Eesti Pimedate Raamatukogu, Pressiteade, 02.jaanuar 2019
Punktkirjapäev – 210 aastat Louis Braille sünnist
Tänavu 4. jaanuaril möödub 210 aastat rahvusvahelise pimedate punktkirja looja Louis Braille sünnist.
Braille
kiri ehk punktkiri koosneb reljeefsetest punktikombinatsioonidest, mida
loetakse sõrmedega. Kombinatsioonide aluseks on nn. kuuspunkt – ülevalt
alla kolm ja vasakult paremale kaks punkti. Igat tähte ja
kirjavahemärki tähistab kindel punktikombinatsioon.
Punktkiri
jõudis pimedate eestlasteni ülemöödunud sajandi viimasel veerandil.
Aastakümneid vaid üsna vähe muutunud Braille kirja arendamisele aitas
oluliselt kaasa arvutitehnoloogia kasutuselevõtmine. Punktkirjamärgid ja
nende kasutamise reeglid on kirjas 2012. aastal Eesti Keele Sihtasutuse
väljaandel ilmunud “Eesti punktkirja käsiraamatus“.
Kõige
usinamad punktkirjakasutajad on kirja Tartu Emajõe Koolis või Tallinna
Heleni Koolis selgeks õppinud pimedad lapsed. Kui koolid lõpetatud, siis
punktkirja kasutamine ja punktkirjas raamatute lugemine paraku
vähenevad – arvutite ekraanilugemistarkvara ja heliraamatud võimaldavad
info kiirema ning ulatuslikuma kättesaadavuse.
Eesti
suurim punktkirjas raamatute valmistaja ja laenutaja on Tallinnas asuv
Eesti Hoiuraamatukogu osakonnana tegutsev Eesti Pimedate Raamatukogu.
Laenutuses on üle 900 nimetuse punktkirjas raamatuid. Viimastel aastatel
on valmistatud punktkirjas põhiliselt lasteraamatuid, aga ka mitmeid
romaane täiskasvanutele.
Mullu
trükiti peamiselt õpilaste soovil punktkirja Sergei Aksakovi muinasjutt
„Tulipunane lilleke“, Gianni Rodari „Cipollino seiklused“, René
Goscinny „Väikese Nicolas’“ sarja kaks raamatut, Kätlin Vainola
„Metsaelu aabits“, Mika Keräneni „Fantoomrattur“ ja Ruvim Fraermani
„Metsik koer Dingo, ehk, Jutustus esimesest armastusest“. Veel valmisid
punktkirjas Aleksandr Puškini poeem „Jevgeni Onegin“ ja Sophoklese
värsstragöödia „Kuningas Oidipus“. Punktkirjas raamatute lugejatele
annab mõtisklemiseks ainet eelmisel aastal trükitud Hermann Hesse romaan
„Siddhartha“, reisihuvilistele pakub lugemisrõõmu Olev Remsu reisikiri
„Liiviküla, ehk, Lifljandia“ ning analüüsijatele võrdlusmaterjali ÜRO
puuetega inimeste õiguste konventsiooni täitmise variraport.
Punktkirjas
raamatute paber on paks, lehed suured ja köited seetõttu kogukad.
Näiteks on Mika Keräneni „Fantoomrattur“ tavakirjas 159-leheküljeline,
punktkirjas aga 225-leheküljelisena kahes köites, mis kaaluvad kokku
1450 grammi.
Kuigi
punktkirjakasutajaid ei ole palju, on vaja seda kirja edasi arendada.
Üks arendamist vajav suund on punktnoodikiri. Tartu Emajõe Kooli
eestvedamisel on kavas koostada Eesti esimene pimedate noodiaabits. See
peaks valmima nii tava- kui ka punktkirjas ja võimaldama nägijaist
õpetajatel pimedatele lastele noodikirja õpetada ning pimedail
huvilistel seda ka üksinda õppida.
Maailma
Pimedate Liit võttis 2000. aastal Melbourne’is toimunud täiskogul vastu
Louis Braille sünnikuupäeva ülemaailmseks punktkirjapäevaks kinnitanud
resolutsiooni. Esimest korda märgiti ülemaailmset punktkirjapäeva 2001.
aasta 4. jaanuaril. Eestis tehti seda Eesti Pimedate Raamatukogu
eestvõttel esmakordselt kolm aastat hiljem, 2004. aastal.
Tänavu
4. jaanuaril tunnustab Eesti Pimedate Liit tänukirjadega neid, kes on
andnud suure panuse punktkirjas raamatute väljaandmisel.