Soo järgi lahterdamine piirab märkimisväärselt inimeste valikuid. Mehed ei pea näiteks lasteaiaõpetaja tööd endale sobilikuks. Itaallasest vabatahtlik Valerio Lo Cascio tõi Tallinna Asunduse lasteaeda elevust.
Õpetajate Leht, reede, 30. oktoober 2009: http://www.opleht.ee/?archive_mode=article&articleid=2320
Miks on valdav enamik Eesti koolide õpetajatest naised? Miks langeb koolist välja rohkem poisse kui tüdrukuid? Miks valivad tüdrukud ülikooli astudes enamjaolt sotsiaal- ja humanitaaralad ning poisid koonduvad pigem tehnilistele erialadele?
Need haridussüsteemi puudutavad teemad on kerkinud tihti esile nii meedias kui ka haridusringkondades – neid on püütud analüüsida ja neile lahedust otsida. Selge on see, et tegemist on komplekssete küsimustega, millele ei ole lihtsaid ega üheseid vastuseid, kuid ometi on kõigil neil oluline ühine nimetaja – sugu.
Tänapäeva sotsiaalteadustes ja soouuringutes on levinud sotsiaalkonstruktivistlik lähenemine, mille järgi sugu ei ole bioloogiliste ega geneetiliste faktorite poolt määratletud, vaid hõlmab sotsiaalseid viise ja praktikaid.
Kehtivas sotsiaalses süsteemis nä-hakse kahe soo erinevusi fundamentaalsete ja kestvatena ning neid näib toetavat soopõhine tööjaotus ja tihti põhjalikult eristatud feminiinsed ja maskuliinsed suhtumised ja käitumine. Igapäeva tasandil käsitatakse soolist ebavõrdsust tihti kui mingit indiviididevahelist erinevust, mis on eelkõige seotud personaalse tasandiga, à la suhtumine, et „igaüks on oma õnne sepp”, ehk kõik võimalused ja valikud on sulle avatud, kui oled vaid piisavalt edasipüüdlik ja ambitsioonikas.
Taastoodame stereotüüpe
Kuid sellise perspektiivi puhul jääb nähtamatuks taustsüsteem – sotsiaalsed struktuurid, kuhu sooline ebavõrdsus ja ühe soo vaikimisi eelistamine on tihti kodeeritud, ja seda sellisel varjatud kujul, et struktuure lähemalt (sooperspektiivist) analüüsimata jäävad need tuvastamata. Seega ongi oluline vaadelda inimeste toimimist just nendes sotsiaalsetes struktuurides ja institutsioonides ning võtta aluseks eeldus, et sooline ebavõrdsus ei ole personaalne, vaid struktuuriline nähtus, mille analüüsimiseks on vaja eelkõige uurida neid sotsiaalseid süsteeme, mis seda ebavõrdsust (taas)toodavad ja alal hoiavad. Ka sugu ennast võib vaadelda sotsiaalse institutsioonina.
Alates sünnihetkest algab laste sotsialiseerimisprotsess ühiskonda, mille käigus kujunevad nende hilisemad väärtushinnangud, suhtumised, käitumisnormid ja -mudelid ning eelistused lähtuvalt sookuuluvusest kahesoolises süsteemis. Sotsialiseerimisprotsessis taastoodetakse mitmesuguseid soolisi stereotüüpe, mille eesmärk on kujundada lastest ühiskonna ootustele vastavad naised ja mehed. Selline bioloogilisest soost lähtuv suunamine piirab märkimisväärselt inimeste edaspidist positsiooni ning valikuvõimalusi ühiskonnas ega mõju soodsalt kummalegi soole.
Sugu on üks nendest omadustest, mille alusel me pikemalt järele mõtlemata enda ja teiste käitumist kategoriseerime ning lahterdame. Lapsed „õpivad” sugupooltele ühiskonnas omistatud käitumismudeleid mitmesuguseid teid pidi ja eri keskkonnas, nii otsesel kui ka varjatud või vaevu hoomataval kujul. Üks esimesi ning olulisemaid kujunemiskeskkondi on kahtlemata perekond. Laste olulised mõjutajad on ka meedia ning omavanused sõbrad. Kuid mitte vähem tähtis sotsiaalsete sooliste erinevuste ja ebavõrdsuste taastootmise ja omandamise institutsionaalne keskkond on haridussüsteem (selle kõik tasemed). Lisaks õpetajate otsestele ja varjatud suhtumistele ja hoiakutele, mis lapsi mõjutavad, on soolistatud tegurid tihedalt integreeritud juba haridusasutuste struktuuridesse (näiteks õppekavad ja -materjalid). Ja seda kõike hoolimata seadustes sätestatud võrdsetest võimalustest kõigile inimestele. Sooaspektid haridussüsteemis on olulised, sest need avaldavad mõju õpilaste vahetutele haridus- ja sotsiaalsetele kogemustele ning seeläbi nende tulevasele käitumisele ja eluteele.
Juba lasteaiast alates
Soolist võrdsust ja ebavõrdsust haridussüsteemis ei saa mõõta vaid kvantitatiivselt, näiteks võrreldes tüdrukute ja poiste osalusprotsente ning edukust õppeprotsessis ja eri kooliastmetel: sooline (eba)võrdsus on pigem kvalitatiivset laadi. Seega tuleks sooküsimusi haridussüsteemi kontekstis analüüsida laiemalt, vaadeldes mitmeid omavahel läbipõimunud protsesse ja struktuure, milles osalevad erinevad toimijad, et tuua esile ka esmapilgul varjatud aspekte, mis aitavad kaasa soolise ebavõrdsuse (taas)tootmisele ja alalhoidmisele.
Sotsiaalsete sooliste erinevuste ja ebavõrdsuste taastootmine saab alguse juba kõige esimestel haridusastmetel ning see toimub otsesel ja varjatud kujul. Toon näite varjatud kujul esinevast soolisest ebavõrdsusest, mida on tihti raske pealiskaudsel vaatlusel tuvastada. Näide pärineb empiirilisest uurimusest „Soo sotsiaalne konstrueerimine Eesti lasteaedades 7 Tallinna lasteaia vaatlusandmete põhjal” (Aavik, K. & Kajak, K. 2008. Vt http://www.enut.ee/lisa/lasteaedade_uurimus.pdf ).
Miks poisid ikkagi võitsid?
Ühes uurimuses osalenud lasteaia 5–6-aastaste laste rühmas peeti jalgratta vigursõidu võistlust, millest võtsid osa kõik poisid ja tüdrukud. Lapsed pidid jalgratastel läbima takistusringi, kus oli ka pikem sirge lõik, mille kiiresti läbimine võimaldas oma aega parandada. Ringi läbiti kahekaupa ning iga lapse aeg märgiti üles, et hiljem võitja välja selgitada. Võistlust läbi viiv kasvataja ei eristanud näiliselt lapsi soopõhiselt. Ta julgustas nii tüdrukuid kui ka poisse ühtmoodi ning lasi korraga rajale nii samasoolisi kui ka erisoolisi paare. Kuid võistluse lõppedes selgus, et esikohtadele tulid vaid poisid. Esimene tüdruk oli nimekirjas alles 5.–6. kohal. Tulemuste teatavaks tegemisel plaksutasid lapsed ja kasvataja võistluse võitnud poistele ning kõik osalised said veel kord kinnitust sellele, et poisid ongi kiiremad ja osavamad kui tüdrukud.
Kuid kas kõik ongi nii lihtne? Kõige mugavam ja pealiskaudsem oleks ilmselt järeldada, et tegemist on järjekordse näitega sellest, kuidas sugudel on bioloogiliselt määratud erinevad oskused ja omadused. Kuid kirjeldatud olukorras ei saa aegade erinevusi kirjutada poiste ja tüdrukute erineva füüsilise tugevuse ja vastupidavuse arvele, sest 5–6-aastased tüdrukud ja poisid on kasvult ühesuurused, tüdrukud selles vanuses poistest füüsilise arengu poolest ehk eespoolgi.
Ilmnes tõsiasi, et tüdrukute jalgrattad olid väiksemad ning väiksemate ratastega kui nendega ühevanuste ja sama suuruste poiste jalgrattad. Samuti olid mitme tüdruku jalgrattal abirattad. Nende jalgratastega ei olnud võimalik läbida rada nii kiiresti ja osavalt kui esikohtadele tulnud poiste suuremate ratastega, millega sai liikuda oluliselt kiiremini ja efektiivsemalt. Tüdrukute enamjaolt roosat värvi jalgrattad nägid poiste tumedat tooni ja tehniliselt paremate rataste kõrval välja mänguasjadena, mille puhul oli tähelepanu pööratud pigem dekoratiivsetele elementidele. Samuti võib oletada, et võistluse võitnud poistele korralikud jalgrattad ostnud vanemad julgustasid poegi rattasõitu tõsisemalt harjutama, mistõttu ka nende oskused võisid olla tüdrukute omadest veidi paremad.
Süüdi on süsteem
Varjatud faktorid annavad eelise ühele soole. On raske tuvastada, kes on tekkinud olukorrale kõige rohkem kaasa aidanud. Tegemist on kompleksse süsteemiga, kus osalevad lapsevanemad, kes lapsele ratast ostes on lähtunud ühiskonnas aktsepteeritud arusaamadest, mis on sobilik poistele, mis tüdrukutele; lapsed ise, kellel 5–6-aastasena on vanemate, kasvatajate, eakaaslaste ja meedia mõjutusel kujunenud omad eelistused; kasvatajad, kes sellele aspektile tähelepanu ei oska pöörata jne.
Selle asemel et mingit soolist ebavõrdsust või erinevust loomulikuks või bioloogiast tulenevaks sildistada, võiksime lähemalt analüüsida, kuidas selline olukord on tekkinud, ning näha selle taga sotsiaalseid mõjusid ja toimijaid.
