Vanadekodu kuumaksu tasumiseks on mõni vanur pidanud müüma nii maja, suvila kui auto, ent omavalitsuse toeta jääks enamik eakatest hooldekodu ukse taha.

http://www.maaleht.ee/2008/06/12/uudised/585-elu-vanadekodus-nouab-hingehinda

Kui Ellen Lillevälja, 78 aastat vana, oma pea päikese ette sätib, sulavad tema haprad pilvevalged juuksed taevast langevate kiirtega ühte. Eakas naine elab kuuendat aastat Oru vanurite kodus Harjumaal, mille keskmine kohatasu on 4500 krooni kuus. See on madalaim kogu Eestis.

81aastase Laine Miileni juuksed on sama heledad ning käed sama kortsulised nagu Ellen Lilleväljal. Aga tema elab Hageri hooldekodus, kus igakuine tasu küünib 12 000 kroonini kuus. Ja see on üks Eesti kõrgemaid.

Lillevälja pension on 3910 krooni, Miilenil ligi 5000. Kust võtavad nemad ning lisaks neile veel ligi 5000 vanadekodus elavat inimest vajaliku rahasumma, et oma elu lõpuaastad soojas ja puhtas toas veeta? Eriti kui arvestada, et ehkki keskmine pension on praegu 4560 krooni, saab osa eakatest ainult minimaalset vanaduspensioni ehk alla 3000 krooni kuus. Ning keskmine kohatasu Eesti 119 üldhooldekodus on 6734 krooni.

"Nii suurt pensioni, et see kohatasu ära kataks, pole meie maja elanikest mitte kellelgi," nendib Ida-Virumaa Iisaku hooldekodu juhataja Anneli Rannamäe. Kümnetest teistest vanadekodudest kõlab täpselt samasugune tõdemus. Vaid mõnes üksikus asutuses on põhjust teistmoodi vastata.

Raha kinnisvara müügist

Näiteks Tallinnas asuvas, kuni 17 000kroonise kohatasuga Merivälja pansionis elab paar eakat, kelle pension ja muud säästud kokku võimaldavad iga kuu vajaliku summa välja käia. Pansioni direktori Tiina Saarmaa sõnul on tegu välismaal elanud eestlastega. Kogu elu Eestimaal elanud inimestel nii palju raha pole, tõdeb Saarmaa.

Sealsamas Meriväljal on ka asukaid, kes müüsid hooldekodusse tulles oma kinnisvara – üks kolmetoalise korteri Tallinna südames, teine maja Nõmme linnaosas. Elame seni, kuni rahast kohamaksu tasumiseks jätkub, on nad Tiina Saarmaale lubanud. Ja on ka selliseid, kes üürivad oma korterit välja ning rendirahaga pansionis toa lunastavad.

Ka Hageri hooldekodus elav Astrid Strauž kuulub nende väheste hulka, kes pole pidanud kelleltki kohatasu maksmiseks abi küsima. 79aastane proua müüs oma kolmetoalise korteri, suvila, auto ja garaaži ning on pensioni appi võttes saanud juba viis aastat suurepäraste elamistingimustega hooldeasutuses veeta.

"Mu abikaasa suri ja kolmetoaline korter jäi mulle kohutavalt suureks," põhjendab Astrid Strauž müügiotsust. "Pealegi polnud ma kunagi majanduslike asjadega tegelnud ja tervis oli siis üsna vilets – nii otsustasingi, et tulen parem hooldekodusse."

Söakas naine on veendunud, et kinnisvara ja auto müügist saadud rahast piisab tema elupäevade lõpuni ning ta tunneb uhkust, et ei pea Ameerikas elavalt lapselt kohatasuks lisaraha küsima. "Hea tunne, et saan ise hakkama," lisab kogu elu matemaatikaõpetajana töötanud Strauž.

Aga lõviosal eakatest pole võimalik sellist uhkust tunda – nemad peavad oma lastelt või teistelt lähedastelt lisaraha küsima. Perekonnaseaduse järgi on täiskasvanud pojad ja tütred kohustatud oma töövõimetut, ent abi vajavat vanemat ülal pidama ning kui võimalik, siis nad seda enamasti ka teevad. Kuid esineb erandeid.

"Mõnikord pole lastel raha kuskilt võtta ja nad saavad ise vallalt toetust," nendib Tartumaal asuva Uderna hooldekodu juhataja Anne-Aime Soeson.

Ning mõnikord pole lapsed nõus oma vanemat üleval pidama. Nii räägib Iisaku hooldekodu juhataja Anneli Rannamäe vanakesest, kes elas nende katuse all lihtsalt võlgu. Hageri hooldekodu juhataja Urmas Soomere mäletab aga memme, kelle lapsed elasid välismaal ja leidsid, et Eesti riik peab nende ema eest hoolitsema. "Nad jäid umbes paarikümne tuhandega meile võlgu ja seda raha ma ei loodagi enam tagasi saada," tõdeb Urmas Soomere.

Vallad maksavad juurde

Ent vanadekodude juhatajad kinnitavad, et suurel osal nende hoolealustest polegi lapsi ega teisi lähemaid sugulasi, kes võiksid rahaga aidata. Näiteks Ida-Virumaal asuva 48kohalise Vahtra hooldemaja elanikest on lapsed ainult neljal. Siis tuleb appi kohalik omavalitsus, kes maksab puudujääva osa oma kukrust kinni. Ja enamik eakatest just tänu koduvalla või -linna toetusele hooldekodus elada saabki.

"Vald maksab inimesele juurde keskmiselt 2500-2800 krooni," arvutab Vahtra hooldemaja juhataja Helle Rebane, kelle sõnul pole omavalitsustega raha laekumise suhtes iial mingeid probleeme olnud. "Kui on vaja, siis makstakse," lisab Rebane.

Viimaste andmete järgi ehk tunamullu moodustas kohalike omavalitsuste makstav summa kogu hooldusteenuse maksumusest 43 protsenti ehk 131 miljonit krooni. 55 protsenti ehk 167 miljonit krooni pärines vanuri enda, tema pere või eestkostja rahapungast.

Aga kallimate kohatasudega hooldekodudesse kolivate vanurite eest peavad omavalitsused maksma ka kõrgemat raha ning siis võib kaup katki jääda. "Kõiki meile tulla soovijaid omavalitsused ei toeta," sõnab Merivälja pansioni direktor Tiina Saarmaa. "Neile öeldakse, et kui tahate nii kallisse kohta minna, siis vaadake ise, kuidas makstud saate."

On ka juhuseid, kui vanur saab rahalist abi mõnelt ühingult või heategevusorganisatsioonilt. Nii toetab üht Merivälja pansionis vanaduspõlve veetvat kultuuritegelast Eesti Kultuurkapital ja üht kirjanikku vähetuntud vene ühing. Kahe Hageri hooldekodu elaniku kuutasu on aidanud maksta soomepoiste ühendus ja üks spordiorganisatsioon.

Harjumaal asuva, Eesti uusima hooldekodu Villa Benita elanike rahamurede leevendamiseks on hooldekodu töötanud välja erinevaid paindlikke maksesüsteeme. Näiteks võib inimene Villa Benitasse kolides teha suurema sissemakse ning vastavalt summa suurusele on tema edasised kuutasud tavapärastest tublisti väiksemad. Kui inimene lahkub elust enne, kui sissemakstud raha kasutatud, makstakse ülejääk tema lähedastele.

Koostöös Seesam Kindlustusega on Villa Benital ka vanusest lähtuvad paketid – nende alusel maksab klient teatud summa kindlustusele, kes tagab tema eluaegse ülalpidamise hooldekodu katuse all.

Villa Benita juhatuse liikme Terje Krossi sõnul leidub selliseid inimesi küll, kes saavad paarisaja tuhande krooni suuruseid sissemakseid teha.

"Päris paljud on neid võimalusi kasutanud," tõdeb Kross.

Mis on hinnakääride – ühe hooldekodu 4000 krooni teise rohkem kui 10 000 vastu – põhjuseks? Lihtsaim vastus näib olevat omandivorm, sest erakätes olevad hooldekodud peavad end suuresti ainult kohatasudest ära majandama.

Läbipaistmatud hinnad

Ehkki kõrgeimate kuumaksudega torkavad silma tõepoolest eraomanduses vanadekodud, on nende hulgas ka selliseid, kus kuumaks jääb alla 7000 krooni. Sestap tunnistab ka sotsiaalministeeriumi hoolekande osakonna juhataja Sirlis Sõmer-Kull, et on raske öelda, kas omandivorm hinda mõjutab.

"Pigem on probleemiks see, et hinnad ei ole alati läbipaistvad ega anna infot tegelike kulude üle," tõdeb Sõmer-Kull. "Väikestes omavalitsustes on osa kuludest varjatud, näiteks juhib hooldekodu valla sotsiaaltöötaja või raamatupidamist teeb vald ise või on vald ruumid tasuta kasutusse andnud. Eraorganisatsioonid peavad oma kulud väga selgelt hinna juures välja tooma ja seetõttu võibki tunduda, et nende hinnad on kõrgemad."

Mõni hooldekodu asub vanas mõisahoones, mille karniisid on pudenemisohus ja kulunud trepid kepiga sammujatele liiga järsud. Mõnes moodsas, spetsiaalselt hooldekoduks ehitatud hoones rõõmustavad elanikud lifti ja sauna üle, reguleeritavatest vooditest rääkimata.

Odavaima kuutasuga Oru vanurite kodu asukad elavad aga lasteaiaga samas majas, mille kitsastes koridorides ei mahu kaks ratastooli teineteisest mööda ning kus tõsisemate tervisehädadega inimesi vastu võtta pole võimalik. 5600kroonise kohamaksuga Iisaku hooldekodu tegutseb aga 1924. aastal elumajaks ehitatud ahiküttega hoones.

"Meil on väike maja ning majanduskulud väiksemad," põhjendab Iisaku hooldekodu juhataja Anneli Rannamäe suhteliselt madalat hinda. "Meie majas pole eurotingimuste järgimine võimalik, seetõttu ei saagi suuremat tasu nõuda."

Samas tõdeb kaasaegsete elamistingimuste eest kuni 12 000 krooni küsiva eraomanduses oleva Hageri hooldekodu juhataja Urmas Soomere, et tegelikult peaks nende kuutasu olema tunduvalt kõrgem.

"Tundub, et hind on suur, aga hea teenuse pakkumisel jääb sellest mõnikord karjuvalt väheks," nendib Soomere. "Meie sissetulek koosnebki ju ainult kohatasudest."
Kuutasu küünib kümnetesse tuhandetesse kroonidesse

• Eestis on 119 üldhooldekodu, kus kokku 4970 elanikku.
• Hooldekodude keskmine kohatasu on 6734 krooni.
• Kõrgeimad kuutasud:

Villa Benita (Harjumaa) – alates 13 500 kroonist
Merivälja pansion (Tallinn) – 9600–17 000 krooni
Rannapere pansionaat (Harjumaa) – 8300–12 700 krooni
Hageri hooldekodu (Raplamaa) – 9000–12 000 krooni
Lõuna-Eesti haigla hooldusosakond – 9000–11 400 krooni

• Madalaimad kuutasud:

Oru vanuritekodu (Harjumaa) – 4000–5000 krooni
Tihemetsa hooldekodu (Pärnumaa) – 4500 krooni
Samaaria Eesti Misjon (Hiiumaa) – 4600 krooni
Vändra hoolekandekeskus (Pärnumaa) – 4750

• Eesti keskmine pension on 4560 krooni
• Minimaalne vanaduspension on 2675 krooni
• Rahvapension on 1913 krooni

Abilinnapea Merike Martinsoni juhtimisel toimunud Tallinna Linnavalitsuse
invakomisjoni koosolekul arutati puuetega inimeste vajaduste uuringu
läbiviimist koostöös Tallinna Puuetega Inimeste Koja ja puuetega inimeste
organisatsioonidega.

Tallinna Linnavalitsuse arenguteenistus korraldab uuringu, selgitamaks
välja puuetega inimeste vajadused, pretensioonid ja ettepanekud, eesmärgiga
parandada puuetega inimestele suunatud hoolekandesüsteemi.
Probleemiks on puuetega inimesed, eriti lapsed, kelle kohta pole andmeid
linnaosavalitsustes ning kelleni ei ulatu info linna pakutavatest teenustest
ja toetustest. Abilinnapea Merike Martinsoni sõnul on seda kitsaskohta võimalik parandada
eeskätt koostöös perearstidega.

Kõne all oli ka praeguse puuetega lastele suunatud ühekordse toetuse
muutmine ning riigilt puuetega laste hoiuks eraldatud, ent realiseerimata
raha kasutamine muuks otstarbeks.
“Kui linna poolt teist aastat makstav hinnatõusu kompensatsioon puuetega
lastele jääb nende vanemate poolt suures osas välja võtmata, siis kaalume
määruse muutmist ning selle raha kasutamist näiteks tehniliste abivahendite
hankimisel,” ütles invakomisjoni juht Merike Martinson.
“Kuna aga riigieelarvest eraldatud puuetega laste lapsehoiu raha jääb
vastavate lapsehoidjate puudumise tõttu kasutamata, siis kavatseme selle ära
kasutada rehabilitatsiooniks, suvelaagriteks ja sanatooriumituusikuteks.”

Sügisel korraldab TPIK koos puuetega inimeste organisatsioonidega
abivahendeid tutvustava messi, mille raames on Sotsiaal- ja
Tervishoiuametil kavas läbi viia infopäev Tallinnas pakutavatest teenustest
puuetega inimestele.

Tallinna Linnavalitsuse invakomisjon käib koos neli korda aastas ja sinna
kuuluvad Haridus-, Sotsiaal- ja Tervishoiuameti, puuetega inimeste erinevate
organisatsioonide ja linnaosavalitsuste esindajad.

Teisipäeval, 17. juunil kell 17 avatakse Eesti Rahva Muuseumis Tartu Puuetega Inimeste Koja käsitööringi 10. lapitöönäitus. Näitus jääb avatuks 29. juunini.

Juba traditsiooniliseks saanud näitusel eksponeeritakse tekke, katteid, laualinu, aga ka kotte, patju, mis on kõik valminud lapitehnikas. Tegemist on peamiselt viimastel aastatel valminud töödega.

Väljapanekut saab näha Eesti Rahva Muusemi näitusemaja töötoas. Lisainformatsiooni saab Elle Tammemäelt, e-post elle.tammemagi@emta.ee .

Triinu Siller
Eesti Rahva Muuseumi
pressiesindaja

735 0429

www.erm.ee  

Tallinna Puuetega Inimeste Tegevuskeskuses (Endla 59) avati Chrysler Club Estonia MTÜ eestvõttel liikumispuuetega lastele viburada, lisaks saadi mobiilsed komplektid korvpalli mängimiseks.

Chrysler Club Estonia MTÜ eestvedamisel püsitati Tallinna Puuetega Inimeste Tegevuskeskuse hoovi liikumispuuetega lastele viburada ning hangiti vibuspordiga tegelemiseks vajalik varustus. Lisaks viburajale kingiti tegevuskeskusele mobiilsed komplektid korvpalli mängimiseks.

Tegevuskeskuses Endla tänaval on Tallinnas tegutsevatel puuetega inimeste ühingutel võimalik läbi viia erinevaid huvi-, kultuuri-, spordi- ja koolitustegevusi. Tööpäevadel kell 10-18 on avatud avalik internetipunkt (tugiisik kohapeal), korraldatakse arvutikursusi puuetega inimestele, nii edasijõudnutele kui ka algajatele; toimuvad line-tantsu tunnid, sh ka ratastooli kasutajate grupile, Kundalini jooga tunnid, Idamaiste võitluskunstide treening liikumispuudega inimestele. Võimalik on mängida bocciat, malet ja kabet, piljardit, koroonat, lauatennist, lugeda ajalehti, kasutada sauna jne.

Keskus puhkab 7. juulist 3. augustini ja sel ajal tegevusi ei toimu.

“Sügisel kavatseme korraldada aktiviseerimiskoolitused nii eesti kui venekeelsetele puuetega inimeste gruppidele eesmärgiga paremini ette
valmistada puuetega inimesi tööturul osalemiseks, ka algavad siis kunstilisi tegevusi propageerivad loomingulise avardumise kursused,”
tutvustas TPIK-u tegevusplaane keskuse juht Tauno Asuja.

Eelmisel aastal külastas tegevuskeskust üle 20 000 inimese.

Lisainfo: Tauno Asuja,
telefon: 655 4161
http://www.tallinnakoda.ee  

Lastekas.ee näitab õpetlikku multifilmi.

Multikas räägib sellest, mis juhtub siis, kui hüpata vette tundmatus kohas.

Lastekas.ee on just suve hakul valmis saanud õpetliku multikaga. Lastele tuttavate tegelaste kaudu näidatakse, mis võib juhtuda pärast tundmatus kohas vette hüppamist.

Link multikale:
www.lastekas.ee/?go=web&t=1&id=2061  

Puudega inimestele peab leidma sobiva töö
06.06.2008 12:01
Toimub: 06.06.2008

PRESSITEADE
06.06.2008

Londonis eile toimunud kaheksa riigi ministrite kohtumisel arutati puudega inimeste tööhõive suurendamise võimalusi ning vahetati kogemusi, et üle võtta parimaid praktikaid. Eesti tegi ettepaneku julgustada uuringute läbiviimist Euroopa tasandil, et oleks lihtsam suunata ka tööandjaid pakkuma puudega inimesele sobivat tööd.

Iga riik tegi ülevaate puudega inimeste tööhõivesse kaasamise seadusandlusest, praktikatest, probleemidest ning lahenduskäikudest. Kohtumist juhtinud Briti tööminister James Plaskitti sõnul on tähtis muuta hoiakuid ja käitumist. Puudega inimesed on olulised ühiskonna liikmed, kellel on õigus õppida ning omandatud oskusi töös kasutada.

Kogu Euroopas on levinud suund, et lisaks rahalisele toele tuleb pakkuda puudega inimesele tuge töö leidmisel. Sotsiaalminister Maret Maripuu kinnitas, et igale inimesele, kes soovib tööle minna, peab seda vastavalt tema oskustele võimaldama. „Tähtis on, et puudega inimesed ei jääks kinni toetuste süsteemi. Võimetekohane töö aitab puuetega inimesel tunda end ühiskonna vajaliku liikmena ning suurendab sotsiaalset sidusust,” ütles Maripuu.

Kohtumisel osalenud olid ühel meelel, et ka tööandjatega tuleb senisest rohkem koostööd teha ning julgustada neid puudega inimestele tööd pakkuma.

Nõupidamise kokkuvõte ettepanekutega esitatakse Euroopa Liidu ministrite korrapärasele kohtumisele esmaspäeval Luksemburgis. Eesti ettepanek on julgustada uuringute läbiviimist Euroopa tasandil, et selgitada välja, millised on erinevate puuete jaoks kõige sobivamad tööd. Seda teadmist kasutades oleks lihtsam suunata ka tööandjaid pakkuma puudega inimesele sobivat tööd.

Kohtumisel osalesid Suurbritannia, Austria, Taani, Eesti, Malta, Holland, Rootsi ning Euroopa Liidu eesistujamaa Sloveenia esindajad. Ministrite kohtumine väiksemas ringis oli esimene omalaadne, et käsitleda konkreetset teemat põhjalikumalt. Ministrite kohtumine Londonis toimus 5. juunil.

Eli Lilles
Pressiesindaja
+372 62 69 321
+372 56 988 110
Eli.Lilles@sm.ee  
www.sm.ee  

Eesti-Hollandi Heategevusfond Päikeselill ja Philips toetavad laste, noorte (sh puuetega inimeste) suvelaagreid. Konkursi vahendite maht on 400 000 Eesti krooni. Maksimaalne toetus projekti kohta on 40 000 Eesti krooni.

Toetust saavad taotleda mittetulundusühingud ja sihtasutused.
Abikõlblikud kulud: huvi- ja arendustegevuseks vajalikud vahendid , transport, toitlustamine, juhendaja tasu, osavõtumaks vähekindlustatud perede lastele, muud projekti elluviimiseks hädavajalikud kulud.

Taotlejad peavad esitama avalduse, mis sisaldab:

1. Organisatsiooni nimi ja aadress (nimi, aadress, telefon, e-mail)
2. Organisatsiooni registrikood
3. Kontaktisiku(te) nimi ja aadress ja telefoninumber
4. Taustinformatsioon organisatsiooni kohta (kuni üks lk): tegutsemise eesmärk, elluviidud projektid, töötajate/vabatahtlike arv, koostööpartnerid, varasemad toetajad jmt
5. Projekti sisu:
millal ja kus suvelaager toimub
miks ja kelle jaoks suvelaager organiseeritakse, inimeste arv
töötajate/vabatahtlike arv, kes suvelaagrit aitavad läbi viia, nende panus tegevustesse
suvelaagri kogumaksumuse detailne eelarve (Eesti kroonides) koos planeeritud tegevustega (tooge selgelt välja summa, mida küsite Heategevusfondilt ja märkige teised toetajad) NB Eelistatud on projektid, kuhu on kaasatud partnerid, kes panustavad eelarvesse!

Avaldused palume saata hiljemalt 20. juuniks 2008 meili teel aadressile: holland@online.ee  

Konkursi tulemused tehakse teatavaks 30.juunil veebileheküljel www.paikeselill.ee  

27.05.2008
Teisipäeval, 27. mail, osaleb sotsiaalminister Maret Maripuu Põhja- ja Baltimaade soolise võrdõiguslikkuse küsimustega tegelevate ministrite kohtumisel Saaremaal.

Kohtumise põhiteemad on võitlus naistevastase vägivalla vastu ning sooline võrdõiguslikkus tööturul ja tööelus. Sotsiaalminister Maret Maripuu sõnul on Eesti probleemiks suur palgalõhe naiste ja meeste vahel. „Eesti peredes valitsevad kindlalt sissejuurdunud stereotüübid: emad hoolitsevad laste eest ning isad püüavad üha rohkem raha teenida. Väikese lapse kõrvalt tööle tagasi tulemine pole noortele emadele sugugi hõlbus. Nad lepivad vähemtasuvama tööga kui mehed ning see käristab meeste ja naiste palgavahe veelgi suuremaks,” ütles minister. „Kohtumisel arutame Põhjamaade kolleegidega, kuidas ühitada töö- ja pereelu nii, et sellest võidaksid kõik.”

Jätkuvalt on Põhja-ja Baltimaade ühiseks mureks inimkaubandus. „Tegemist on piirideülese probleemiga, millega üksi tegeleda on raske. Senine koostöö on olnud väga sisuline ja hea ning soovime, et see kindlasti jätkuks. Teeme kohtumisel ettepanekuid parandada koostööd infovahetuse ja ohvrite tagasisaatmise asjus,” lisas Maripuu.

Kohtumisel tutvustab eesistujamaa Rootsi minister Nyamko Sabuni Euroopa Liidu tegevusi soolise võrdõiguslikkuse edendamise alal, sealhulgas seksuaal- ja reproduktiivtervise teemal.
Põhjamaade Ministrite Nõukogu ja Baltimaade koostöö soolise võrdõiguslikkuse edendamiseks algas 1998. aastal. Koostöö prioriteetideks on info- ja teabevahetus, uurijate ja teadlaste koostöö ning koostöö naistevastase vägivalla vastu võitlemiseks.

Viimane Põhja- ja Baltimaade soolise võrdõiguslikkuse küsimustega tegelevate ministrite kohtumine toimus 2006. aastal.

Jana Zdanovitš
Meedianõunik
Avalike suhete osakond
Sotsiaalministeerium
Tel 6269 323
GSM 505 7135
jana.zdanovits@sm.ee  

Tänane Postimees lahkab probleemi, miks reharaha on, aga inimesteni abi ikka ei jõua.
Lugege ka väga head, probleemile pihta saavat PM juhtkirja

Sirli Jassov oma nelja-aastase tütre Maritega. Hoolimata sellest, et tüdrukul on liikumispuue, saab ta hakkama tavalasteaias.

Raha ja mõistus: http://www.postimees.ee/160508/esileht/arvamus/330909.php?juhtkiri-raha-ja-moistus  

http://www.postimees.ee/160508/esileht/siseuudised/330901.php?puudega-inimestest-libises-mullu-mooda-32-3-miljonit-ravikrooni  

Puudega inimestest libises mullu mööda 32,3 miljonit ravikrooni
16.05.2008 00:01
Madis Filippov, Postimees

Kuigi puudega inimestel on rehabilitatsiooni­teenuse kättesaadavuse ja mahu kohta palju etteheiteid, jäi riigil mullu erivajadustega inimeste rehabilitatsiooniteenustele mõeldud 86 miljonist kroonist rohkem kui kolmandik.

Sirli Jassov kasvatab kuueaastast keskmise puudega Lisethet ja nelja-aastast raske puudega Maritet. Kuna Maritel on liikumispuue, peab ta käima füsioterapeudil. Seal saab ta massaaži ja võimelda ning ka ujumas käia.

Jassovi sõnul saab Marite praegu füsioterapeudi teenust viis päeva ühe aasta kohta, kuid seda on vähe, sest vaja oleks vähemalt kaht viiepäevast ravikuuri aastas.

«Lastega tuleb järjepidevalt tegeleda,» ütles Jassov. «See ei ole vastuvõetav, et kui ravi on häid tulemusi andnud, siis lõpetame ära ja jääme uut aastat ootama.»

Ema sõnul on noorema lapse õigesti käima saamine pidev töö ning kui jääda rehabilitatsiooniraha ootama, ei pruugi töö lapsega enam hiljem nii häid tulemusi anda. Seetõttu on ta sunnitud ise otsima last arendavaid võimalusi nagu ujumine ja soolakamber organismi tugevdamiseks.

«Veel mullu oli rehabilitatsiooniks mõeldud kuus ravipäeva, kuid sel aastal võeti üks vähemaks,» seletas Jassov.

Eesti Liikumispuudega Inimeste Liidu juhatuse liikme Külli Urbi sõnul ei ole rehabilitatsiooniteenustele mõeldud tundide arv piisav. «Kui on sügava liikumispuudega laps, siis tema füsioteraapia vajadus on tohutu ja etteantud 30 tunnist ei piisa,» lausus ta.

Pikad järjekorrad

Sotsiaalministeeriumi hoolekande osakonna peaspetsialisti Marina Runno sõnul tekkisid ülejäägid osaliselt selle tõttu, et eelmise aasta piirmahud ei võimaldanud inimestel vajaduse järgi teenust saada ning teenuse osutajad ei saanud piirangute tõttu ootusele vastavalt teenust pakkuda.

Urbi sõnul jääb aga raha ilmselt üle teenustele seatud liigse bürokraatia tõttu. Tema sõnul peavad teenused muutuma dünaamilisemaks. Urb tõi näiteks selle, et igale lapsele on summad jagatud mingisuguse keskmise järgi, arvestamata lapse vajadusi.

Urbi sõnul esitatakse teenusepakkujale liiga kõrgeid nõudmisi näiteks hariduse osas, mistõttu on ka pakkujaid vähem. Samuti on liikumispuudega inimeste liidu juhatuse liikme hinnangul hinnad liiga madalad.

«Kui teenuste hinnad vastaksid tegelikule olukorrale, siis saaksime neisse valdkondadesse ka töötajaid juurde,» rääkis Urb. «Küsimus ei ole selles, et inimesed ei vaja seda teenust, vaid lihtsalt ei ole piisavalt kvalifikatsioonile vastavaid teenuse pakkujaid.»

Eesti Puuetega Inimeste Koja juhatuse esimehe Helve Luige sõnul peab selleks, et nii palju raha üle ei jääks, muutma rehabilitatsiooniteenuse süsteemi.

«Teenus peaks olema rohkem kättesaadav,» ütles Luik. Süsteemi jäikuse näiteks tõi ta selle, et rehabilitatsiooniplaani võib ellu viia ainult üks koht, kuigi vajadus võib olla mitmele teenusele.

Ka kahe puudega lapse ema Jassov kurtis, et kuigi vaja oleks ühest asutusest võtta üht teenust ja teisest teist, tema seda teha ei saa. Kõigepealt peab ära käima ühel teenusel, siis ootama arvete laekumist, nende kinnitamist ja maksmist. Seejärel otsustatakse, kas on õigust saada uus suunamiskiri.

Jassovi sõnul ei ole sellest suurt kasu, kui raha on ainult paberi peal ja tegelikult ravile ei pääse. «Paberimajandus ja järjekorrad on nii pikad, et teenuse kasutamiseks mõeldud aeg saab enne otsa,» ütles ta. «Näiteks teenusele järjekorda panekuks vajaliku suunamiskirja saaminegi võtab mitu nädalat aega, sest see käib posti teel.»

Jassov pakkus lahenduseks, et taotlusi võetaks vastu ka pensioniametis, kust saaks siis suunamiskirja kohe kätte. «Neil on ju andmebaasid olemas, et kontrollida, kui palju mul on rehabilitatsiooniraha alles,» rääkis Jassov. «Vahelülisid on liiga palju.»

«Järjekorrad on kindlasti vähenenud kui võrrelda kaht eelmist aastat,» ütles sotsiaalministeeriumi peaspetsialist Runno. «Pikad järjekorrad on pigem seal, kus pakutakse füsioterapeutilisi teenuseid, mujal on need mõistlikud.»

Jäägid jaotuvad ebaühtlaselt

Ministeerium kärbib sel aastal 25 miljoni võrra erivajadustega laste rehabilitatsioonile minevat raha. Kuigi riigil jääb raha igal aastal üle, viitavad teenusepakkujad aasta lõpus rahapuudusele, mistõttu jäävad abivajajad protseduuridest ilma.

«Rehabilitatsioonikeskustega tehakse lepingud kord aastas ning igal keskusel on oma leping ja summad,» seletas Urb. «Tekib olukord, kus ühes kohas on raha üle ja teises puudu.»
Jassov kardab, et eelarvekärbete tõttu kordub samasugune olukord nagu aastal 2006, kui rehabilitatsiooniraha said enne aasta lõppu lihtsalt otsa. «Oma kogemusest võin öelda, et aasta lõpu peale lootma jääda ei ole mõtet, sest siis jääd lihtsalt ilma,» rääkis ta.

Sotsiaalministeeriumi töötaja Runno sõnul ei ole regiooniti raha otsa lõppemine aga probleem, sest rehabilitatsioonikeskused saavad raha juurde taotleda.

Ta ütles, et sotsiaalministeeriumil on probleemile lahendus olemas: 1. jaanuarist 2009 hakkab kehtima määrus, millega kaotatakse ära teenusele seatud ajalised piirangud, mistõttu hakkavad teenused paremini vajadusele vastama.

«Teenuseid saab endiselt kindla summa eest aasta jooksul, see piir jääb,» lisas Runno. «Aga suuremale osale teenustele ei panda kogusepiiri. Näiteks kui on vaja lapsele teenust üle 10 tunni, siis seda ta saab nii palju kui vaja.»

Raha eelarvest

• Erivajadustega inimeste rehabilitatsiooniks eraldati tänavu 44,6 miljonit krooni
• Erivajadustega laste rehabilitatsiooniks eraldati 42 miljonit krooni

Raepress
13. mai 2008

Tallinna Invatakso saab 10 aastaseks

Tallinna Invatakso tähistab neljapäeval, 15. mail oma 10. sünnipäeva. Uksed Tallinna Puuetega Inimeste Tegevuskeskuses (Endla 59) on avatud kell 10-16, pidulik üritus algab südapäeval.

Praegu kasutab Tallinna invatakso teenust 690 inimest, neist on 200 ratastoolis. Kui 2003. aastal kasutas regulaarselt ühes kuus 29 inimest ratastoolibussi, siis tänaseks on kasutajate arv kasvanud kuni 74 kliendile kuus.

Töötavatele ratastoolikasutajatele toimib igapäevane invatransporditeenus alates 2005 ja regulaarselt kasutab seda teenust 10 klienti.
Tallinna Puuetega Inimeste Koja projektijuhi Tiia Tiigi sõnul on invatakso teenus eluliselt vajalik ja abiks paljudele Tallinna liikumis-, nägemis- ja liitpuudega inimestele.

Abilinnapea Merike Martinson teatas, et invatakso rahastamine on linnaeelarvest pidevalt kasvanud. “Kui 1998. aastal eraldas linn teenuse tarvis 116 000 krooni, siis tänaseks on see summa kasvanud juba 5,65 miljoni kroonini,” ütles abilinnapea.
“Püüame igati kaasa aidata, et puudega inimesed saaksid võimalikult palju osa sellest, mis neile terviseprobleemide tõttu muidu kättesaamatuks jääks.” Noored aktiivsed inimesed kasutavad teenust sõitudeks rehabilitatsioonile, treeningutele, mitmesugustele üritustele, sh koolitustele, üliõpilased sõidavad kooli ja praktikale.

Invatakso kuulimiit on 600 krooni ja invabussil 2250 krooni, mis võimaldab 10 sõitu kuus.
Invatakso probleemideks on üle 65 aastaste puuetega inimeste arvu suurenemine (Tallinnas ligi 65% puudega inimestest) ja pidev
transpordivajadus avalike teenuste (sõidud haiglasse, arsti juurde, apteeki, panka) kättesaamiseks.

Praeguseks on täidetud Tallinna sotsiaalhoolekande tegevuskavas aastateks 2006-2008 püstitatud eesmärk üle 65 aastastele sügava ja raske nägemis- ja liikumispuudega isikutele invataksokaartide väljastamine osas.

Tallinna Puuetega Inimeste Koda on algatanud vanade magnetkaartide väljavahetamise. Vanad kaardid kaotavad kehtivuse 1.juunil, kuni selle ajani väljastatakse kaart tasuta.
Invatakso kasutajatel tuleb pöörduda Tallinna Puuetega Inimeste Koja poole, (Endla 59, tuba 104) teisipäevast neljapäevani kell 10- 16.
Kaasa võtta isikut tõendav dokument ja kehtiv magnetkaart. Kaarti saab vahetada ka invatakso sünnipäeval.

Lisainfo
Tiia Tiik
Tallinna Puuetega Inimeste Koda
projektijuht
tel 6554 160