taluda ja saavutada."
"Kas ta on ka võimeline mõtlema?" tahtis Ingel teada.
Jumal vastas: "Mitte ainult mõtlema, vaid ka selgitama ja läbi rääkima."
Järsku märkas Ingel midagi, sirutas käe välja ja puudutas naise põske. "Ups, tundub, et see mudel lekib pisut. Ma ju ütlesin, et püüad sellega liiga palju."
"See ei ole leke," parandas Jumal, "see on pisar!"
"Mille jaoks see pisar vajalik on?" küsis Ingel.
Jumal vastas: "Pisaraga väljendab ta rõõmu, kurbust, valu, pettumust, armastust, üksindust, leina ja uhkust."
Ingel oli vaimustuses: "Jumal, sa oled geenius. Oled kõige peale mõelnud! Naine on tõeliselt imeline."
Ja ta ongi! Naistel on jõudu, mis vapustab mehi. Nad kannatavad raskeid olukordi ja kannavad koormaid, aga hoiavad endis õnne, armastust ja rõõmu. Nad naeratavad, kui tahaksid karjuda. Nad laulavad, kui tahaksid nutta.
Nad nutavad, kui on õnnelikud ja naeravad, kui nad on närvilised. Nad võitlevad selle eest, millesse usuvad. Nad astuvad ebaõigluse vastu üles. Nende jaoks pole "ei" vastus, kui nad usuvad, et on olemas ka parem lahendus. Nad jäävad ilma, selleks, et nende pere saaks rohkem. Nad lähevad hirmunud sõbraga arsti juurde.
Nad armastavad tingimusteta. Nad nutavad rõõmust, kui nende lapsed ületavad end ja hõiskavad, kui sõpru autasustatakse. Nad on õnnelikud kuuldes sünnist või laulatusest. Nende süda murdub kui nad kuulevad sõbra surmast. Nad leinavad pereliikme surma pärast, samas on nad tugevad, isegi kui arvavad, et kogu nende jõud on otsas. Nad teavad, et kallistus ja suudlus võivad ravida haigetsaanud südant.
Naisi on igasuguseid, erineva kuju, suuruse ja värviga. Nad lendavad, kõnnivad, jooksevad või kirjutavad sulle, et anda teada, kui väga nad sinust hoolivad. Naise süda on see, mis paneb maailma pöörlema. Nad toovad rõõmu, lootust ja armastust. Neil on empaatiavõimet ja ideaalid. Nad toetavad oma peret ja sõpru moraalselt.
Naised oskavad eluks vajalikke asju öelda ja nad annavad endast kõik.

*SIISKI, NAISTEL ON KA ÜKS VIGA: NAD KIPUVAD UNUSTAMA, KUI PALJU NAD
VÄÄRT ON.*

Palun, saatke see edasi oma naissoost sõpradele ja sugulastele, et neile meelde tuletada, kui imelised nad on.

Tasuta õigusabi osutab puuetega inimestele Rüütli Advokaadibüroo jurist Alar Salu. Jurist viib läbi einevates Eestimaa paikades seminarid ja sellel järgnevad individuaalsed konsultatsioonid õigusabi küsimustes.

Esialgsed õigusabi seminarid viiakse läbi Tartus, Rakveres, Viljandis, Pärnus ja Jõhvis. Igas kohas toimub 3 tunnine seminar ja sellele järgneb 3 tundi individuaalseid konsultatsioonie, kuhu tuleks soovijatel enne registreerida.

Lisaks eelnimetatud üritustele toimuvad individuaalsed ja juriidilised nõustamised iga kuu teisel teisipäeval Tallinna, EPIK Koja ruumides Toompuiestee 10 (08. mai, 12. juuni, 10. juuli) algusega kell 14.00 – 17.00. Tallinnas toimuvatele nõustamistele tulla soovijatel palun endast ette teatada EPI Koja aadressil eha@epikoda.ee

Autor: Kadi Viik

Sugu kui iga teine puue

www.ekspress.ee 03.04.2007

Lahkuva valitsuse esitatud võrdse kohtlemise seaduse eelnõu näeb ette uue institutsiooni loomist, kuhu inimene saab pöörduda, kui ta arvab, et teda on ebavõrdselt koheldud. Kui senini on ametis olnud soolise võrdõiguslikkuse volinik, kes jälgib meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte täitmist, siis nüüd otsustati tema pädevusse lisada ka kõik teised diskrimineerimise juhtumid rassi, rahvuse, nahavärvuse, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, varalise ja sotsiaalse seisundi, vanuse, puude, seksuaalse suundumuse või muu tunnuse alusel (loetelu ongi lahtiseks jäetud). Uus süsteem pole läbi mõeldud ning tagatud pole ka piisavad ressursid selle toimimiseks.

Kas diskrimineerimine on üldse mingisugune eraldiseisev nähtus, et seda võib menetleda keegi universaalne diskrimineerimisspetsialist? Umbes nagu üldpuhastusvahend Ajax, mis kõik plekid eemaldab? Ometi ei taha keegi üldpuhastusvahendiga hambaid pesta.

Probleemne on ka kõikide vähemuste kaitse tõstmine ühe inimese õlule. Mis ühendab näiteks erinevaid usurühmi ja seksuaalvähemusi? Vastus – praktiliselt mitte miski peale ühiskonnas esineva tõrjuva hoiaku.

Sooline ebavõrdsus on mitmekülgsem nähtus kui inimeste eelarvamused ja hoiakud eri vähemusrühmade suhtes. Sugu on oluline juba enne sündi. See on oluline imikutarvete poes, see vaatab meile vastu igalt reklaamiplakatilt ja telesaadetest, mõjutab seda, kuidas isa räägib tütrega, ema pojaga, õpetaja koolilastega ja koolilapsed teiste koolilastega (ja nii õpetajatel kui ka õpilastel on sugu). Sellest tuleneb seitsmeaastase tüdruku mure oma kehakaalu pärast ja soov olla “seksikas”, sellest tulenevad meeste ja naiste palgavahed ning erinev kohtlemine haridus- ja tööturul, meeste tervisekäitumine ja poiste kooliedu (või -edutus). Sugu on sotsiaalse positsiooni kujunemisel üks olulisemaid tegureid ja mõjutab inimese võimalusi ennast teostada nii eraelus kui ka ühiskonnas. Sugu ja soorollid määravad, keda ostetakse ja müüakse ning kes ostavad ja müüvad. Sugu määrab selle, kus sul on kõige turvalisem olla – kas tänaval või oma kodus. Soolise ebavõrdsuse kaotamise puhul tuleb rinda pista kivistunud arusaamadega soorollidest ja vahest kõigutada ka ühiskonna alustalasid, kui selleks on kas või arusaam, et ainult mehed peaksid käima koalitsioonilepingu üle läbi rääkimas. Seega on soolise võrdõiguslikkuse edendamine midagi enamat kui ühe vähemusrühma kaitse ebavõrdse kohtlemise puhul. Ja ei mehi ega naisi ei saa ju vähemusrühmaks lugeda.

Usuliikumised on üsna sageli võtnud teravaid seisukohti nii seksuaalvähemuste kui ka naiste küsimuses. Värske näide on Tallinnas valmiv sünagoog, kus naised istuvad rõdul ega pääse suurde saali, et meeste keskendumist mitte segada. Mitme usuliikumise puhul on mõeldamatu naiste töötamine juhtpositsioonil – heal juhul tohivad nad lilli sättida ja püha ruumi koristada. Seksuaalvähemusi süüdistatakse patus ning mõnd äärmuslikumat usuliikumist võib kahtlustada viha ja vaenu õhutamises. Võtame näiteks naise, kes pöördub voliniku poole kaebusega, et teda ei lubata oma kirikus vabalt ringi liikuda. Võrdse kohtlemise põhimõte põrkab kokku usulise ja kultuurilise veendumusega. Kelle inimõigused nüüd peale jäävad? K uidas peaks üks volinik selliste huvide konfliktide puhul üldse käituma?

Mis aga peamine, Eestis on juba loodud süsteem soolise võrdõiguslikkuse kaitseks. Seda süsteemi oleks vaja tugevdada, mitte lõhkuda. Läbimõtlemata ja kiiruga kokku vorbitud reformid võivad käimasoleva töö mitmeks aastaks halvata, ilma et tingimata midagi uut ja paremat asemele tekiks.

Autor on sotsiaalministeeriumi soolise võrdõiguslikkuse osakonna juhataja.

Meeste uni on rahulikum ja kosutavam, kui nad magavad naise kõrval, kuid naiste puhul on teisiti, tõestab Viini ülikoolis tehtud uurimus

http://www.epl.ee/bosa/389443

Meeste uni on rahulikum ja kosutavam, kui nad magavad naise kõrval, kuid naiste puhul on teisiti, tõestab Viini ülikoolis tehtud uurimus.

Käitumisbioloog John Dittami ja tema kolleegid vaatlesid üheksa kuud kümne vabaabielus oleva lastetu 21–31-aastaste paari unekäitumist. Katsealused veetsid 249 ööst 123 ilma partnerita.

“Nii subjektiivne hinnang kui ka aparaatide tulemused näitasid meile, et naised reageerivad oma unekäitumises voodipartneri kohalolule oluliselt tundlikumalt kui mehed,” tutvustas Dittami uuringut.

Võimalik, et naised on looduse poolt tundlikumad, mis laseb neil emana laste ärkamisele kohe reageerida. “Mehel sellist tundlikkust ei ole,” selgitas John Dittami.

Ühes osas on aga mehed ja naised uurimuse kohaselt võrdsed – seks mõjuvat nii naiste kui ka meeste unele ühtmoodi hästi.

Autor: Kaire Talviste

Keelepeksu eesmärk on välja selgitada, kes on sobiv kaaslane ja kes mitte.

http://www.epl.ee/bosa/389442 12. juuni 2007

Leicesteri ülikooli meedia ja kommunikatsiooni doktor Charlotte De Backer tuli lagedale ilmselt paljusid mehi heidutava teatega, et naised pole kaugeltki ainsad, kes armastavad klatšida. Meestele on see komme sama omane, vahendab teadusuudiste portaal AlphaGalileo.

Klatšivad pea kõik inimesed – mõned vähem, teised rohkem. Ühel hetkel saab meist kõigist klatšimise objekt. Teadlased selgitavad, et tegu pole tühja latramisega – klatšimisel on selged funktsioonid ja selle eesmärk on enamasti välja selgitada, kes on sobilik kaaslane ja kes mitte.

Kui kõneteemaks on naine, siis on nii meeste kui ka naiste jaoks kõige olulisem jutuaine, kas ta on ka ilus või mitte. Meestest rääkides pidasid mõlemad sugupooled olulisimaks jututeemaks jõukust. Teadlasi üllatas aga see, et juba paarisuhtes olevad inimesed olid vallalistega samavõrra huvitatud juttudest, mis puudutasid potentsiaalseid romantilisi partnereid. Uuringu tulemused tõestasid, et nii meeste kui ka naiste puhul on klatšimise eesmärk leida ja hinnata võimalikku partnerit.

Teadlased eeldasid, et naised on suuremad klatšijad, ent mehed näitasid kuulujuttude levitamise vastu üles sama suurt huvi. Eriti vastassugu puudutavate teemade osas.

Sotsiaalsed erinevused

Psühholoog Voldemar Kolga sõnul toimub sugude võrdsustumine, mis näitab, et tegelikult pole erinevused mitte niivõrd bioloogilised kui sotsiaalsed ja kultuurilised. “See on üldine protsess ja Eesti mehed jõuavad sellele järele, kui pole juba jõudnud,” arvab ta.

Kolga meelest on naiste kohta levinud palju müüte, nagu nad oleksid meestest verbaalselt võimekamad, klatšihimulisemad ja kergemini teiste arvamusega nõustuvad. “Klatšimine on selline mõnus inimlik tegevus, miks mehed ei tohiks siis end selles vallas arendada?” Ta lisab, et tänapäeva maailm on üles ehitatud jutu peale ja klatšivad pigem haritumad mehed.

“Kuigi klatšimine domineerib kõikide igapäevaelus, on see siiski teema, mis ei saa piisavalt tähelepanu teaduslikul tasandil. Klatšiteemalised uuringud pole kuigi levinud ja siiani pole keegi uurinud eri sugupoolte klat-šimist ja selle kasutamist seoses potentsiaalse romantilise partneri või rivaaliga,” ütleb Backer. Nüüd uurib Backer kuulsuste klatšimise mõju ühiskonnale. Ta usub, et tuntud inimeste tagarääkimine asendab isikutevahelist klatši olulisel määral. Sellest on saamas uus sotsiaalne “liim” meie ühiskonnas. Meil ei pruugi olla võõraga millestki rääkida, aga me kõik ju teame Parist, Britneyt ja Madonnat, kelle tegude ja ütlemiste kohta saab alati midagi arvata.

Halval klatšil on häid omadusi

•• Negatiivsel kuulujutul võib olla ka positiivseid tagajärgi. Näiteks edendab see läheduse ja sõpruse süvenemist.

•• Teadlased on leidnud, et enamasti jagatakse just sõpradega oma negatiivseid seisukohti.

•• Samas võib negatiivse arvamuse avaldamine arendada suhteid ka võhivõõrastega.

•• Kuulujutt on ihaldusväärne ka seetõttu, et tekitab ühtekuuluvustunnet, samuti tõstab enesehinnangut ja annab arvamuse avaldaja kohta palju teavet.

Kooskõlas Koostööketi 2007 aasta tegevuskavaga toimub 21 juunil 2007 seminar valdkonnast “Kuidas mõista üksteist”

Seminari teema on “Sooline võrdõiguslikkus ja võrdsed võimalused Eestis ja Euroopa Liidus – selle tegelikkus ja arenguvõimalused".
Esinevad:
Ülle- Marike Papp – Sotsiaalministeeriumi (SM) soolise võrdõiguslikkuse osakonna nõunik Kristiina Luht – SM soolise võrdõiguslikkuse osakonna peaspetsialist.
Seminar toimub Riigikogu (RK) hoones, ruumis L 240. Selgituseks: see ruum jääb valgest saalist läbi minnes, paremat kätt.
Seminari algus kell 16.00, lõpp orienteeruvalt kell 18

Selleks et siseneda RK hoonesse on vajalik eelnev registreerumine ja kaasas peab olema pildiga isikut tõendav dokument. Registreerudes palun kirjutada ka oma isikukood.
Seminari eest vastutaja on NaiRe.
Kõigil liikmesorganisatsioonidel palun teavitada oma liikmeid, et saaks aegsasti koostada osavõtjatest nimekirja. Oma osavõtust palun teatada hiljemalt 18 juuniks aadressil:
riina.kitt@irl.ee
margot.fjuk@mail.ee

Mullu lastekaitsepäeval tegevust alustanud Tallinna Perekeskus Asula tänaval tähistab tänavu oma esimest sünnipäeva. Aastaga hästi käivitunud keskuse igapäevasteks klientideks on Tallinna lapsed ja pered, kes vajavad psühholoogilist abi elus toimetulekuks.

Abilinnapea Merike Martinson tunneb heameelt, et linnas on asutus, mis pakub professionaalset abi. “Eriti rõõmustab, et koostöös lastekaitsespetsialistidega on nüüd kõik vajalikud tegevused koondatud ühte kohta ja seega hästi kättesaadavad. Tundub, et aastaga on perekeskus saanud paljudele hästi omaseks,” ütles Martinson.

Ülelinnalise koordineeriva asutusena pakub Tallinna perekeskus lastele ja peredele nõustamist ja päevategevust. Keskuse koosseisu kuuluvad nõustamisteenistus, pereteenistus, tugiisikuteenistus, päevakeskus ning laste ööpäevakeskus. Keskuses töötavad sotsiaaltöötajad ja psühholoogid abistavad õpiraskuste ja käitumishäiretega lapsi ja nende vanemaid, konsulteeritakse e-posti vahendusel ja telefonitsi, töö toimub nii individuaalselt kui rühmades.

Aasta jooksul on perekeskuse spetsialistidelt abi saanud ligi 2000 inimest, pereteenistuse töös on olnud 150 perekonda. Lisaks oma töötajatele tegutsevad perekeskuses ka vabatahtlikud, nn vanema venna ja õe staatuses, kes koos hoolealustega külastavad kultuuri- või spordiüritusi või tegelevad ühiselt arendavate tegevustega jmt.

Perekeskuse juhi Pille Tederi sõnul on pöördumiste arv psühholoogide ja sotsiaaltöötajate vastuvõtule viimasel ajal pidevalt tõusnud. “See näitab, et vajadus selliste teenuste järele kasvab ning me peame edaspidi oma töömahtusid suurendama,” ütles Pille Teder.

Vaata ka www.sinamina.ee

Tere!

Tuli selline huvitav pakkumine käsitööhuvilistele:

Kui Teie käsitööringid soovivad lõnga käsitöö jaoks, kirjutage aadressil: artma@hot.ee.

Terv. Auli

Vaata ka www.elil.ee

Projekti “Käsitööga tööle!” käigus sai loodud töögrupid, mis tegutsevad Eesti erinevates maakondades. Üks aktiviseerimiskeskustest on tegutsenud Võrus.

Siin on väljund Võru töögrupi tegutsemisest. Meeldivaid elamusi Võru muuseumi käsitöönäituselt!

On 16. mai ning rahvusraamatukogus algab foorum, mis peaks ühendama võrdõiguslikkuse ja naiste tervise teema. Koridoriseinal seisev väiksesse konverentsisaali juhatav värviprinteriga trükitud A4-leht küsib: “Kuidas elab Eesti naine?” Anna-Maria Penu uuris järele.

  http://www.epl.ee/artikkel/388177

Foorumi avab harrastusteatrile kaduma läinud Märt Treier, kes tutvustab foorumi patrooni Evelin Ilvest kui “proua presidenti”. Evelin Ilves tõuseb toolilt ja teatab Märdile, et nii ei tohi öelda, mille peale istuv Märt Treier arvab kui õige mees kunagi, et vanasti küll võis. Evelin Ilves kinnitab veel kord, et nii ei öelda, ning läheb asja juurde.

Sõnavõtt on lühike, aga kõnekas. Proua Evelin Ilvesele on jäänud mulje, et peredes on haiged just lapsed ja mehed, ning toob näite, et kui arsti juurde läheb mees, kel on rinnus ebamäärane valu, siis saadetakse ta kohe üleüldisele läbivaatusele, kui aga sama valuga on arsti ees naine, siis kirjutatakse talle antidepressantide retsept… Tjah!

Seejärel võtab presidendiproua istet foorumile kutsututele mõeldud valge laua taga, kus ootab ees esimesena oma nimesildi keskselt kohalt üles leidnud Jüri Pino. Riburada pidi lisanduvad äärtesse Iris Pettai, Liina Järviste, Aino Kiis ja Tiina Ristimäe.

Naised, tehke, mida ise tahate!

Ettekandeseeriaga alustab sotsioloog Iris Pettai, kes räägib võrdõiguslikkusest. Tuleb välja, et Eesti on selles valdkonnas arenenud riikidest 30–40 aastat maas, ja ilmselt seetõttu seisab seinal sinna projitseeritud küsimus “Mida on meestel võrdõiguslikkusega võita või hoopis kaotada?”.

Pettai usub, et kuna Eestis kardetakse feminismi paaniliselt, siis ilmselt pole selles väikeses saalis peaaegu kedagi, kes end avalikult feministiks tunnistaks. Ma tõstan käe. Vist ainukesena (ütlen vist, sest selja taga mul silmi pole). Samal ajal teeb seda ka ajakirjanik Jüri Pino, kes selgitab oma üleannetut tegu sellega, et ta on habemega naine.

Hõkk-hõkk, kõkutab saal kinnise suuga, ent hilisemas küsimuste ringis peab end vana-
emana tutvustanud daam teda ikkagi kaljukindlalt “tolleks prillidega vanemaks daamiks”.

Iris Pettai jätkab. Eesti on oma aegunud arusaamadega soorollidest täiesti patriarhaalne riik, kus ei rohkem ega vähem kui kolm neljandikku elanikest paneb just meestele põhivastutuse perekonna materiaalse poole eest. Märt Treier teeb märkmeid ja esitab hiljem paar ebaolulist küsimust, mida Iris Pettai siiski väga heaks peab.

Sotsioloogi enda tõstatatud dilemmale “mida on meestel võrdõiguslikkusega võita?” – seda kordab oma küsimuse pähe ka foorumi eestvedaja – vastamist alustab Pettai õpiku kohaselt. Kõigepealt räägib ta, et tegemist on väga hea küsimusega (muidugi – ise tehtud, hästi tehtud!), seejärel püüab ta meest veenda nagu last, selgitades rahulikult, võimalikult lihtsate lausetega, miks peab laps tegema midagi, mida ta eriti teha ei taha, näiteks tuba koristama.

Märt Treier katkestab ameerikalikku sõurütmi aeglustava naise ja annab sõna toolil lösutavale Jüri Pinole. Too vaatab pikalt saali, kus istub umbes 30 naist ja üks vanem härra, ja ütleb: “Olen sˇovinistlik siga, sellepärast mind siia kutsutigi! Aga et… Naised, ärge kuulake seda janti, mida teile pähe üritatakse ajada, ja mõelge, mida te ise teha tahate!”

Kui võtta tema juttu sõna-sõnalt – nüansse, tooni ja sümboolikat arvestamata –, siis on tal täiesti õigus! Kuigi selge on ka see, et suurem osa naisi ei taha tegelikult üldse seda, mille kohta Pino arvab, et kõik naised tahavad. Kui see nii poleks, siis ei tuleks tal pähegi “kinkida” naistele selliseid õpetussõnu võrdõiguslikkuse foorumil.

Oma sõnade mõju tugevdamiseks teeb ajakirjanik Pino järele ka naisüliõpilast, kes tema arvates räägib inisedes ning kasutab näiteks sellist lauset nagu “Olen end jube hästi teostanud, olen EBS-i magistrant!”. Lõpuks küsib ta ürgmatsˇolikult, naissugu ratsionaalsuse radadele juhtides: kas siis lapsed, kallid naised, pole eneseteostus?

Ei no selle “valgustusega” on kõik öeldud! Sedasama arvab ka Pino ise, sest edasi, kuni foorumi lõpuni, mängib ta oma punase mobiiliga, näidates vahepeal kõrval istuvale muigel suuga proua Ilvesele midagi naljakat.

Ebatüüpiline tunnus: naine

Südamearst Tiina Ristimäe jutust selgub, et alles hiljuti avastati tõsiasi, et aspiriinil on ennetav mõju vaid meestele. Seniajani oli seda aga ka naistele välja kirjutatud. Arvati sedagi, et naistel esineb infarkti vähem, ent nüüd selgus, et tegelikult esineb samal määral, lihtsalt haigusnähtude erinevuse tõttu on diagnoosiga alati traagiliselt hiljaks jäädud…

Ja siis ütleb Ristimäe järsku, nagu ta ise polekski oma ettekannet kuulanud: “Ebatüüpilised kliinilised tunnused: diabeetikud, vanurid, naised.” Ebatüüpilised? Oot-oot, mis see tüüpiline siis on? Ahjaa, õigus, meeste kliinilised tunnused!

Mõni hetk hiljem üritab Tiina Ristimäe oma lauanaabri Pinoga mesti lüüa, öeldes, et kui too on habemega naine, siis tema on habemeta mees. Saal ei kõkuta. Ristimäe jätkab, et üleüldse, “kui räägitakse naiste-meeste palgalõhest, siis on meditsiinilisi uuringuid, skriininguid jne, mida tehakse ainult naistele ja millest mehed saavad nii palju”. (Ja ta sõrmed näitavad nulli või OK-d – kuidas võtta.)

Liina Järviste hakkab selle jutu peale õhetama ja palub sõna, mida Märt Treier seekord ei anna. Järviste neelab mõtte alla.

Viimasena astub publiku ette Tallinna ülikooli esindav Aino Kiis, kes alustab väikese naljaga: “Ma olen eluaeg töötanud meeste kollektiivis ja üks päev küsiti mu käest, kas ma olen feminist, ja ma vastasin, et… ega ma enesetapja ole!”

Ei, ei saanud naljast aru! Aino Kiis saab aru, et saal ei saanud aru, ja alustab kiirelt oma ülilühikest ettekannet vanuritest. See oli mõtlemapanev ning asjalik. Aga mida ta selle naljaga öelda tahtis?

Ja siis algabki küsimuste voor. Esialgu esitab neid end saalist puuduva meessoo esindajaks pidav Märt Treier, kes ikka veel ei saa aru, milleks on meestele “seda võrdõiguslikkust” vaja. Iris Pettai arvab endiselt, et tegemist on väga õige küsimusega, ent ei suuda kiirelt vastata ning Treier väsib iva ootamast.

Ainukesena räägib piisavalt kiiresti sel teemal magistritöö kirjutanud Liina Järviste, kes selgitab, et põhiprobleem on selles, et “sektorid, kus peamiselt töötavad naised, on traditsiooniliselt vähem tasustatud kui sektorid, kus peamiselt töötavad mehed”.

Siis saab sõna publik. Paar väga asjakohast küsimust ja kommentaari, mille vahele eksib üks leekivpunase peaga daam. Ta näitab Märt Treierile esseed, mille ta on kirjutanud teemal, millises Eestis ta tahab elada, ent kuuleb siis, et essee ettelugemiseks aega pole. Kunagi pole, mõtleb too leekiva peaga daam kindlasti.

“Armastus on kõige alus,” hüüab ta siis õnnelikult. “Ja pere alus on armastus ja mina leidsin oma armastuse taevast…”

Laua taga, näoga saali poole istuvad esinejad ei tea, kuhu vaadata. Kas oleks sünnis naerda, nagu teeb seda publik, või mitte? Natukenegi? Märt Treier päästab olukorra, julgedes pakkuda, et punapeal on käekott kindlasti brosˇüüre täis, ja soovitab tal neid hiljem ukse peal jagada.

Mõned kommentaarid veel ning kui on jäänud viis minutit foorumi lõpuni, tõstab käe minu selja taga istuv keskealine daam ja teatab: “Ma ei saanud mitte millestki aru, millest siin räägiti!”

Eesti naine elab kehvasti

Torman ametliku lõpu järel tualettruumi, mis on rahvusraamatukogu kohta liiga räpane, haisev ja kole. Kui käsi pesema hakkan, näen, et ka presidendiproua seisab järjekorras. Mõtlen, mida tema pärast seda paaritunnist kaootilist siia-sinna hüplemist võrdõiguslikkuse ning naiste tervise teemadel asjast arvab. Kuidas siis elab Eesti naine?

Pärast kuuldut-nähtut ütleksin ma, et kehvasti. Eesti naine elab kehvasti. Saal on naisi täis ja nood kaks meest arvavad siiski, et nad domineerivad saali üle, et ka selles teemas on mehed tähtsamad kui naised. “Mis on meestel võita või kaotada? Mismoodi peame meestele seda serveerima?” Aga miks keegi ei räägi sellest, kui palju on sellistest küsimustest tuleneva kummi venitamisega naistel kaotada?

Juriidiliselt on Eestis soolise võrdõiguslikkusega muidugi kõik korras, ent sümboolne maailm, mida on raske selgitada, sest on silmale nähtamatu, ainult tajutav, kogemuslik, räägib sügavatest, põhimõttelistest probleemidest.

Samas, mis siin imestada, sest nagu Iris Pettai ütles, oleme nende teemadega arenenud riikidest lausa 30–40 aastat maas. Aga nemadki pole veel täielikku võrdõiguslikkust saavutanud…