Raepress. 12.06.2009.
Esmaspäeval, 15. juunil kell 11 -12.30 toimub EELK Usuteaduste Instituudis (Pühavaimu 6) Euroopa Struktuurifondide toel läbi viidava psüühilise erivajadusega inimeste ja nende lähedaste sotsiaalse kaasatuse suurendamise projekti avaseminar.

Seminari avava abilinnapea Merike Martinsoni sõnul on tegu kaaluka projektiga, mille eesmärgiks on psüühiliste erivajadustega inimeste hõives hoidmine ja sotsiaalse kaasatuse suurendamine, sealhulgas tööpuuduse vähendamine.

Projekti „Psüühilise erivajadusega inimeste ja nende lähedaste sotsiaalse kaasatuse suurendamine tugi- ja eneseabigruppide abil – DUO projekt" kaasrahastatakse Euroopa Sotsiaalfondi meetmest ja seda tutvustab üritusel projekti taotleja, Eesti Psühhosotsiaalse Rehabilitatsiooni Ühingu juhatuse liige Külli Mäe. Tervitussõnad ütlevad Tallinna Vaimse Tervise Keskuse ja teiste koostööpartnerite esindajad, mentor Riina Kenn räägib oma kogemustest ja ootustest projektile, lepinguline projektijuht Annemai Mägi annab ülevaate projekti eesmärkidest, tegevuskavast ning oodatavatest tulemustest.

Rahvusvaheliste koostööpartnerite kogemustele toetudes koolitatakse projekti käigus professionaalseid koolitajad, töötatakse välja vastavad
koolitus- ja õppeprogrammid, käivitatakse 15 maakondlikku psüühilise erivajadusega inimeste ja nende lähedaste tugigruppi, et seeläbi toetada sihtgrupi tööturul püsimist ning naasmist tööturule.

Puudega inimeste tööga hõivatus on madal, sest nende pääs tööturule on tavainimestega võrreldes raskem. Tööpuudus aga tekitab omakorda ridamisi järgmisi teravaid probleeme, millest peamiseks on vaesus ja sotsiaalne tõrjutus.

Eestis on umbes 117 000 puudega inimest, mis moodustab 8-9% kõigist elanikest. Tööealisi puudega inimesi on Eestis 38 000, tööl käib neist ca 6 000.

Raepress. 12. juuni 2009.
Tallinna linnavalitsuse invakomisjoni korralisel koosolekul tõstatus põhiteemana kuulmispuuetega inimeste päästeabi korraldamise muutmine ning riikliku regulatsiooni vajadus.

Invakomisjoni tööd juhtiv abilinnapea Merike Martinson ütles, et politsei ja päästeameti esindajatega on mitmel korral arutatud probleeme, mis on seotud kuulmispuuetega inimestele kiireloomulise abi tagamisega. „Sõnumi teel edastatav abikutse on teel liiga kaua ning kitsale sihtrühmale turvalise süsteemi loomiseks on vajalik riiklik regulatsioon,“ ütles Martinson. „Invakomisjoni otsusega teeb Tallinna linnavalitsus vastava pöördumise majandus-ja kommunikatsiooni-, sise- ja sotsiaalministeeriumile juriidilise ja tehnilise korra väljatöötamiseks. Edastaja peab olema fikseeritav ja sõnum identifitseeritav ning teenus tasuta.“
Invakomisjoni koosoleku päevakorras oli ka tugiisikuteenus puudega lapsele tavalasteaias ja -koolis, Tallinna erivajadustega laste koolide tulevikuperspektiiv ning tugiisikuteenus psüühikahäiretega ja vaimupuudega inimestele Tallinnas praegu ja edaspidi.

Tallinna linnavalitsuse invakomisjon käib koos neli korda aastas ja sinna kuuluvad haridus-, sotsiaal- ja tervishoiuameti, puuetega inimeste erinevate organisatsioonide ja linnaosavalitsuste esindajad.

Genadi Vaher EPI Fondist tegi SKAle järelepärimise selle kohta, kuidas PISTSi uus süsteem (rakendus 01.10.2008) töötab. Lugege seda kirja hoolega, siin on väga palju vastuseid meid huvitavatele küsimustele, aga ka enesekriitikat ja osutamist aja jooksul välja koorunud kitsaskohtadele

Vastus järelepärimisele

Lugupeetud hr Genadi Vaher

Puude tuvastamise ja lisakulude kinnitamise uue korra käivitamisel esines küll hulgaliselt raskusi, kuid tänaseks on kõige valusamad probleemid lahendatud.

Sotsiaalkindlustusameti (SKA) töös oli suurimaks takistuseks vältimatult vajaliku töövahendi, so uue korraga vastavusse viidud infosüsteemi, puudumine. Seetõttu saime iga isiku vajaduste põhiseid puude raskusastme ja lisakulu otsuseid tegema hakata alles 4 kuud pärast seaduse
jõustumist. Viivitus tähendas tööde kuhjumist ja infosüsteemi valmides vajadust teha minimaalse ajaga maksimaalne hulk otsuseid olemasoleva tööjõuga.

Täna võime öelda, et süsteem toimib – ekspertiisi tegemine ja toetuste maksmine toimub kehtivate reeglite kohaselt ja enamasti suuremate tõrgeteta.

Samas ei saa öelda, et uuest korrast tingitult enam üldse kitsaskohti ei esine. Kirjeldame siin olulisemaid probleeme nii SKA kui isiku jaoks.

– terviseseisundi kirjeldused (TSK) hilinevad sageli (arstid ei pea kinni nõudest saata TSK 10 päeva jooksul arvates vastava teate saamisest SKA-lt), mistõttu ekspertiisitaotluse menetlemise aeg venib lubatust pikemaks. Samuti toob see kaasa palju lisatööd SKA ametnikele, kes teevad raviarstidele korduvaid taotlusi ja järelepärimisi nii telefoni, e-posti kui posti teel. Loodame, et probleemile toob lahenduse Sotsiaalministeeriumi menetluses olev PISTS eelnõu, mille kohaselt on raviarstil aega TSK vormi edastamiseks SKA-le 15 päeva senise 10 päeva asemel. TSK vormi täitmise tähtaja pikendamine on Eesti Perearstide ja Tallinna Perearstide Seltsi ettepanek.

– TSK täitmise kvaliteet arstiti on erinev. Enamus TSK on täidetud korrektselt, andmeid piisavalt ja hinnangud arvväärtusena märgitud. Kahjuks kõik arstid ei täida TSK nõuetele vastavalt, põhilise puudusena on jäetud andmata hinnang funktsiooni kõrvalekalde ulatusele, valule jm enesetunnet mõjutavatele aistingutele ning ravimite mõjule. Mõnedel juhtudel on olnud ebapiisav ka haiguse kulu, objektiivse leiu ja isiku vaevuste kirjeldus. Puudulikult täidetud TSK nõuab lisatööd SKA-lt ja pikendab taotluse menetlemise aega, sest see tuleb andmete täiendamiseks raviarstile tagastada.

– perearstid keelduvad täitmast TSK teatud punkte. Perearstid otsustasid mitte täita neile õigusaktiga pandud kohustust ja alates 1. juunist k. a TSK osaliselt mitte täita (p 3 hinnang kompenseerimata ja kompenseeritud funktsioonihäirete ulatusele, p 4 hinnang valule, ebamugavustundele ja tasakaaluhäiretele ning p 14 hinnang ravimite mõjule). Enamasti oleme saanud siiski TSK teiste punktide alusel täitmata punktid täidetud ning otsused tehtud. Vajadusel oleme raviarstidele teinud järelepärimisi ka telefoni teel ning saanud puuduvad andmed.

– püsiva töövõimetuse taotlejad ei pea kinni nõudest käia arsti vastuvõtul vähemalt 3 kuud enne ekspertiisitaotluse esitamist. Seetõttu raviarstil ei ole andmeid TSK täitmiseks. Esineb ka juhtumeid, kus isik on taotluses nimetanud arsti, kellel on andmed tema puude tuvastamiseks, kuid arst teatab, et tal neid andmeid ei ole – isik pole tema vastuvõtul kunagi käinud või käis väga ammu. Sel juhul arst TSK ei täida, sest ei saa vastutada aastatetaguste andmete õigsuse eest praegu ega pea võimalikuks nende alusel puude tuvastamist.

– isik ei lähe arsti juurde, kuigi SKA on andnud talle tähtaja arsti vastuvõtul käimiseks, ja meid sellest ka ei teavita. Määratud tähtajaks arsti vastuvõtule minemata jätmise korral SKA lõpetab menetluse, kuid eelnevalt on vaja isikult pärida, kas ta ikka sai sellekohase teate kätte.

– probleemid ekspertiisitaotluse täitmisel:

a) isik nimetab taotluses mitmeid arste, kelle juures ta kunagi on käinud, pööramata tähelepanu nõudele nimetada just see arst, kellel on puude ja püsiva töövõimetuse tuvastamiseks vajalikud andmed. Üldjuhul piisab perearsti nimetamisest, kelle kätte peaksid olema koondunud ka eriarstidelt saadud andmed. Eriarsti peaks märkima ainult sel juhul, kui isik perearsti juures ei käi või teatud terviseseisundite (näiteks
psüühikahäired) kohta puuduvad perearstil andmed. Võib-olla on siin põhjuseks ka taotluse vormi mitte piisavalt selge sõnastus. SKA-l on kohustus saata TSK täitmise nõue kõikidele taotluses nimetatud arstidele, kuid sageli on see asjatu töö (näiteks nimetatud kolmest arstist ainult ühel on vajalikud andmed olemas);

b) tööealise isiku ekspertiisitaotluse küsimustik on mahukas, kuid puude raskusastme määramisel võtab maatriks arvesse ainult mõne küsimuse vastused. Praktika on näidanud, et taotluse täitja ei oska alati märkida vajalikke andmeid õiges kohas ning vastatud küsimused ei pruugi anda alati objektiivset hinnangut funktsiooni kohta üldisemalt (nt liikumist puudutavad küsimused);

c) taotluse vormi peetakse täitjate poolt sageli liiga pikaks, küsimuste sõnastust liiga keeruliseks/arusaamatuks, valikvastuse variante ebapiisavaks ja osa küsimusi tarbetuks. Loomulikult osutab SKA taotluse täitmisel igakülgset kaasabi. Kui inimene taotluse täitmisega iseseisvalt toime ei tule ja tal ei ole võimalik minna pensioniameti klienditeenindusse, võib taotluse täita ka puuet või püsivat töövõimetust taotleva inimese
pereliige, hooldaja, sotsiaaltöötaja või keegi muu abistaja. Abi taotluse täitmise kohta saab ka Sotsiaalkindlustusameti infotelefonilt 16 106.

– infosüsteemi arendamine ei ole lõppenud. Muudatuste testimiseks polnud aega, seetõttu ilmnevad järjest kitsaskohad, mille osas tuleb süsteemi täiustada, et muuta ekspertiisi tegemine ladusamaks ja kiiremaks.

Seoses muudatustega tööealiste puude raskusastme ja lisakulude tuvastamisel on suurenenud ka tööealistele määratav ja makstav sotsiaaltoetus.

2009 I kv on arstliku ekspertiisi infosüsteemi andmetel esitatud 14548 puude taotlust, sh 8532 tööealise ja 6016 pensioniealise/lapse taotlust, st taotlusi kokku esitati 20,8% enam kui 2008. a IV kv ja 19,5% enam kui 2008. a I kv.

2008. a IV kvartalis ja 2009. a jaanuaris esitatud taotluste alusel tuvastatud puude raskusastme määramise ja lisakulude kinnitamise analüüs näitas, et tööealises eas sotsiaaltoetuse saajatest
– toetuse suurus kasvas 88,7% keskmise puudega isikutest (varem oli toetuse suurus 260 krooni) ja 58,2% raske puudega isikutest (varem 560 krooni) ning
– sügava puudega isikutel toetuse suurus vähenes 53,5% juhtudest (varem 840 krooni) ja jäi endiseks 46,5%.

Märkimist väärib asjaolu, et vaidluskomisjonile esitatud vaiete hulk on märgatavalt tõusnud. 2009 I poolaastal on esitatud ligikaudu sama palju vaideid kui 2008. a kokku. Esitatud vaietest nähtub, et ka raske majanduslik olukord on tihti põhjuseks, miks puude raskusastme ja lisakulude tuvastamist taotletakse. Sama kehtib ka püsiva töövõimetuse taotlemise kohta.

Igapäevase praktilise töö käigus on ilmnenud kitsaskohti õigusaktides, mille osas SKA on teinud Sotsiaalministeeriumile ettepanekuid.
Hetkel on menetlemisel järgmised ettepanekud:
– pikendatakse tööealiste ja pensioniealiste inimeste puude raskusastme tuvastamise
võimalikku kestust kuni 5 aastani varasema 3 aasta asemel,
– ühildatakse töövõime kaotuse protsendi ja puude raskusastme kehtivuse ajad,
– kehtestatakse püsivat töövõimetust taotlevale inimesele pikem tähtaeg
töövõimetuspensioni avalduse esitamiseks pärast püsiva töövõimetuse tuvastamist,
– pikendatakse täisealiste isikute rehabilitatsiooniplaani kehtivuse aega kuni viie aastani,
– täpsustatakse korduvekspertiisi mõistet ja tähtaegu,
– täiendatakse ekspertarsti poolt hinnatavate funktsioonide loendit muude funktsioonidega
(südame, neerude jt organite funktsioonid),
– puude raskusastme korduval tuvastamisel jätkatakse automaatselt sotsiaaltoetuse
maksmist, uut taotlust ei pea inimene esitama.

Eeltoodu põhineb seni tehtud ekspertiisi tulemustel. Jätkame statistiliste andmete kogumist ja analüüsi ning tegeleme probleemide lahendamisega pidevalt.

Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Merlin Kreis
peadirektori asetäitja

Kristiina Peetsalu (29) on sündinud suvel, juulikuus, ent tal on teinegi sünnipäev – 20. mail! Mullu sel kuupäeval siirdati talle neer. Kuigi arstid soovitasid dialüüsi, pikendas neiu sellega alustamist võimalikult kaua ega kahetse seda isepäist sammu.

Kui kohtume, hoiatab köögis vanaema kingitud lambanahksetes sussides ringi müttav Kristiina, et hommikul võib vererõhk tal väga madal olla. Mistõttu muutub kohati uimaseks. “Eks ta mul hüppab ka aeg-ajalt,” viitab ta kergetooniliselt vererõhu mängudele.
Kiiresti valmistab naine ettevaatuse mõttes tassi kohvi, mis turgutab vererõhku sel määral, et hirm pea ringikäimise ees kaob. Ta toimetab kergelt, kiirelt, osavalt. Ukraina juurtest on ta ammutanud arusaama: enne veel kui külalisega vestlema asuda, on vaja katta laud, et külla tulnu saaks end kostitada.

Sõbrad tõmbavad rajale

Juba keskkooli ajal hakkas Kristiina ema kõrvalt osalema seminaridel nimega “Re-evaluational co-conselling” (tõlkes vastastikune kooskonsulteerimine). Viimasel ajal on ta rohkem pühendunud protsessile orienteeritud psühholoogiale. Eelmisel aastal käis naine emaga Ameerikas Portlandis intensiivkursusel. Hingeteadmisi omandab Kristiina ennekõike iseenda jaoks. Et üldse endaga, teiste inimeste ja välismaailmaga hakkama saada. “Mind on aidanud tohutult inimesed, kes on mu ümber,” räägib palju kannatanud noor naine. “Nad on mind üleval hoidnud. Isegi kui mu peas tekib mõtteline halvatus sellest, et ei suuda ennast paremaks muuta, tuleb jälle telefonikõne, mis tõmbab mind rajale. Mu elu voolab kerges toonuses nagu pidev sport. Ja see, kui saan jagada, kingib palju.”
Oma haigustega ta enam ei võitle, vaid õpib neid aktsepteerima. Kummaline, et kuigi ta on elanud üle mitmeid tõsiseid operatsioone, ei kurda ta nendest rääkides kriipsuvõrdki.

Kuueaastaselt suhkruhaigeks

Tüdruku tervise halvenemine sai alguse kuueaastaselt, kui avastati suhkruhaigus. “See muutis mu elu,” tõdeb ta lihtsalt. “Suhkruhaigusega võid iga hetk ära surra või koomasse langeda. Pead lihtsalt pidevalt kontrollima, mida ja millal sööd ja et õigel ajal süstid.”
Pidevalt kehas vindunud tõvest kujunesid tüsistused, mis lõid välja aastakümneid hiljem. Ülikooli plaanipärasel ajal naine lõpetada ei jõudnudki. “Detsembris 2004 valmistasin ette lõputööd, jaanuaris 2005 ootas mind juba automüügifirmas sekretäri-asjaajaja amet,” meenutab Kristiina karmide aegade algust. “Kuu enne koolilõppu kadus aga silmanägemine nii ära, et pöördusin abipalvega Põhja-Eesti pimedate ühingusse, äkki nad mõtlevad midagi välja, ehk on olemas arvutiprogramm, mis tööd teha aitaks. Kuid midagi polnud parata.”
Nii kadus koos nägemisega kõik see, mis oli elus oluline tundunud. “Olin töötanud tõlgina, õppinud eesti keelt võõrkeelena, soome keelt, majandust – need kõik eeldasid head nägemist,” kõneleb ta oma väljapääsmatuna näinud olukorrast. “Ei kujutanud ette, mis edasi saab. Teadsin, et maha ma ei sure, isa toetab mind, ema, õde, vend – mul on suur pere. Aga mõttes keerles, et kellele pimedat eesti keele õpetajat küll vaja on!”

Tantsija pimeduses

Põhja-Eesti pimedate ühingust sai Kristiina teada, et nägemispuudega inimesed suudavad pidada 600 erinevat ametit. “Ühingus tutvusin nendega, kes pole eluaeg näinud, aga tulevad oma eluga imehästi toime,” meenutab naine. “Koos teiste noortega osalesin projekti “Tantsides pimeduses” kirjutamisel. Projekt sai toetust programmist Euroopa Noored. Tänu sellele korraldasime iganädalasi line-tantsu, kõhutantsu, seltskonnatantsu ja Pilatese trenne. See andis meile tohutult jõudu, energiat ja koostegemise rõõmu!”
2006. aastal läbis Kristiina massaažikoolituse. “Tundsin, et pean endale hankima ameti, mille kaudu saan olla andja. Kui tööhõiveametist sain toetuse, avasin oma massaažisalongi Tondil.”
Pimedate Ühingusse oli vaja eesti keele õpetajat. “Eesti Pimemassööride Ühingu juhataja Janne Jerva küsis, et äkki ma lõpetaks ülikooli ja tuleks õpetajaks. See andis mulle tohutult indu ülikooli lõputöö ära kaitsta – kunagi alustatu lõpuni viia. Tekkis hea tunne, et ülikoolis saadud teadmisi on kellelegi vaja.” Praeguseni õpetab Kristiina vene emakeelega nägemispuudega inimestele eesti keelt.

Kokku kolm neeru

Enne 2007. aasta lõppu, tunnistab Kristiina, oli elu juba toredas rütmis – käed-jalad töid-tegemisi täis. Suvel 2008 tehti nägeva silma kaeoperatsioon, pärast seda hakkas ta värve tajuma. “On olemas fantastiline filmifilter – heledamad asjad hakkavad helendama, valge asi särama. Mina näen maailma just läbi sellise filtri.”
Rääkides tõsistest operatsioonidest, ei saa ta mainimata jätta neerusiirdamist. “Neerude ülesütlemine oli mustemaid aegu mu elus, tekkis tõsine probleem “maailm ja mina” – kas tõesti muutun haledaks kujuks, kes ei anna midagi? Ma ei kartnud surma, vaid enda kasutuks muutumist, teiste arvel elamist.”
Kristiina tõdeb, et neeruprobleem muutis tema kui naise tulevikunägemuse veelgi trööstitumaks. “Enne üritasin veel üleval hoida lootust pere luua, laps saada, aga kui tuli neeruasi, hakkasin joonistama pilte tulevikust kui üksikust haledast sinisukast,” ohkab ta.
Arstid püüdsid teda aidata, soovitasid dialüüsi, sest kreatiniin oli ohtlikult kõrge. Kristiina aga ei tahtnud, et talle toru sisse pannakse. Nii pidas ta enne eelmise aasta Ameerika-reisi kolm kuud spetsiaalset dieeti, et hoida kreatiniin tasakaalus – sõi üksnes tatraputru, röstsaia, limpsides kõrvale oliiviõli. Kristiina käis vaatamata tuttavate ja arstide hoiatustele Ameerikas psühholoogiakursusel edukalt ära.
Uudis, et talle on olemas doonorneer, tuli äkilise rõõmusõnumina. 20. mail 2008 toimuski TÜ Kliinikumis neerusiirdamine, mis kulges neiu sõnul imehästi. “Lootsin selle peale, unistasin sellest – see oli mu uus elu.” Praegu pesitseb ta kõhus kolm neeru – peale enda omade ka siirdatu. Kõhul on operatsiooni meenutamas pikk arm.

Ukrainast pärit juured

Nägemise kaotas Kristiina 25aastaselt. Seepärast on ta mälupiltides alles Ukraina must, viljakas muld ja stepid, millel eriline lõhn, ja selle mulla väel sirguvate Kreeka pähkli puude kaitsev jahedus, millest ta leidis leevendust, kui suvesoe liigkõrgete pügalateni jõudis. Kristiina veetis Ukrainas mitmeid suvesid, sest emapoolne suguvõsa elab seal. Tüdruk sündis Ukrainas, Hersonis, Eesti-suuruses oblastis, kuhu ta vanavanaisa omal ajal pärast Teist maailmasõda suure haigla rajas.
Kristiina ema Oksana tahtis esivanemate kombel arstiks õppida, kuid ei saanud ülikooli sisse. Ju määras saatus, et tal oli vaja suunduda nelja meetri kõrguste lagedega viietoalisest luksuslikust lapsepõlvekodust Nikolajevi laevaehitusintituuti laevaehitust õppima. Seal kohtas ta tulevast abikaasat, Kristiina isa, kes oli õppima saabunud Eestist.
Kristiina oli pere esimene põnn, ühikalaps, kes kogu aeg naeratas. Kaastudengid käisid lunimas, et antagu Kristiinat neile mängida. “Vist sealt on pärit mu avatud suhtlemine ja see omapärane nähe, et mu ümber koguneb alati palju inimesi.”
Kui Kristiina juba Tartu Ülikoolis õppis, elas temagi ühikas. Kui kusagil pidu ja koosviibimised kõige elavamalt toimusid, oli see pahatihti Nooruse ühika toas number 504, kus just tema pesitses. 20 sõpra mahtusid suurepäraselt õhtuti 18ruutmeetrisesse tuppa ühiselt teed jooma!

Naisena end kindlalt ei tunne

Pidu panna ja sõpradega lõputult suhelda jaksab Kristiina tänagi. Aga samas tunnistab ta, et on midagi, millest sügavat puudust tunneb – nimelt soovi kogeda mehe ja naise vastastikust tõelist armastust. Alati on naine suutnud armuda üksnes lootusetult.
“Õe, tütre ja pereliikmena, sõbrana tunnen end kindlalt,” pihib ta avameelselt. “Pimedate ühingu tegusa liikmena jõuan palju korda saata ja teistele anda! Aga naisena end kindlana ei tunne. Ma ei tea, miks, aga olen kogu elu meeste suhtes eemale tõrkunud, tundes, et nad väärivad paremat naist kui mina.”
Seetõttu ongi ta elus praegu puudus toimivast partnerlussuhtest. Kuid ta pole lootust kaotanud ja oskab olla õnnelik lihtsate asjade üle.
“Pidin heas mõttes laksu saama, kui ema Ameerikast helistas ja ütles, et hankis mulle 700 audioraamatut,” lööb Kristiina särama. “Mu suur kirg on raamatud, raamatud, raamatud! Ja teater! Käin iga nädal teatris! Väga meeldib keraamika, vaibakudumine, tantsimine. Rõõmu valmistab ka mu koer – Zonta naisteklubi kinkis labradorikutsika. Pooleteise aasta pärast, kui kutsikast on saanud juhtkoer, olen märksa vabam inimene! Flööti mängin. Side muusikaga on väga tähtis. Ka side loodusega. Loksa männimets, linnulaul, merevesi. Mina ja loodus… Teen lihtsalt silmad lahti, hingan seda endasse, tunnen end koos maailmaga, kuulen seda, tajun. Õhk heliseb, päike lõhnab, asjadel on oma värv. Maailmaga ühtsuse tunne tekitab rahu, kui suudan end sellele häälestada.”

Pressiteade. 22. mai 2009. Tallinna Lastehaigla Toetusfond panustab miljon krooni esimese laste kõnniroboti Eestisse toomiseks.
Tallinna Lastehaigla Toetusfond panustab miljon krooni seni Eestis puuduva 4-12-aastastele liikumispuudega lastele mõeldud kõnnirobot ostuks, mis aitab omandada või taastada ravi vajavate laste kõnnioskuse. Ligi 3,5 miljonit krooni maksev seade paigaldatakse Tallinna Lastehaiglasse.

„Tallinna Lastehaigla Toetusfondi otsus toetada kõrgtehnoloogilise kõnniroboti Pediatric Lokomat toomist Eestisse põhines mitmel asjaolul – Eestis puudub seni kõnnirobot, mida saaks kasutada 4-12-aastased lapsed, samas on just selles vanuses liikumispuudega laste jaoks õige kõnnimustri omandamine eriti vajalik,“ ütles Tallinna Lastehaigla Toetusfondi juhataja Inna Kramer. „Eraalgatus on tänaseks väljakasvanud kasvanud kahe heategevusega tegeleva organisatsiooni – Tallinna Lastehaigla Toetusfondi ja Liikumispuudega Inimeste Liidu – ühistegevuseks, mis võimaldab kõnniroboti kiiremini hädalistest laste kasutusse tuua,“ märkis Inna Kramer.

„Kõnniroboti projekti juures on kõige olulisem tahk kodanikualgatus,“ ütles Eesti Haigekassa juhatuse esimees Hannes Danilov. „Sest ühest küljest täidab haigekassa suurema osa meie vajadustest, kuid teisest küljest kõike paratamatult ei jõua ja kõike korraga ei jõua. See, et kõnnirobot soetatakse Tallinna Lastehaiglasse Liikumispuudega Inimeste Liidu ning Tallinna Lastehaigla Toetusfondi koostöös, näitab eraalgatuse võimekust ja Eesti inimeste soovi aidata nõrgemaid ja abitumaid – Eestis on head tahet rohkemgi kui me arvata oskame.“

„Projekti idee sai alguse kahe Viljandimaal elava perekonna murest. Mõistsime, et kõnniroboti abi vajab Eestis mitusada last. Tänavuse aasta alguses käivitasime liikumispuudega tüdrukutirtsu nime kandva kampaania ning praeguseks on koos ligemale pool vajaminevast summast ,“ sõnas projekti algatanud perekonna vanaisa Ako Luts. „Oleme kõigile toetajatele väga tänulikud! Edaspidi saab „Elisabeti“-projekti toetuseks teha annetusi nii Tallinna Lastehaigla Toetusfondi kui ka Liikumispuudega Inimeste Liidu kaudu.“

Tänase päeva seisuga on Liikumispuudega Inimeste Liidu arveldusarvele laekunud annetusi ligi 738 000 krooni ulatuses. Lisaks firmadele on tänaseks panka annetuse teinud 291 eraannetajat, kelle toel on kogunenud 221 972 krooni. Telefoni teel kogutud annetusi on kokku 40 189 krooni. Projekti „Elisabet“ selgitav ning annetustest ülevaadet andev internetilehekülg asub aadressil http://www.elisabet.elil.ee/.

Tallinna Lastehaigla Toetusfond on heategevusfond, mille eesmärgiks on aidata kaasa igati lastesõbraliku haigla kujundamisele ja parima võimaliku meditsiinilise abi toomisele Tallinna Lastehaiglasse ning muuta ühiskonna suhtumist lastesse ja laste, eriti haigete laste, probleemidesse. Eesti Liikumispuudega Inimeste Liit on 26 liikmesühinguga üle-eestiline üle 3500 üksikliikmega liit. Liidu tegevuse eesmärgiks on liikumispuudega inimeste ühishuvide eest seismine.

Videomaterjal kõnniroboti kohta:

http://www.hocoma.ch/en/products/pediatric-lokomat/videos/cp/gehen-mit-dem-pediatric-lokomat-en/  

http://www.hocoma.ch/en/products/pediatric-lokomat/videos/cp/  

Kõnniroboti fotod:

http://www.hocoma.ch/uploads/pics/lp_lg_affoltern_p1_0601_001_cropped_01.jpg  

http://www.hocoma.ch/uploads/pics/lp_lg_affoltern_p4_0601_001_cropped.jpg  

Lisainformatsioon:
Inna Kramer, Tallinna Lastehaigla Toetusfondi juhataja
e-mail: inna.kramer@lastehaigla.ee , tel: 6977 131, 5277017

Auli Lõoke, Eesti Liikumispuudega Inimeste Liidu tegevjuht
e-mail: elil@elil.ee , tel: 672 0223; 529 3144

Kodanikuühiskonna nädalakiri. 21. nädal 2009

EMSLis

• http://www.ngo.ee/26402 EMSL kutsub teatama hea valimistava rikkumistest – kutsume teada andma näidetest, kus europarlamendi valimiskampaanias on mindud vastuollu hea valimistavaga.

• EMSLi liikmeprogramm sai tunnustust, kui http://www.ngo.ee/26533> Kristina Mänd valiti ENLi aasta tegijaks. Kõnealusesse http://www.ngo.ee/26345> ühenduste arendusprogrammi saab kandideerida veel nädala!

• http://www.ngo.ee/26468> Kuidas toetada vabaühenduste ja avaliku võimu kahekõnet? – läinud nädalal korraldas AEF Roomas Euroopa fondide aastakonverentsil seminari kodanikuühiskonna arendamise mudelitest erinevates maades. Eesti kogemusest rääkis teiste seas Urmo Kübar EMSList.

LIIKMED JA SÕBRAD

• http://www.ngo.ee/26499> Maailmapäev sel laupäeval – 23. märtsil Tammsaare pargis juba viiendat aastat kogupereüritus Maailmapäev.

• http://www.ngo.ee/26500> Kumus algab Maailmamuutjate filmifestival

• http://www.ngo.ee/26498> Vaatevinkli viimane kirjandusõhtu Chalice’iga – 20. mail Von Krahlis viies kokkutulemine, kus külaliseks on JAREK KASAR ja teema on KIRJANDUS ja MUUSIKA.

• http://www.ngo.ee/26501> Toeta 300-kroonise lastetoetuse ja tasuta koolilõuna säilimist – nüüd on võimalik ühineda pöördumisega ka füüsilistel isikutel.

• http://www.ngo.ee/26482> Üliõpilased ootavad konsultatsioonidelt kõrghariduse valdkonna prioritiseerimist – Eesti Üliõpilaskondade Liidu juhatus ootab koalitsiooni-konsultatsioone alustanud erakondadelt kõrghariduse valdkonna prioritiseerimist.

• http://www.ngo.ee/26483> Noorteühendused võtsid vastu ühise noortepoliitika platvormi – Eesti Noorteühenduste Liidu (ENL) üldkoosolekul valiti ka uus juhatus.

• http://www.ngo.ee/26478> Olga Tšerjomuškina: Õppetoetuste süsteem on läbipaistmatu – Riigikogus toimunud
üliõpilaste poliitikakonverentsil väitis EÜL, et praegune õppetoetuste süsteem on läbipaistmatu ning Riigikogu peaks kiiremas korras hakkama menetlema uut.

• http://www.ngo.ee/26469> AidWatch raport: Euroopa antud lubaduste täitmine on ohus – Euroopa arengukoostöö võrgustik CONCORD avalikustas raportis, et kuigi arengumaad kannatavad majanduskriisi tõttu eriti valusalt, annavad EL-i riigid ligi 40 miljardit eurot vähem arenguabi, kui on lubanud.

• EMSLi liige http://www.ngo.ee/26461> Ajakirjanike Liit peab reedel kongressi, millele eelneb põnev mõttekoda teemal
„Ajakirjandus vs meedia“ – http://www.ngo.ee/26460> Kutse meediaväitlusele.

• http://www.ngo.ee/26477> ELF otsib vabatahtlikke – Eestimaa Looduse Fond otsib vabatahtlikke, kes soovivad kaasa aidata talgute korraldamisel ja talgute tutvustamisel erinevatel üritustel.

• http://www.ngo.ee/26462> Kolm eestlast Brüsselis Euroopat kujundamas – nädala eest Brüsselis lõppenud Euroopa Kodanike Foorumil esitas 150 juhuvalimiga kutsud inimest 15 ettepanekut majandus- ja sotsiaalpoliitika parandamiseks ELis.

• http://www.ngo.ee/26444> Eesti Noorteühenduste Liit soovib luua fondi Valgevene noorte toetamiseks – Põhja-ja Baltimaade noorte katusorganisatsioonide avaldus.

RAHASTUS

• http://www.ngo.ee/26535> Programmi Euroopa Noored taotlustähtaeg 1. juunil – prioriteediks on loovust ja innovatsiooni arendavad projektid.

• http://www.ngo.ee/26465> Tähed Särama tähtaeg 31.05 – programm toetab noori, kellel on häid ja geniaalseid ideid noorte elu edendamiseks, kuid napib raha heade mõtete elluviimiseks.

UUDISKIRJAD

• http://www.ngo.ee/26532> Bioneeri uudiskiri

• http://www.ngo.ee/26534> Leaderi nädalainfo

• http://www.ngo.ee/26450> ELFi infoleht

• http://www.ngo.ee/26256> PLMFi mai kuukava

EUROVALIMISED

• http://www.ngo.ee/26476> Europarlamendi debatid migratsioonist – kas soovid teada, milliseid inimesi valid Euroopa
Parlamenti? Missugused on nende mõtted Euroopa Liidu päevapoliitilistest probleemidest?

• http://www.ngo.ee/26472> Europarlamendi valimiste kampaaniavõimalusi ühendustele – veel on aega, et saadikutega
enne valimispäeva suhelda, nende seisukohtadega tutvuda ning erakondadele teada anda, mida neilt Euroopa Parlamendis
ootate.

ARUTAME JA ÕPIME

• http://www.ngo.ee/26443> Tule töölepingu seaduse seminarile -sotsiaalministeerium korraldab uut töölepingu seadust
tutvustava seminaride sarja.

KODUNE KIRJANDUS

http://www.ngo.ee/26446> Lastekaitse Liidu ajakiri „Märka Last“ jõuab poelettidele – ilmus uuenenud sisu ja välimusega
Lastekaitse Liidu ajakiri „Märka Last“. Viis aastat liidu häälekandjana ilmunud väljaanne on nüüd mõeldud laiemale
lugejaskonnale, ning jõuab esmakordselt ka poelettidele.

• http://www.ngo.ee/26467> Ilmunud on Heade Uudiste uus number

• http://www.civicus.org/subscribe-to-ecivicus?07c23fc490fb56da28db023ad7e…> Kodanikuühiskonna uudised maailmast –
e-CIVICUS
• http://www.ngo.ee/402> Avalikes huvides ühendus – astu EMSLi liikmeks!

• http://www.osale.ee/> Osalusveeb ja <http://osalen.blogspot.com/> ajaveeb | http://www.ngo.ee/blog> Hea kodaniku ajaveeb

• http://www.onnepank.ee/> Õnnepank | http://www.heategu.ee/?id=1921> Heateo päevik

• http://eesc.europa.eu/index_et.asp> Majandus- ja Sotsiaalkomitee

• http://www.kysk.ee/> Kodanikuühiskonna Sihtkapital

• http://www.vabatahtlikud.ee/> Vabatahtlike värav

• http://www.minueesti.ee/> Teeme Ära 2009 – Minu Eesti

http://www.ngo.ee> www.ngo.ee | EMSL | Toompuiestee 17a, 10137 Tallinn | http://www.ngo.ee/rss> Telli uudised RSS voogesitusena

Kui soovid selle kodanikuühendustele mõeldud listiga liituda või sellest lahkuda, saad teha seda  http://lists.ngo.ee/mailman/listinfo/ngo.ee-mto> siin või saada teade <mailto:info@ngo.ee> info@ngo.ee. Samale
aadressile ootame kodanikuühiskonna üldhuvitavaid uudiseid või EMSLi liikmete teateid. Üldjuhul ilmub iga uudis
e-EMSLis ühe korra, kuna neid on lihtsalt nii palju, nagu ka adressaate – üle 3000. Kõik vanemad leiab <
http://www.ngo.ee/uudised> www.ngo.ee/uudised.

e-EMSL ilmub esmaspäeviti, v.a pühadel ja juulis.

Et näha uudiskirja korrektselt, peab su e-posti lugeja näitama HTML-vormingut, olema lubatud piltide näitamine või
saatja aadress lisatud turvaliste allikate nimekirja. Mõned meiliprogrammid vussivad pildi nagunii ära. Kahju.

—
Riina Kitt
Siseaudiitor
Optimera Estonia AS
Peterburi tee 71
11415 Tallinn Eesti
tel: +372 6205840
Mob: +372 5036575
Fax: +372 6205075
e-mail: riina.kitt@optimera.ee
www.ehituseabc.ee

Alati, kui loen või kuulen jälle, kuidas naised peavad sünnitama rohkem, kui nad ise parajasti otsustanud on, ja tegema seda kohe, sest muidu sureb eesti rahvas välja, tekib küsimus: miks me peaksime?

http://www.epl.ee/artikkel/466209 22. aprill 2009

Väga kerge on madalas iibes süüdistada naisi. Kuid ei, ei ja veel kord ei. Lapsi sünnib vähe, sest suur osa mehi pole tahtnud osaleda aktiivselt laste eest hoolitsemises. Ka ühiskond mitte, kes taastoodab automaatselt soopõhiselt kaheks jaotatud maailma ning peab seetõttu enesestmõistetavaks, et laste eest hoolitsemine kuulub ainult naissoo kohustuste hulka.

Arhailised soorollid, mis on Eestis hirmtugevalt kinnistunud, näevad naise elu mõttena laste sünnitamist. Ülejäänud tegevused, nagu karjäär, teadustöö, eluaegne õppimine ja/või loomine, võivad olla, aga nende tähtsus on väike. Muidugi mitte mehe elus, kuid naise omas küll. Sest naine on ema. Ja kuigi naine on siinkohal kirjutatud ainsuses, loetakse siit välja viide tervele naissoole. Kõik naised on meie kõikide eest hoolitsevad, meid kõiki armastavad ja meie kõigi järel koristavad emad. Naised peavad olema head, hoolitsevad, tingimusteta armastajad, andestavad, leplikud. Nad peavad teiste jaoks alati olemas olema, jooksma esimesena meie haavu tupsutama, taluma meid isegi siis, kui teised seda ammu enam ei tee…

Kujutelm ootavast emast

Kui me lastena venna ja kahe sugulasega maakodus sõda mängisime (za rodinu!), käisid nemad kolmekesti puupüssidega metsas jooksmas, võitlemas, samal ajal kui mina ootasin neid meditsiiniõena tagalas. Vahel läks tunde. Oi, kui igav oli! Surmani igav. Aga mind metsa kaasa ei võetud. Sest ma olin tüdruk. Naine. Tulevane ema. Ja emade koht on tagalas-kodus oodata, olemas olla, kui neid peaks teistel vaja minema. Mõelda vaid, mis saaks siis, kui sõdur tuleb kriimus põlvega tagalasse ja meditsiiniõde polegi teda tohterdamiseks vastu võtmas, sest läks ise, puupüss õlal, vaatama, mis seal puude taga metsas siis ka on. Sõdur võib surra, uusi sõdureid pole meditsiiniõde vahepeal juurde sünnitanud, sõda kaotatakse. Ja kes on selles süüdi? Täpselt, meditsiiniõde!

Kuna naine on ennekõike ema, siis paneb ühiskond (töö)kor­raldusele isalikult toetava õla alla, et naine, vaatamata ahvatlustele, ei kalduks ettenähtud saatusest millimeetritki kõrvale. Sest mida muud üritavad need ajast aega kehtivad tõkked – naiste väiksem palk, kehvemate tingimustega ametikohad, viljakas eas ja eriti väikelastega naiste raskused töö leidmisel, peamiselt naistele suunatud osaajaga töö, mis kärbib juba eos karjäärivõimalusi ja sellest tulenev eemalejäämine poliitiliste ja majanduslike otsuste tegemisest –, kui mitte naiste suuremat teistele pühendumist? See on kaua sedasi olnud ja meie mõtteloogikasse sügavalt juurdunud, nii et takistused, mida paljud ambitsioonikad naised töötamisel eest leiavad, hakkavad lõpuks tunduma millegi saatuslikuna, mille kohta võib mõelda „ju pole ma selleks loodud”. Ja siis otsustavad naised justkui vabatahtlikult madalama töökoha, vähema vastutuse, osalise tööaja või täielikult kojujäämise kasuks.

Sest mida annab kindla, korraliku sissetuleku olemasolu? Iseseisvuse. Ja naiste iseseisvus on hirmutav oma võimalustes, kuid ka vastutuses. Ka naistele endale, sest lapsest saati õpitud ning terve elu sisendatud rollist on väga raske end teadlikult välja võidelda. Oodata-loota, elada ja olla ilus selle nimel, et keegi teine, tähendab, mees, pakuks turvalisust, selle asemel et ise seda endale pakkuda. Õpitud abituse süvenemisele aitab väga kindlalt kaasa ühiskonna müütilis-rituaalne, süstematiseeritud elukorraldus, mis on jaotatud meeste ja naiste vahel ning mis lisaks prestiižile (meeste tehtud töö ja öeldud mõtted on alati kuidagi auväärsemad kui naiste omad) annab ka ebavõrdse sissetuleku.

Fantastiline eluplaan

Nii tundubki lihtsalt suurepärane rahvasuus tuntud emapalk (mida ametlikult korrektselt vanemahüvitiseks nimetatakse), mis „aitab” jääda aastateks koju, seega tööelust kõrvale enamasti just naistel. Ja kui lapsel on isa, mis paistab pigem erand kui reegel (lapsi toovad kured? Sünnivad Pühast Vaimust?), siis tema (töö)elus ei muutu pere suurenedes suurt midagi. Või kui, siis paremuse poole. Pere suurenedes – mis naiste juures on tööturul puue, kuid meestel lisaväärtus – tõstab ülemus „peretoitjal” veel palkagi. Edutab karjääriredelil, mis pikendab tööpäevi, tihendab komandeeringuid ning lisab mehe päevaplaani igasuguseid hästi vajalikke kursusi. Aga kui mehel on töötamiseks lõputult aega ning liikumisvabadus, siis tähendab see, et tema elus on keegi, kes hoolitseb tema privaatsfääri eest. Keegi, kes toidab, peseb, põetab ja viib lapsi arsti juurde, sel ajal kui mees väljaspool kodu töötab.

Sest laps sünnib ju emale. Ja kui ta juba niikuinii kodus on ja alaealistega koosolemist armastab, siis on tal aega ka lapsi hoida (milleks rohkem riiklikke lasteiakohti?), koristada, pesu pesta, süüa teha ning meest oodata. Üksi. Kas pole fantastiline elu­plaan, naised?!

Miks me peaksime tahtma rohkem sünnitada riigile, kus naisest kui isiksusest, kui võrdsest ei hoolita? Sest sünnitamine pole mitte ainult bioloogiline akt, vaid ka sotsioloogiline. Enamiku naiste ainuke elueesmärk ei ole emaks saamine. Emadus, nagu isadus, peaks kuuluma laiema, mitmekihilisema eluprojekti sisse ning seda valikulise õiguse, mitte kohustusena. Sest kõik naised ei ole emad. Aga kõikidel naistel on eluprojekt. Naised, nagu ka mehed, tahavad elada võrdsete võimaluste, õiguste ja vabaduste keskel. Tänapäeva Eestis on see teoorias justkui võimalik, kuid praktikas äärmiselt keeruline. Iive on madal, sest ei paljud mehed ega ka ühiskond taha aktiivselt laste eest hoolitsemisega tegelda – kõik lü­katakse naiste kaela, kes peavad mingi uduse rahvuse tulevikupildi pärast matma maha oma isiklikud ambitsioonid ning pühendama oma aja teiste ja mitte iseenda jaoks. Öelge, miks me peaksime?

Tihti arvatakse, et sooline võrdõiguslikkus ja feminism käivad käsikäes ning tegemist on pigem äärmusliku maailmavaatega. Kuidas käsitlevad teemat organisatsiooni EPP WOMEN¹ kuuluvad konservatiivid?

http://www.maailmavaade.ee/?d=konservatiivsed0409

Konservatiivid otsivad võrdsust, mitte ei püüa vastanduda. Konservatiivide meelest on oluline, et naistel oleks võimalus rääkida kaasa ühiskonnaasjades niisama aktiivselt kui meestel, ilma et nad peaksid loobuma oma teisest olulisest sotsiaalsest ja bioloogilisest rollist ehk emarollist. Konservatiivid ei arva näiteks, et naiste osakaalu suurendamiseks esinduskodades või ettevõtete personalis tuleks rakendada kvoote, pigem rõhutavad nad, et see pole ainult naiste endi, vaid kogu ühiskonna huvides, et naisi oleks ettevõtluses ja poliitikas rohkem.

Miks see on ühiskonna huvides?

Eestis on näiteks naised keskmiselt rohkem haritud kui mehed ja ometi osalevad nad majanduses ja poliitikas vähem. Arvestades, et inimeste harimine on kulukas ja meie pikaajaline perspektiiv on teadmistepõhine majandus, on tegemist ju ressursi raiskamisega. Hollandis on tehtud arvestus, et kui tänase 27% asemel oleks naiste panus väljaspool kodu 35% ehk siis naised oleksid tööturul aktiivsemad, kasvaks sisemajanduse kogutoodang 11% võrra ning ka meestel tekiks vastupidiselt levinud väidetele eneseteostuseks pigem rohkem võimalusi.

Teiseks, kuna naised kannavad väga suurt vastutust laste kasvatamisel, siis on oluline, et nad oleksid ka ise veendunud oma vajalikkuses ühiskonnale mitte ainult emadena, vaid ka aktiivsete tegutsejatena väljaspool kodu. Paljude tänaste probleemide põhjuseks naisõigusluse vallas ongi soopõhised stereotüübid ja emad annavad sellised juurdunud hoiakud ja väärtused edasi ka oma lastele.

Milline on Euroopa konservatiivsete naiste meelest ideaalne ühiskond?

Organisatsiooni EPP Women liikmed on kultuurilise ja ajaloolise tausta poolest väga erinevad ja selles ongi meie koostöö rikkus. Konservatiivne ideoloogia soolise võrdõiguslikkuse vallas ei seisne mingis skaalas, mille ühes otsas on eeskujulikud riigid ja teises otsas mitte-eeskujulikud riigid, kes mööda lineaarset arenguskaalat eeskujulikkuse suunas liiguvad. Igal riigil ja igal rahval on omad kogemused, millest teistel on võimalik õppida ja mille põhjal teha tegevuste planeerimiseks vajalikke järeldusi oma ühis-onna eripära kohta.

Siin on hea näide Eesti rollist Euroopa konservatiivsete naiste seas koostöö kolmandate riikide esindajatega – Valgevene naised õpivad näiteks Eesti kogemustest meelsamini kui Rootsi või Itaalia kogemusest, sest viimased on neist kultuuriliselt kaugemal. Riikide arengutempo on erinev ja samuti mõistetakse konservatiivsust erinevalt, aga põhimõtteline tunnetus on meil üks ja seesama – naistel peab olema võimalus teha otsuseid oma haridus-, töö- ja pereelu alal ja ühe rolli võtmine ei tohi välistada teist.

Nõukogulik riigikord garanteeris kogu elanikkonna sajaprotsendilise tööhõive. Kust tuleb siis Eesti ja teiste postsotsialistlike riikide oskamatus ühildada töö- ja pereelu?

Sooline võrdõiguslikkus oli Nõukogude Liidus näiline. Naised töötasid ennekõike madalapalgalistel ja väheprestiižsetel ametikohtadel ning vastukaaluks survele tuua kõik naised tööturule ei nähtud vajadust kutsuda mehi üles võtma rohkem kohustusi kodumajapidamises. Selline ülekoormatus tähendas seda, et paljud naised nägid oma „õiguses” töötada pigem järjekordset kohustust. Erastamise järel hakkasid reaalpalgad vähenema, hinnad tõusma ja töökohtade arv vähenes drastiliselt. Töötavad emad ning pensionieale lähenevad või pensioniealised naised olid sellises olukorras esimesed töökaotajad ja paljudest neist said pikaajalised töötud. Stabiilsus asendus ebakindlusega ning emapuhkusele jäämist ja lapse haiguse tõttu puudumist hakati pidama halva töökultuuri näitajaks. See suhtumine on kahjuks säilinud nii meil kui ka mujal Euroopas tänaseni – sellele ja teistele sotsiaalsetele ja majanduslikele problee-midele püüamegi oma koostöös teiste ELi riikidega keskenduda.

Milliste teemadega konservatiivsed naised Euroopa tasandil tegelevad?

Viimasel ajal ongi kõige aktiivsemateks teemadeks just naiste osalus ettevõtluses ning töö- ja pereelu ühildamise võimaluste laiendamine. Praegu on terves Euroopas probleemiks see, et töötavad naised leiavad aina vähem aega perega veetmiseks, vähenemas on abielus olevate ärinaiste osatähtsus, suurenemas lahutuste arv ning ka lapsi sünnib ettevõtlikel naistel järjest vähem, samas on naiste palk samaväärsetel ametikohtadel meestest madalam jne. Oluline on see, et nendele probleemidele lahenduse otsimisel ei ole võtmeteguriteks ainult naised ja emad, vaid ka mehe- ja isarolli tähtsustamine ja toetamine naiste suurema kaasatuse võimaldamiseks.

Nendes küsimustes on aktiivselt hakanud kaasa rääkima ka sellised uued partnerid nagu Valgevene, Türgi, Kosovo jt. Nende praktiliste ülesannete lahendamisel võtavad ka need riigid loodetavasti sammhaaval omaks euroopalikud väärtused, mis puudutavad kodanikuühiskonda ja sotsiaalset võrdsust.

Lisaks räägime kaasa teemadel, mis ei ole otseselt soolise võrdõiguslikkusega seotud, kuid milles konservatiivsed naised tunnevad vajadust otsustajaid survestada. Näiteks on tehtud juba mitu aastat aktiivset lobby-tööd selleks, et riikide valitsused hakkaksid pöörama suuremat tähelepanu Läänemere keskkonnakaitsele. Konservatiivsed naised võtavad sõna ka sellistel teemadel nagu sõjakuriteod, näljahäda, migrantidega seotud problemaatika jne.

Kui tulemuslik on Euroopa konservatiivsete naiste tegevus?

Seda on muidugi raske hinnata, sest soolise võrdõiguslikkuse küsimuste lahendus ei seisne ainult seaduste muutmises ja praktilistes korraldustes, üsna palju on siin küsimus ka naiste endi ja terve ühiskonna hoiakutes. Neid hoiakuid on väga raske muuta, see on järjepidevust ja aastaid, isegi aastakümneid aega nõudev tegevus. Ma ütleksin, et olulisim tulemus praegu on see, et meid on märgatud ja me oleme rahvusvahelisel areenil arvestatav jõud. Ja meie jaoks on oluline tulemus ka see, et Eestil on võimalus sellisel tasandil liikumisest aktiivselt osa võtta.

¹ EPP Women on Euroopa paremerakondade katusorganisatsiooni – Euroopa Rahvapartei – juurde kuuluv liikmeühendus, kuhu kuulub IRL Naiskogu kõrval üle 40 sõsarerakonna naisteühenduse.

Eesti Naisliit ootab kandidaate aasta ema tiitlile, selle saaja kuulutatakse välja 10. mail Estonia kontserdisaalis toimuval Eesti Meestelaulu Seltsi korraldatud pidulikul kontsertaktusel.

Aasta emaks võib kandideerida Eesti vabariigi kodanik, kelle peres kasvab või on üles kasvatatud vähemalt kaks tublit last, kes on oma töös pädev ja tunnustatud ning on perekonna väärtustamise heaks eeskujuks ka väljaspool oma perekonda.

Naisliidu peasekretär Mare-Mall Siimpoeg ootab pakkumisi aasta ema kandidaatide osas 29. aprillini aadressil Tallinn, Vilde tee 68-24. Telefonitsi saab ühendust võtta numbril 6522163 ja elektronposti teel malle.pettai@hotmail.com  

Allikas: Pealinn www.tallinn.ee , Õpetajate Leht www.opleht.ee  

Kutsun kõiki täisealisi lapsi, keda on kasvatanud üles puudega emad, tunnustama oma emasid ja esitama oma ema kandidaadiks Aasta Ema tiitlile.

Julgustan ka kõiki puudega lapsi tunnustama oma emasid.

Kevadiste tervitustega,

Mare Abner

EPNÜ

info@epnu.ee  

Kakskümmend aastat tagasi kohtas Liia Lumilaid (41) oma tulevast abikaasat Heikit. Mõne aasta pärast sündisid nende perre kaksikud. Napilt surmasuust ja halvatusest pääsenud naisel täitus eluunistus, millest ta nägi viiteid ette juba lapsepõlves.

Ajakiri Naised: http://www.ajakirinaised.ee/artikkel.php?id=20182&k=1#start

Liia meenutab, et kui ta 12aastaselt Tallinnas haiglas oli ja halvatusest arstide toel terveks saada üritas, istutas ta südamesse unistuse kaksikutest lastest haiglasanitar, kes oli parajasti lapseootel.
“Haiglas olles ma ei teadnud, et tal kaksikud sünnivad,” meenutab Liia. “Aasta pärast tuli ta meile külla, rääkis elavalt ja rõõmsalt, et sündisid poiss ja tüdruk. Mäletan, kuidas siis esimest korda mõtlesin, et mina tahan ka poissi ja tüdrukut korraga. Sellest alates oli see tihti mu kujutlustes.”
Kohtudes tulevase abikaasaga, rääkis ta Heikile kohe oma unistusest – kaksikutest.
Mõne aasta pärast unistus teostus – mis sest, et Liial oli läbielatud halvatuse tõttu probleeme rasestumisega ning Heiki oli rongiõnnetuse tagajärjel jalgadeta mees, kes liigub ringi kas ratastoolis või spetsiaalselt kohandatud autoga. Kehalised piirangud ei saanud takistuseks paarile, keda sidus tugev külgetõmme esimesest kohtumisest.
Täna on neil 17aastased Laura ja Vahur. Vahur lõpetab 9. klassi, Laura õpib kutsehariduskeskuses. Rõõmsalt silkab ringi ka pesamuna, 4. klassi tüdruk Loora.
Milline õnnelik elusadam Liiale pärast kõiki tema elu karme katsumusi!

Lehmalaudas alanud halvatus

Liia sündis Salu külas, mis nüüd jääb Rae valla alla. Pärast viienda klassi lõppu algas ta elu traagilisim periood. Juulis, soojade ilmadega lippas tüdruk koduõuel paljajalu ringi ja astus kogemata pudelipõhja peale jala veriseks. Kodused aitasid jala ära puhastada, haav seoti kinni, see hakkas paranema. “Paari nädala pärast juba lonkasin vaikselt ringi,” meenutab naine tragöödia algust.
Ühel päeval läks jalahaavaga tüdruk emale talitamisel appi. “Viisin vasikatele suure sületäie heinu ette. Selle järel lõi kõhtu valu, päris teravalt. Mõtlesin, et tegin endale liiga, kõht valutas, aga läksin ikka omal jalal tuppa. Oli 29. juuli, pühapäev.”
Toas lõid valud kätte, jalga, selga, muutudes üha tugevamateks. Alguses viskas tüdruk end pikali. Siis mõtles, et mis ta ennast ikka valutab, läheb parem ja loeb raamatut. Kuid soov raamatu järele minna luhtus, sest püsti tõustes kukkus ta kohe maha. Parem jalg oli järsult halvatud. Õudusunenägu ühele 12aastasele neiuhakatisele!
Kui tüdrukul oli vaja kempsu minna, oli ka põis juba halvatud. “Kutsuti kiirabi, sest ema sai aru, et midagi väga tõsist on lahti,” meenutab Liia oma õudseimat päeva. “Vanem vend viis mind süles kiirabiautosse.”
“Tagantjärele olen mõelnud, millest see alguse sai,” ei tea naine praeguseni temaga toimunu tegelikku põhjust. “Kas pudelipõhja astumine võis halvatusega seotud olla? Olin suvel saanud ka võmmu kuklapiirkonda, sest tulin karusselli pealt halvasti maha. Sel hetkel mõtlesin, et see pole midagi, aga võib-olla oli kõik seotud.”

Surma tervitus

Keskhaiglasse jõudes võttis Liiat esimesena vastu traagiline juhtum. Kõrvalvoodis lamanud naine, kes ei tohtinud püsti tõusta, siiski tõusis ja kõndis mööda ruumi ringi, langes aga seejärel surnult maha. Vaatepilt oli noore tüdruku jaoks õõvastav.
“Mind tabas paanika,” meenutab Liia. “Kartsin, mis minust saab. Kui maha rahunesin, jäin kuidagi magama. Siis oli kõik okei. Hommikuks tuli rahu mu sisse, mis sest, et halvatus oli juba rinnuni edasi läinud, käed olid õnneks veel terved.”
Ruttu tulid kokku professorid, kes otsustasid, mida ette võtta. Mitmed arstid leidsid, et kui kiirabi kutsumisega oleks viivitatud, oleks Liia võib-olla surmalaps olnud. Sest halvatus levis üle keha kiiremini, kui karta osati.
Vastu võeti otsus kiire operatsiooni kasuks. Õnnetus algas pühapäeval, operatsioon toimus reedel. Arstid avasid tüdruku selgrooliiteid.
“Pärast operatsiooni hakkas mu vasaku jala suur varvas liikuma. Mõne aja pärast sain juba jalga ka liigutada.”

Kaksikud kepi toel

Novembris viidi tasapisi taastuma hakkav neidis Haapsalu laste neuroloogiahaiglasse taastusravile. Oli suur asi, kui tüdruk suutis voodis istuma tõusta, edasi juba käte najal seista. “See oli tohutu elamus. Pärast Haapsalut hakkasin jälle kõndima.”
13aastaselt alustas ta õpinguid Haapsalu internaatkoolis, nädala sees elas internaadis, nädalavahetustel sõitis koju Salu külla.
Tädi töökoha kaudu said nad emaga tuusiku Krimmi, kus kolme aasta jooksul oldi kokku kolmel korral. Krimmis sai toona ühena vähestest kohtadest võtta muda- ja merevanne, natuke ka massaaži. “Kahe kuuga harjusin nii ära, et ei osanud enam eesti keelt rääkida. Aga kummaline oli, et kõik kolm korda sattusin samasse palatisse, samasse voodisse.”
Pärast Krimmi muutus Liia tervis tunduvalt paremaks. Ta suutis käia ilma kepita. Alles kaksikute kandmine oli nii raske ettevõtmine, et tuli liikumisel taas kepp appi võtta. Oma kolmanda lapse kandis Liia ilmale kipsis jalaga. Edasi käis ta kepi abil.
Tänaseni tuleb tal kukkumistega ettevaatlik olla, sest parema jala luu on nõrgavõitu.

Abielu 22 aastat vanemaga

Heiki on mees, kes pärast oma esimest abielu kümme aastat üksindust eelistas, kuni tal enda sõnul uuesti jooksuaeg peale tuli. Liiaga kohtuti Pirita purjespordikeskuses, mõlemad käisid seal tervisehädade tõttu võimlemas.
“Ta otsis kedagi enda kõrvale, ju ma hakkasin talle meeldima oma rõõmsa olekuga,” usub Liia. Avastati ühine hobi – fotograafia. Liial oli ka teisi poisse, kellega ta kohtus, kuid Piritalt võimlemast tulles oli hädasti vaja autojuhti, kes teda koju sõidutaks. Heiki oli hea meelega nõus sõidutama.
Vanusevahe on paaril 22 aastat. Heiki lausa kartis alguses oma vanust avaldada. Kuid viimaks sai ta hirmudest võitu ja otsustas mitmete toredate kohtumiste peale Liia kätt paluda.
“Alguses ütlesin ei,” meenutab Liia. “Kuid kui olime reisil Saaremaal, tuli ka minu jah-sõna. Ta hakkas kohe ajama pulmade asju. 1988. aasta detsembris abiellusime.”
Alguses elati Heiki ema juures läbikäidava toaga kahetoalises korteris, peale Heiki emale oli seal ka Heiki esimesest abielust sündinud tütre pere. Loomulikult tahtsid mõlemad paarid leida omaette ruume. Kui Liiale-Heikile oli sündinud juba noorem tütar, saadi Sauele lõpuks neljatoaline korter, endine arstikeskus. Sellega juhtus naljakaid apsakaid.
“Meil oli uks lahti ja kuna nendes ruumides oli vastu võtnud perearst, käisid päris mitmed inimesed meie juures edasi nagu arstil,” muheleb Liia. “Astusid sisse, üks võttis end isegi juba riidest lahti. Mõtlesime, et peaksime uksele panema sildi: arstikeskus ei ole enam siin.”

Ajastatud titetegu

Arstiabi vajas Liia ka siis, kui soovis jääda lapsi ootama, sest põetud halvatuse tõttu olid ta munajuhad pikad ja peenikesed, kuigi läbitavad.
Arsti juurest saadud soovituste ja ajastuse järgi ta aga usinalt talitas ning jäi planeeritud ajal üllatuseks ka titeootele. “Enne kui mul endal lapsi ei olnud, olin meeletult kade nende naiste peale, kes lapsi ootasid,” mäletab Liia. “Pärast seda, kui sündisid kaksikud, tundsin, kuidas suur-suur eluunistus täitus ja kadedus kadus.”
Kolmas laps tuli juba ise, ootamatult, isale suure üllatusena. Heiki oli siis 50. eluaastates mees.
“Eks ta alguses kartis, mis teised inimesed mõtlevad,” mõtiskleb naine. “Aga kui Loora sündinud oli, pani ta ise lapsele nime – lihtsalt nimetas peast mõned nimed ja tundis ära õige, mida tüdrukule panna. Kui laps väike oli, siis muudkui sõidutas ja hoidis teda, rääkides, et nüüd on Loora tema lemmiktibu.”
Pere on Liia ja Heiki jaoks kõige tähtsam siin ilmas. Lisaks on nad mõlemad juhatuse liikmed Saue invaühingus.

Kleit presidendi vastuvõtule

Peale pere mahub Liia ellu veel palju – õmblejatöö, fotograafia, kirikus käimine, psühhodraama kursustel kogemuse hankimine ja muidugi kunst. Viimase alla mahub nii klassikaline maalimine, siidimaal, postkaartide tegemine ning nii hobi kui ka tööna keraamika dekoreerimine. Saue päevakeskuses on olnud isegi tema tööde personaalnäitus.
“Õmblemine on mulle kaasa sündinud anne,” usub naine. “Kui väike olin, ostsin endale nuku, millele hakkasin riideid õmblema. Ka vennale tegin riideid. Õmblesin endale pihikseelikutest seelikuid juba enne, kui koolis õmblemist õppinud olin.”
Selle aasta presidendivastuvõtu tarbeks õmbles ta kleidi noorele kunstnikule. Ei teinud rahaliselt kallist tööd, küll aga südamega. Neiu otsustas viimasel hetkel kleidi kasuks ja siis Liia selle talle selga võluski.
“Armastan kõiki neid asju, mida enda ümber loon. Minu meelest on elu ilus,” usub Liia. “Kui süda on puhas ja vaba, ei ole kellegi peale pahameelt, siis on piisavalt pisiasju, millest oma hinge kosutada ja elus rõõmsalt edasi minna.”
Peale enda ja abikaasa eest hoolitsemise on Liial vaja tähelepanu pöörata oma emale, kes vajab Alzheimeri tõve tõttu pidevat põetamist. Aga Liia leiab, et kui tema oli laps ja vajas abi, hoolitses ema tema eest siiralt ja tõeliselt. Nüüd pole tal raske haiget ema aidata.
Selle kõige juures tundub lihtsalt hämmastav naise pidev rõõmus meel. “See on mulle antud ja aina süveneb,” selgitab ta ise. “Mulle meeldib suhelda. Ma ei oskagi tõsine olla! Meie peres on alati lõbus, ükskõik kui raske aeg ka pole.”