02/21/2008

Tänasel valitsuse istungil kinnitati uued maksumused ja teenuse kuuhinnad lapsehoiuteenusele ja asenduskoduteenusele.

Sotsiaalminister Maret Maripuu sõnul on raske ja sügava puudega lapse kasvatamine raske töö. „Teenuse eesmärk on toetada lapsevanemat, kes soovib puhata või ennast täiendada. Samal ajal saab ta jätta oma lapse professionaalse hoidja hoole alla,” ütles minister.

„Asenduskoduteenust on aastaid osutatud lastekodu nime all. Selle eesmärk on see, et lapse elaks nagu tavalises peres ja tunneks ennast pere liikmena. Samas valmistatakse teda ka ette, et ta täiskasvanuna iseseisvalt toime tuleks,” lisas Maripuu.

http://www.sm.ee/est/pages/index.html

Mõlema teenuse eest maksab riik.

Määruse muudatustega tõstetakse lapsehoiuteenuse maksumust, asenduskoduteenuse maksumuse määra lapse kohta ning asenduskoduteenuse hinda alla 3-aastastele ja puudega lastekodulastele:

o Lapsehoiuteenuse maksumust tõstetakse 5800 kroonini (enne 2580 krooni). Samuti kaotatakse ära lapsehoiuteenuse tunnihinna määr, mis muudab teenuse kättesaadavuse paindlikumaks. Aluseks võetakse lapsehoidja kuutasu. Riik rahastab raske ja sügava puudega laste lapsehoiuteenust.

o Asenduskoduteenuse maksimaalne maksumuse määr lapse kohta tõuseb 120 000 kroonini (enne 96 000 krooni) aastas. Uue maksumuse kehtestamisega muutub ka asenduskoduteenuse senine kalendrikuu hind, see tõuseb 8000lt kroonilt 10 000ni. Teenuse hinna muutusega saab tõsta kasvatajate palkasid 2 000 krooni võrra kuus, mis tagab selle, et lastekodudes on professionaalsed kasvatajad.

o Alla 3-aastastele ja puudega lastekodulastele tõuseb teenuse hind aastas 192 000 kroonini (enne 133 380 krooni). Kuna kehtestatakse uus maksimaalne maksumus, siis muutub ka senine riigi makstav hind kuu eest. Endise 11 115 krooni asemel hakatakse maksma 16 000 krooni. Teenuse hind tõuseb, kuna puudega lapsed vajavad rohkem kasvatajaid, neil on täiendavad kulud näiteks ravimitele, tallatugedele või mähkmetele, mida tervete laste puhul ei ole või on vähem.

Vabariigi Valitsuse määruse "Riigi rahastatava lapsehoiuteenuse ja asenduskoduteenuse maksimaalse maksumuse ja hinna kehtestamine" muutused jõustuvad tagasiulatuvalt 1. jaanuarist 2008.

2008. aasta riigieelarves on laste riiklikuks hoolekandeks 234 011 026 krooni. 2007. aasta eelarvest kantakse üle 5 506 136 krooni, kokku teeb see tänavu 239 517 163 krooni.

Lisainfo:

Palgad

Kasvatajate grupp 2007
Kasvatajate arv/ Palk 2008 Kasvatajate arv/ Palk
Vanemkasvataja 26 6940 26 8940
Kasvataja 156 5700 156 7700
Nooremkasvataja 208 5000 315 7000
Abikasvataja 286 4500 286 6500

2001 2002 2003 2004 2005 2006
Laste arv hoolekandeasutustes 1 814 1 881 1 539 1 549 1 683 1621

Eli Lilles
Pressiesindaja
+372 62 69 321
+372 56 988 110
Eli.Lilles@sm.ee  
www.sm.ee

Anneli Aasmäe. Maaleht. 13.02.2008

Mehed kardavad oma puude tõttu suhteid luua või juba olemasolevat partnerit kaotada.

http://www.maaleht.ee/?page=&grupp=artikkel&artikkel=11616

Alaväärsustunne, üksindus ja hirm oma lähedasi kaotada – need probleemid tõusid kõige jõulisemalt esile vastvalminud uuringus, mis käsitleb puuetega meeste pere- ja seksuaalelu.

Eesti Puuetega Naiste Ühingu projekti raames valminud uuringu juhi Kairi Rohtmetsa sõnul avaldub alaväärsustunne nii meeste kartuses oma puude tõttu naistega suhteid luua kui ka nende arvamuses, et nad pole oma kaaslase jaoks piisavalt head. Mehed väitsid vastustes, et naised ei taha nendetaolistega suhteid luua, sest ei pea puuetega mehi mitte kellekski. Nii mõnigi vastaja tõdes nukralt, et ei pea end meheks, vaid kõigest meesterahvaks.

“Reaalsust arvestades olen ma selle väljendiga isegi nõus, nii kuradi halb kui ka pole seda välja öelda ja tunnistada,” nendib füüsilise puude tõttu ratastooliga liikuv viiekümnendates aastates mees, kes ei soovinud oma nime lehes avaldada. “Mees on ikkagi midagi rohkemat, see tähendab ju midagi suurt, pere loomist, toitmist ja kaitsmist, soo jätkamist. On väga valus küsimus, mis puudutab suutmatust peret ülal pidada. Tunnen siiani süüd, et ei suuda oma kohust pere ees täita, kuigi pereliikmetest ei ole keegi seda poole sõnagagi ette heitnud.”

Mehed ei räägi

Ka teised mehed tunnistasid, et naistel on tihti suur koormus laste ja mehe eest hoolitsemisel ning väljendasid sageli hirmu seetõttu oma partner kaotada. Nende hinnangul tuleb lahkuminekuid puuetega inimeste seas tihti ette.

“Vastustest tuli välja aga ka see, et partneriga ei räägita pere- ega seksuaalelust, milles on ilmselt üks põhilisi takistusi suhte toimimisel,” tõdeb Kairi Rohtmets, kelle sõnul muretsevad puuetega mehed sageli ka oma seksuaalelu pärast. Mitmel juhul leidsid mehed, et seksuaalelu ja lähisuhted pole nende puude juures üldse võimalikud, ent hirmu tunti ka suguhaiguste ja tulevikus esineda võivate erektsiooniprobleemide ees, ning mainiti Viagra liiga kõrget hinda.

Puuetega isad kurtsid aga selle üle, et nende füüsiline piiratus takistab lastega koos olemist ja nendega väljas käimist, samuti ilmnes ka tõsiasi, et lapsed häbenevad oma puudega isasid.

Eespool sõna saanud ratastoolis mees tunnistab, et kardab kõige rohkem seda, et võib seoses tervise halvenemisega teistest täielikult sõltuvaks jääda, ja seda ka kõige elementaarsemates toimingutes. Praegused puudest tingitud piirangud talle aga erilist meelehärmi ei valmista.

“Eks soovid käivad ikka võimalustest kaugel ees, aga see ei ole asi, mille pärast eriti põdema peaks,” kostab mees. “Ka terve inimene ei saa alati kõike, mida ta tahab.”

Optimism aitab

Psühholoog Marika Lahe tõdeb, et meeste probleemid on üldjoontes samad, sõltumata sellest, kas neil on mõni puue või mitte.

“Muidugi on puuetega inimesed palju raskemas olukorras kui terved, ja teised ei suuda nende olukorda päris lõpuni mõista,” nendib Marika Lahe. “Aga psüühilisest aspektist lähtudes on probleemid ühesugused.”

Psühholoog soovitab puuetega inimestel rohkem oma muredest rääkida, neid tunnistada ja abi otsida. Tema sõnul on toimetulek kergem, kui inimene ise oma olukorda aktsepteerib ja selle kulul ehk naljagi viskab. Ka uuringust ilmnes, et leidub mehi, kes on oma puudest hoolimata pereelu suhtes optimistlikud ega kurda eriti millegi üle.

“Olen käinud pimedatega rääkimas – kuidas nemad küll enda üle naljatavad,” imestab Marika Lahe. “Aga ise tulebki tubli olla. Üks puudega inimene viskab lusika nurka ja ütleb, et elu on läbi, aga teine sõidab paraolümpiale ja võidab medali.”

Ka ratastoolis istuv mees sõnab, et püüab elada nii täisväärtuslikku elu kui võimalik. Masendust tekitavad talle aga eelarvamused, millega puuetega inimestesse ikka veel suhtutakse.

“See oli nii juba varem, kui ma veel kõndija olin,” ütleb mees. “Eelkõige just selles osas, et kui oled füüsilise puudega, siis oled tingimata ka vaimse puudega. Hea küll, kui sellise eelarvamusega on juhuslik inimene tänaval, see selleks. Aga kui nii arvavad sotsiaalvaldkonna töötajad, siis tekib küll väga suur masendus.”

Laine Tarvis.
Saaremaa Naiste Ümarlaua koordinaator.
Eesti Naisteühenduste Ümarlaua eesistuja.

22.jaanuaril 2008 toimus Sotsiaalministeeriumis Eesti Maanaiste Ühenduse, Saaremaa Naiste Ümarlaua , Hiiumaa Ühenduste Naiste Ümarlaua ja Saaremaa Õppekeskuse ettepanekul nõupidamine sotsiaalettevõtluse teemal. Kohtumisel osalesid Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ja Sotsiaalministeeriumi ettevõtluse ja tööturupoliitika peaspetsialistid, Saaremaa Õppekeskuse juhid Leonora ja Valdek Kraus, Kaarma Vallavalitsuse sotsiaalnõunik Liida Kaare, EQUALi projekti „Puuetega inimeste tööühistud“ (HAPECO) koordinaatorid Järva- ja Viljandimaalt, Eesti Maanaiste Ühenduse esinaine Tiiu Soans ja Saaremaa Naiste Ümarlaua koordinaator Laine Tarvis.

Asi sai alguse eelmisel aastal ja kasvas välja järgmisest. Tööhõive teemat arutasid Saaremaa ja Hiiumaa naiste ümarlauad ja Eesti Maanaiste Ühendus koostöös Saaremaa Õppekeskuse juhtide Leonora ja Valdek Krausiga. Eesti kuues maakonnas lõpeb käesoleval aastal EQUAL programmist rahastatud projekt HAPECO (eesti keeles „Puuetega inimeste tööühistud“), mille tulemusena on avatud Kuressaares laste mängutuba „Mürala“.
Saaremaal asutati Randvere Tööõppekeskus, kus pakutakse tööharjutusteenust pikaajalistele töötutele ja puuetega inimestele.
Saaremaa Õppekeskus viis läbi Euroopa Sotsiaalfondist rahastatud kaks käsitööliste koolitamise projekti,mille tulemusena asutati Saare-ja Hiiumaal käsitööliste ühistud. 

HAPECO projekti koordinaatoritel on projekti käigus olnud võimalik tutvuda sotsiaalettevõtluse ja ühistulise tegevuse kogemustega mitmetes EL riikides, millest meil oleks väga palju õppida ja ellu rakendada. Eeltoodu põhjal on selgunud mitmed ettevõtluse arendamise kitsaskohad Eestis. EL struktuurifondide vahenditest rahastatavate projektide kaasabil on võimalik küll tööturu riskirühmi (puudega inimesed, pikaajalised töötud, noored töötud, narkosõltlased jne) tööturule sisenemiseks koolitada , kuid tegelikkuses tekivad nende töölerakendamisel raskused ja mitmed probleemid, mis on tingitud Eesti Vabariigi räigele turumajandusele orienteeritud tööturupoliitikast. See poliitika ei soodusta sotsiaalettevõtluse ja ühistulise tegevuse teket ja arengut, kuna praegused ettevõtluse vormid ei ole selleks sobivad. Seadusandluses puudub majandus- ja sotsiaalpoliitika terviklik süsteem.
Eeltoodu tulemusena on ajal, mil Eestis tuntakse puudust tööjõust, hulk riskirühmadesse kuuluvaid inimesi tööta. Sotsiaalettevõtlus ja sellesse riskirühmade kaasamine on oluline tegur nende tööhõive tagamisel. Samas on sotsiaalettevõtlus ka üks regionaalarengu mootoritest.
Sotsiaalettevõtluses ei kasutata reeglina vorme, mille puhul saab jagada kasumit omanikele. Seal rakendatavad vormid peaksid olema ühistud või mõni muu analoogiline ettevõtluse vorm. Sotsiaalettevõtete põhieesmärgiks ei ole kasumi tootmine, vaid piiratud töövõimega inimestele töö tagamine või sotsiaalsete teenuste osutamine. Lisaks sotsiaaltoetustele ja täiendava töötasu võimaldamisele on oluline ka nende inimeste toomine kollektiivi, et nad tunneksid end täisväärtuslike kodanikena.

Arvestades eeltoodut esitasidki eelnimetatud naisorganisatsioonid ja HAPECO projektis osalejad Vabariigi Valitsusele eelmise aasta lõpul pöördumise ettepanekutega, milles soovitati:
– ministeeriumide spetsialistidel põhjalikult tutvuda teiste EL riikide seadusandlusega, mis käsitleb sotsiaalettevõtete asutamist;
– luua seadusandlus kasumit liikmetele mittejagavate, kuid majandustegevust võimaldavate ühistute loomiseks;
– luua seadusandlus, mis võimaldaks kohalikel omavalitsustel asutada sotsiaalettevõtteid, mis võiksid tegelda majandustegevusega, mille eesmärgiks ei pea olema kasumi tootmine, kuid ei ole välistatud tulu (sissetuleku) saamine majandustegevusest;
– kohandada seadusandlust, et kohalikud omavalitsused oleksid rohkem huvitatud riskirühmadele töövõimaluste loomisest.

Arutelu tulemusena ministeeriumide esindajad lubasid lähematel nädalatel järgmisel otsustustasandil nimetatud teemaga edasi tegelda ja meid tulemustest informeerida. Püüame omalt poolt igati kaasa aidata, et sotsiaalettevõtluse teema unustusse ei vajuks.

13. veebruar 2008 kl 13:38
Toimetaja: Haldi Ellam

Iraani valitsuse hinnangul on kõrgharidust omandavate naiste arvu suurenemine viimastel aastatel “alarmeeriv”, sest see tekitab ühiskonnas sotsiaalset tasakaalutust.

http://www.epl.ee/uudised/418528

Iraani parlamendi uurimisrühm nimetas president Mahmud Ahmadinejadile adresseeritud uuringus kõrgharidust omandavate naiste arvu suurenemist alarmeerivaks ning kutsus valitsust üles seda trendi ümber pöörama, vahendas RadioFreeEurope.
Raporti kohaselt on viimase kümne aasta jooksul ülikoolide sisseastumiseksameid tegevate tüdrukute arv tõusnud 23 protsendi võrra, ülikooli sissesaanute arv on tõusnud 65 protsendini.

Uuringukeskus, millel on suur mõju nii parlamendi kui ka valitsuse otsuste langetamisel, hoiatas ka selle eest, et naistudengite arvu suurenemine võib viia meeste ja naiste vahelise kultuurilise, majandusliku ja sotsiaalse tasakaalutuseni.

Eelpool mainitud raporti kohaselt põhjustab naistudengite arvu suurenemine ülikoolides majutusprobleeme ning seab tüdrukud võimalike sotsiaalsete probleemide ette.

Samuti toonitab raport naiste harituse kahjulikku mõju perekondadele ning soovitab likvideerida Iraani ülikoolides oleva disproportsiooni naiste ja meeste vahel.

Mehed tunnevad tarkade naiste ees hirmu

Teherani ülikooli professor Elahe Hejazi peab naiste harituse asemel probleemiks hoopis ühiskonda.

“Kui sellise asja pärast muret tuntakse, on see selle pärast, et meie ühiskond ei ole valmis aktsepteerima seda, et naised võivad olla meestest haritumad,” ütles ta.

Tema sõnul peegeldab raport traditsioonilist soolist diskrimineerimist ning ka seda, et noored mehed on oma tulevikuväljavaadete pärast meeleheitel. Hejazi sõnul on tegemist hoopis kultuurilise probleemiga.

“Traditsiooniliselt püütakse säilitada meie kultuuri, kuid meie ühiskonnas on palju suurem probleem see, et poistel puudub haridustee jätkamiseks motivatsioon,” ütles ta.

Iraani päritolu naisõiguslane Pariisis, Shahla Shafigh leiab, et naistudengite vastasus on ideoloogiline probleem.

“Suurema osa tüdrukute jaoks on uksed suletud ning nad on oma perekondade kontrolli all,” kirjeldab Shafigh olukorda. “Peamiselt lähevad noored naised ülikooli selleks, et koguda teadmisi ning omada vabadust ja inimväärikust. Ja see on riigile kasulik.”

Iraani valitsusel konkreetsem plaan naiste kõrghariduse omandamisvõimaluste vähendamiseks praegu puudub. Küll on aga räägitud naistele sisseastumiseksamitele pääsu piiramisest ning kooliõpikute muutmisest valdkonnas, mis puudutab soode vahelisi erinevusi ühiskonnas. Samuti plaanitakse osades valdkondades naistele töökeelu kehtestamist. Ka kavatseb valitsus endale võtta suurema rolli naiste hariduse suunamisel ning neile sobiva eluvaldkonna soovitamisel.

09. veebruar 2008, Eesti Päevaleht
Autor: Kadri Ibrus

Uuring “Eesti naiste tervis” tõi välja positiivsed nihked nooremate naiste seksuaaltervises.

http://www.epl.ee/artikkel/417929

“Nad on saanud rohkem seksuaaltervist puudutavat teavet kodust ja koolist, kasutavad enam rasestumisvastaseid vahendeid ja enamikul on ka esimesest naistearsti külastusest pigem meeldivad mälestused, mis on väga positiivne,” ütles eile avalikustatud Tartu ülikooli naistekliiniku uuringu üks läbiviija, sama kliiniku naistearst Kai Part.

“Rõõmustav oli noorte hulgas näha tõhusate kaitsevahendite kasutuse tõusu. On näha drastiline kondoomi kasutuse erinevus vanemate ja nooremate naiste vahel,” märkis ta.

Teadlikkuse tõus näitab omakorda, et seksuaalhariduse andmine koolides on kandnud vilja, mille üle arstid ainult rõõmustavad. Küsitluse põhjal on noored saanud koolis seksuaalharidust rohkem kui vanemad naised. Ligi pool vastajaist peab kooli seksuaalharidust siiski ebapiisavaks ja vene emakeelega vastajatest kolmandik pole seda üldse saanud, kuigi sooviksid.

Uuring tõi välja ka murettekitavalt suured vägivallakogemuse protsendid ja seda eriti noorte naiste hulgas. Pardi sõnul võib siin üks põhjus olla selles, et noored nimetavad tõesti sagedamini vägivalda vägivallaks, kui vanemad naised võivad seda ikka veel normiks pidada. Noored tüdrukud võisid arvesse võtta ka peresisest vägivalda.

Naistenõuandlatega rahul

Väga suur protsent vastanutest oli rahul naistenõuandlate tööga, mis oli ka kõige eelistatum koht, kust abi saada ning nõu küsida. Eragünekoloogide juurde pöördus vähemus. Noored eelistavad ka noorte nõustamiskeskusi. Rahulolu raseduse katkestamise ajal saadud abiga oli samuti kõrge: 73 protsenti.

Kehvem oli lugu info saamisega rasestumisvastaste vahendite kohta enne ja vahetult pärast aborti: 57 protsenti ütles, et ei saanud seda. Naistearst Made Laanpere sõnul võib põhjus olla selles, et arst küll nõustas, kuid kuna naiste mõtted olid sel hetkel mujal, ei jõudnud see info lihtsalt nendeni. Kuid arstid tõdesid, et siis tuleb neid meetodeid muuta, kuidas naisteni siiski see oluline info viia.

Põhjustena, miks nad ei ole lapsi muretsenud, vastasid nooremad naised peamiselt, et soovivad lõpetada õpinguid. Kuni 24-aastased mainisid lisaks, et soovivad kõigepealt saada kindla elupaiga. 25–34-aastased mainisid majandusliku toimetuleku ebapiisavuse ja kindla töökoha saamise kõrval ka seda, et pole kohanud partnerit, kellega oleksid soovinud/võinud last saada. Viimast mainis neist 32 protsenti. Samuti vastas 39 protsenti 34–44-aastasi naisi. Vaid 1,5 protsenti tuhandest küsimustele vastanud naisest tõi järgmise lapse saamise motiivina välja Eesti rahva arvu vähenemise kriitilise piirini.

Seda tulemust kommenteerides märkis tervise arengu instituudi direktor Maris Jesse, et riigi tasemel tuleks tegelda ka noorte meeste tervisega ja 30-aastaste riskikäitumisega meeste enneaegse suremuse ennetamisega. “Kui me suudaksime need mehed elus hoida, et nad end surnuks ei jooks ega sõidaks, leiaksid need naised endale partnerid,” ütles Jesse, kelle sõnul ei saa iibest rääkides kõnelda üksnes kitsalt naiste sünnitustest.

Üle poolte naistest on suhtega rahul

Ankeet saadeti 5190 naisele

Vastas 2672 naist

•• Postiküsitlusega küsitleti 16–44-aastasi naisi, 47 protsenti vastajatest olid 16–24-aastased.

•• Ettepanek suguühteks majanduslike hüvede või raha eest on tehtud ligi neljandikule uuringus osalenud naisest.

•• 25–34- ja 35–44-aastastel naistel on seksuaalpartnereid elu jooksul olnud enamasti 4, 18–24-aastastel 3 ning 16–17-aastastel 2.

•• Enam kui kaks kolmandikku vastanutest on rahul oma praeguse seksuaalsuhtega. “Pigem õnnelikud” on ligi 46 protsenti kõigi vanusegruppide esindajaist. “Ei õnnelikud ega õnnetud” on 24 protsenti ning sama palju “väga õnnelikud”. Ülejäänud peavad end õnnetuks.

09. veebruar 2008, Eesti Päevaleht
Autor: Tatjana Bratoljubova

Alates eilsest võib uhiuuest raamatukogubussist juba raamatuid laenutada.
Eilseks selgus võistluse abil ka bussi nimi – Katarina Jee.

http://www.epl.ee/uudised/417943

Tallinna Keskraamatukogu avalike suhete juht Anneli Kengsepp ütles, et valitud nimi tähistab romantilist, luulet ja ilu otsivat suunda. Katariina Jee on kirjanduslik tegelane August Gailiti raamatus “Nipernaadi”.

Nime esitaja oma nime avalikustada ei soovinud. Võistlusele pakutud 119 nime olid esitanud 95 inimest. Kengsepa sõnul olid tüüpilisemaks sõnamängud, nagu Rabu või Raabus, või siis sõitmisega ja raamatutega seonduvad nimed. Põnevamatest nimedest oli pakutud veel näiteks Armukest.

Bussi kujunduse autor on keskraamatukogu kunstnik Kertu Sillaste. “Taheti hästi erku ja silmapaistvate värvidega bussi. Samas soovisime, et oleks ka juba bussi peal lugemist,” näitab Sillaste bussile kirjutatud laste mõtteid raamatutest.

Sillaste lemmikuks on kuueaastase Otto mõlgutus: “Raamatud on nii head, et kui oled ühes maakera kohas, saad teada, mis maakera teisel pool on!”

Avamisel bussi uudistama tulnud Arbu lasteaia rühma kasvataja Larissa Garšvenje arvab, et buss on lastele kindlasti väga huvitav. “Oleme käinud Liivalaia raamatukogus, kuid sellises bussis oleme esimest korda. Oleks tore küll, kui saaksime ka oma lasteaia ligidal aeg-ajalt siin külas käia,” lisas ta.

Buss külastab ka lasteaedu

Kengsepa sõnul ongi märtsist alates seatud plaanid nii, et reedeti käiakse kohapeal lasteasutusi külastamas.

Plaanis on teha nii tutvustavaid raamatukogutunde nukkude abil kui ka tähistada tähtpäevi. Selleks tuleb buss varakult kohale tellida.

Raamatukogubuss teeb veebruaris peamiselt tutvustusringi. Järgmisel reedel seisab buss kella 11–16 Laagna raamatukogu hoovis ja 22. veebruaril Pirita raamatukogu juures.

Alates märtsist jagatakse linnaosad nädalapäevade peale, nii et buss seisab linnaosas selleks ette nähtud peatustes igas kindlatel päevadel ja kellaaegadel.

Bussis kehtib Tallinna keskraamatukogu lugejakaart, mille saab ka bussis vormistada. Laenatud teavikute tagastamistähtaeg on sama nagu teistes Tallinna linnaraamatukogudes. Peamiselt ilukirjanduslikku lugemist saab bussi tagasi tuua peatuses nädala pärast või viia mõnda keskraamatukogu filiaali. “Tavalisest kogust võetud raamatuid bussi siiski tuua ei saa, sest bussis on selleks liiga vähe ruumi,” selgitas Kengsepp.

ENÜ järjekordne kokkusaamine toimub 17. veebruaril algusega kell 10.00 Tallinna Ülikooli uues majas Uus-Sadama 5 ruumis U648.
Tutvustame ENÜ Sihtasutuse 2007. aasta aruannet.

Kell 12 jätkub samas seminar , mis kestab kella 16-ni.

Kuidas kasvatada 21. sajandi poisse ja tüdrukuid?

Esialgne kava

11.30-12.00 Osavõtjate registreerimine, tervituskohv

12.00-13.00 Soolise võrdõiguslikkuse temaatika Eesti alushariduses

Avasõnad ENÜ eestistujalt Laine Tarviselt

Ülle-Marike Papp, SM soolise võrdõiguslikkuse osakonna nõunik

– Miks on vaja rääkida poistest ja tüdrukutest, mitte lihtsalt lastest ja noortest?

Marika Veisson, Tallinna Ülikooli eelkoolipedagoogika osakond,

– Mida on seni uuritud Tallinna Ülikoolis

Ülle Tõnumaa, lasteaiaõpetaja, Eesti Lasteaednike Liit

– Kui palju teatakse ja mida arvatakse soolisest võrdõiguslikkusest meie lasteaednike seas

Liisa Pakosta, Eesti Lastevanemate Liidu eestseisuse liige*

– Mida ootavad lapsevanemad

13.00-14.00 Rootsi kogemus

Ingrid Stenman, Järfälla kommuun

Maria Stenman, Järfälla kommuun

14.00-14.25 Kohvipaus

14.25-15.45 Rootsi kogemuste tutvustamine jätkub

15.45-16.00 Päeva kokkuvõte

*esinemine kinnitamisel

Seminaril on tagatud sünkroontõlge rootsi-eesti-rootsi.

Sõidukulud saavad kaetud nagu tavaliselt.

Palun teatada oma osavõtust hiljemalt neljapäevaks, 14. veebruariks.

Tervitades

Eha

Tere kõigile!

Palume saata järgev üleskutse kõigile, kes oleksid valmis ettevõtmises kaasa lööma!

Rõõmu,

Kadi Maria Vooglaid

EMSL

Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liit ning Eesti Rahva Muuseum kutsuvad kõiki jäädvustama meie riigi sünnipäeva tähistamist – olgu siis rahvapeo, matka, mängude, kelgutamise, talgute või muuga.

Paneme kirja, mida tegime, teeme fotosid ja videoklippe, ning saadame need Eesti Rahva Muuseumile, et ka aastakümnete ja –sadade pärast saaks meie tehtut näha. Tähistame Vabariigi sünnipäeva rõõmu ja uhkusega!

Lisaks ürituste Rahvamuuseumis säilitamisele püüame kajastada vahvamaid ja vaimukamaid tegemisi Eesti Päevalehes, Vabariigi juubelile pühendet lehekülgedel. Et reporterid ja fotograafid sel tähtsal päeval õiges kohas oskaksid olla ootame teie sünnipäevaplaane hiljemalt 20. veebruariks aadressil eesti90@ngo.ee .

Muuseum ootab saadetisi juubelipäevale järgnevatel nädalatel ning et neid hästi säilitada saaks, peaks seal olema kirjas:

Saatja kontaktandmed: nimi, telefon, aadress
Filmi-, foto-, teksti- ja esemeline materjali juures peab olema kirjas aeg (kuupäev, kuu ja aasta), koht (maakond, vald või linn, küla või tänav, talu või maja ja korteri nuber) ning tutvustus (mis, kes, miks ja muu lisainfo)
EMSLi nõukogu liige Mall Hellam: „Et meil on oma riik, ei ole enesestmõistetav. Olgem siis temaga nii rõõmus kui mures – et ta jätkuks ja kasvaks, tuleb meil endil seda väga tahta ja seda ka teistele näidata. Rahvas annab maale näo ning meie järgi saab mõõta kiindumust ja usku Eestisse.”

Kontaktinfo:

Eesti Rahva Muuseum

Veski 32

50409, Tartu

tel. 7350 400

erm@erm.ee  

www.erm.ee  

EMSL

Toompuiestee 17A

10137, Tallinn

tel. 58 150 617

eesti90@ngo.ee  

www.ngo.ee  

Mis on võrdõiguslikkus?
Nagu pole olemas kahte ühesugust sebrat, pole olemas ka kahte ühesugust inimest. Erinevad nii meie iseloom, välimus kui ka vajadused täisväärtuslikuks eluks. Võrdõiguslikkuse kui filosoofilise idee eesmärk on tagada kõikidele võimalus osaleda täisväärtuslikult ühiskonnaelus, kusjuures eksivad need, kes arvavad, et taotluseks on hoopis muuta kõik ühiskonnagrupid ühesuguseks.

http://www.yliopilasleht.ee/825

Võrdõiguslikkus kõrghariduse kontekstis

Haridus on miski, mille kaudu saab igaüks realiseerida oma potentsiaali. Tööturul tähendab see, et kõrgem kvalifikatsioon tagab paremad töökohad ja parema sissetuleku koos kõrgema sotsiaalse staatuse ja elustandardiga. Kõrgharidusel on selles protsessis eriline vastutus. Seetõttu võime väita, et ligipääs kõrgharidusele on võti paremasse tulevikku. Heterogeenses ühiskonnas tähendab see, et ka kõigile vähemus- ja alaesindatud gruppidele tuleb tagada ligipääs kõrgharidusele. See idee kätkeb endas erisuguste oskuste ja huvide, erisuguse regionaalse päritolu, vanuse, sotsiaalmajandusliku, kultuurilise ja etnilise taustaga üliõpilaste tunnustamist ja hindamist.

Peale individuaalse arengu seisukoha peetakse kõrgharidust ja selle omandanud inimesi ka ühiskonna arengu seisukohast väga oluliseks. Uuringud näitavad, et kõrgharitud inimestel on parem elukvaliteet, nad on tervemad, tarbivad rohkem kultuuri ja nad on riigile väiksemaks julgeolekuriskiks. Kõrgkoole on aegade algusest peale peetud ühiskonna arengumootoriteks, demokraatia kasvulavaks ja väärtushinnangute alustalaks. Seega võib öelda, et kõrgkoolid mõjutavad ühiskonda nii institutsionaalsel kui ka üksikindiviidi tasandil.

Sotsiaalmajaduslikust taustast tulenev ebavõrdsus

Praegu on Eesti kõrgharidusmaastikul peamine ebavõrdse kohtlemise alus üliõpilase ja/või tema vanemate sotsiaalmajanduslik seisund. Olukord, kus enam kui pooled tudengitest peavad maksma Euroopa ühtesid kõrgemaid õppemakse, seab kõrgharidusele olulised ligipääsupiirangud. Intelligentsust ja teadmisi pole võimalik osta ja seega ei tohi ka kõrgkooli sisseastumisel saada otsustavaks teguriks mitte inimese rahakoti paksus, vaid ainult tema vaimsed võimed ning huvi haridust omandada. Lahti seletatuna tähendab see, et kõrgkoolikõlbulikkuse üle otsustamiseks tuleb paika panna aste, mis mõõdab inimese vaimseid võimeid ning mille ületades loetakse inimene pädevaks omandama kõrgharidust. Hetkel kehtib Eestis väga kummaline kord, kus osale inimestest – nn riiklikul koolitustellimuse kohal õppivatele – on kehtestatud üks standard, ent kui seda ei ületata, siis avaneb võimalus asuda õppima tasulisele õppekohale. See on äärmiselt diskrimineeriv ja toetab arusaama, et raha eest on võimalik osta kõike, isegi haridust. Seetõttu ongi Eesti Üliõpilaskondade Liit (EÜL) seisukohal, et õppemaksud tuleks Eestis ära kaotada ja minna üle täielikult tasuta õppele. See ei tähenda, et EÜL tahaks kõikidelt praegu raha eest õppivatelt tudengitelt võtta ära võimalust omandada kõrgharidust, vaid et tuleks välja arvutada reaalne ja ühtne alus, mille kaudu mõõdetakse kõikide inimeste vaimseid võimeid, ja see olekski ainus kriteerium, mille alusel soovijaid kõrgkooli lubatakse.
Peale õppemaksude loob Eestis õppimiseks ebavõrdseid tingimusi ka üliõpilastele suunatud kehv sotsiaalsete garantiide süsteem. Praegu saab ainult umbes 15% kõikidest üliõpilastest nn õppetoetust ja seda jagatakse õppekoormuse täitmise ning hinnete alusel, mis tähendab, et seda võib nimetada hoopis stipendiumiks. Lisaks sellele ei taga jagatav summa isegi põhivajaduste, nagu eluase, toit, õppematerjalid jne rahuldamist.

Regionaalne ebavõrdsus

Rahaliste vahendite kõrval mõjutab inimese valikuid hariduse omandamisel ka tema perekonna ja lähikondlaste sotsiaalne ja regionaalne taust. Erinevad uuringud näitavad, et suurema tõenäosusega astuvad kõrgkooli inimesed, kelle vanematel on kõrgharidus. EÜLi poolt 2006. aastal tehtud uuring näitas, et Eestis omandab kõrgharidust üsnagi homogeenne grupp inimesi – üliõpilaste vanemate haridustase ja majanduslik olukord oli keskmiselt 20% kõrgem kui keskmisel samasse eagruppi kuuluval eestlasel. Vaatamata sellele, et Eesti on väike riik, on erinevatest regionaalsetest piirkondadest pärit üliõpilastel märkimisväärselt erinevad võimalused kõrgharidust omandada.

Ühelt poolt seisneb probleem selles, et üldhariduskoolide haridustase on varieeruv. Teiselt poolt avaldub regionaalne piiratus äärealade oluliselt madalametes sissetulekutes, mis nii mõnelgi juhul ei võimalda muidu võimekal noorel kodust kaugele kõrgharidust omandama asuda. Nii ongi kerge tekkima olukord, kus näiteks Tallinnas asuvad kõrgkoolid teenindavad peamiselt vaid Tallinnast ja Harjumaalt pärit noori.

Üliõpilaste sotsiaalmajandusliku olukorra uuringust selgus, et elukoht on üsna sageli põhjus, miks valitakse üks või teine ülikool. Tasulisel kohal õppijatest pooled pidid valima kooli, mis asuks elukohale lähedal. Lisaks on regionaalne ebavõrdsus suuresti seotud ka üldise sotsiaalmajandusliku olukorraga. Eesti äärealadel, nt Sillamäel või Võrumaal üles kasvanud noorel polegi sageli muud valikut, kui minna kohalikku kõrgharidust andvasse kooli, sest rahaliselt pole võimalik kodust kaugele kolida. Samas ei pruugita seal õpetada seda, mis konkreetsetel juhtudel noortele kõige paremini sobib või rohkem huvi pakub.

Sooline ebavõrdsus

Soolise võrdõiguslikkuse eesmärk on kaotada soo stereotüüpide ehk soorollidega (näiteks naine kui koduhoidja või mees kui perekonna toitja) kaasnevad ootused, mis piiravad oluliselt mõlema grupi eneseteostusvõimalusi. Nagu paljudes teistes endistes sotsialistlikes maades, on naiste haridustase Eestis viimasel kümnendil olnud kõrgem kui meestel. Kõrghariduses ületab naiste osatähtsus õppurite üldarvus kõikidel õppeastmetel meeste oma, seda ka magistri- ja doktoriõppes (vastavalt 66,2% ja 53,5%). Seega puhtalt numbreid vaadates võib väita, et hariduses on sooline ebavõrdsus meeste kahjuks. Sellisel fenomenil on mitmeid põhjendusi. Alates 1990. aastast on järjest suurenenud nende keskkoolilõpetajate protsent, kes jätkavad õpinguid kõrgkoolis. Kuna tütarlapsi on gümnaasiumilõpetajate hulgas enam kui noormehi, on neid ka kõrgkoolis palju rohkem. Samas on pelgalt naiste ja meeste suhtarvu põhjal väga ennatlik väita, et Eesti kõrghariduses on naiste olukorraga kõik korras. Võttes vaatluse alla kõik keskkoolil-
õpetajad, kaovad naiste eelised meeste ees, sest viimaste puhul on tõenäosus kõrghariduses jätkata umbes 30% kõrgem kui naistel. Lisaks toimub kraadi edenemisega naistudengite osakaalu küllaltki järsk langus ning õppejõudude ja teiste akadeemiliste juhtpositsioonide sekka kiigates võib öelda, et kaalukauss on tugevasti meeste kasuks kallutatud (näiteks kuuest avalik-õigusliku ülikooli rektorist on vaid üks – kunstiakadeemias – naine).

Lisaks sellele on kõrghariduses ka selge sooline eristumine. UNESCO andmed näitavad, et meeste aladeks kõrgkoolis on kujunenud tehnika ja inseneriteadus (80% eriala lõpetanutest) ja infotehnoloogia ning naiste erialadeks on humanitaarteadused ja meditsiin (vastavalt 70 ja 77% naised). Veelgi enam, hoolimata muidu paremast esindatusest kõrghariduses on teaduses siiski naisi vähem, seda eriti tippteadlaste hulgas.

Infrastruktuuri puudused diskrimineerivad puuetega inimesi

Tänane kõrgkool ei soosi ka puudega õppureid – paljud õppehooned, ühiselamud ja raamatukogud ei võimalda ratastoolis inimese ligipääsu ning nägemis- või kuulmispuudega inimestele sobivate õppematerjalide ja -vahendite arv on väga piiratud. Kehtivate põhimõtete, seaduste ja rahvusvaheliste aktide alusel on aga kõigil õigus võrdsel määral saada osa ühiskonnas toimuvast. Puudega tudengeid on Eesti kõrgkoolides väga vähe. Üliõpilaste sotsiaalmajandusliku uuringu järgi on Eesti üliõpilaskonnas vaid neli protsenti õppureid füüsilise puude või tõsise kroonilise haigusega. Peamine probleem on puudega inimeste vajadustele mittevastav infrastruktuur. Lisaks jääb vajaka õppejõudude teadlikkusest ja valmisolekust organiseerida õppetööd nii, et see sobiks ka auditooriumis viibivale erivajadustega õppurile.

Rikkus peitub inimestes

Majandusarengu- ja Koostöö Organisatsiooni (OECD) 2007. aastal valminud analüüs Eesti kõrghariduse kohta ei hinda võrdõiguslikkuse olukorda Eestis just väga kõrgelt. Raporti koostanud ekspertide sõnul jääb mulje, et kuigi on väga palju märke Eesti kõrgharidussüsteemis toimuvast erisugusest diskrimineerimisest, puudub Eestis tahe võrdõiguslikkuse küsimustega tegeleda. Selline hinnang on enam kui kahetsusväärne. Riik on põhiseadusest tulenevalt võtnud enda kohuseks kohelda kõiki oma kodanikke võrdselt ning tagada neile võrdsed võimalused. Veelgi enam, üksnes võrdõiguslikkuse ideed reaalselt rakendades saab riik kasutada kogu potentsiaali, mida tema kodanikkond endas kätkeb. Eriti oluline on igasuguse diskrimineerimise vältimine kõrghariduses, sest sealt suundutakse juba edasi tööturule ja kõrgharitud inimesed on üks ühiskonda edasiviiv jõud. Hariduse ülesanne pole turumajandusest tingitud kihistumist mitte süvendada, vaid seda vähendada. Ja loomulikult on võrdõiguslikkus kõrghariduse sfääris hea ka iga indiviidi vaatepunktist, kuna tagab kõigile võrdsed võimalused omandada hea haridus ja kindlustada seega ka hea tulevik. Eesti on liiga väike riik, et raisata oma rahvast ja selle potentsiaali, sest meie rikkus just nendes peitubki. Loodetavasti astutakse tulevikus julgemaid samme nii kõrghariduses kui ka kogu ühiskonnas kõigile võrdsete võimaluste tagamisega ja tulevased raportid selles valdkonnas Eesti kohta on aina positiivsemad.

Maris Mälzer,

Eesti Üliõpilaskondade Liidu juhatuse aseesimees sotsiaalpoliitika valdkonnas

Head sõbrad,
selle artikliga seoses tahan veel kord meelde tuletada, et kõigil töötavatel puudega inimestel sõltumata vanusest, on võimalik saada töötamise toetust. Loomulikult peab tehtud kulu olema puudest tingitud. Helistasin SKAsse ja pärisin veel mõne asja kohta:
1. pensioniametites puudub spetsiaalne taotlusblankett, tuleb ise lisada kirjalik selgitus puudest tingitud ja töötamisega seotud lisakulu vajaduse kohta.
2. ametnikel puudub juhis, mis on puudest tingitud ja mis ei ole puudest tingitud lisakulu. Seega saab otsustavaks teie lisatud põhjalik selgitus iga kuludokumendi kohta. Ma päris huviga ootan, kuidas lahendatakse vaidlusküsimused – liig oleks vist loota, et kõiki põhjendusi niisama lihtsalt aktsepteeritakse.
3. kõik kuludokumendid koguge kenasti kokku, neid ei pea esitama igakuiselt, võib kord aastas, kord kahe-kolme kuu tagant, nii, nagu teile sobiv on. Rahaline limiit on ju teada – 4000 kr kolme aasta kohta. Kui limiit täis, pole sel teemal enam pensioniametisse asja.
4. kellel on raske minna ise pensioniametisse, võib dokumendid saata posti teel või kellegi teisega. Sellel teisel peaks olema teie omakäeliselt kirjutatud lihtvolitus a la: mina, see ja see + isikukood või dok nr, volitan seda ja seda + isikukood või dok nr, esindama ennast selles ja selles küsimuses. Kaasas peavad olema enda ja volitaja isikuttõendavad dokumendid.

Lisan ka kord juba listis olnud Sotsiaalkindlustusameti ametliku selgituse töötamistoetuse kohta:
Töötamistoetust makstakse 16-aastasele ja vanemale töötavale puudega inimesele, kellel on puudest tingituna tööga seotud lisakulutusi.

Töötamistoetust makstakse puudega inimese enda poolt tehtud puudest tingitud töötamisega seotud tegelike kulutuste osaliseks hüvitamiseks kuni 10-kordses sotsiaaltoetuste määras kolme kalendriaasta jooksul toetuse esmakordsest määramisest arvates. Kui kolme kalendriaasta jooksul tehtud lisakulud on maksimumsummast väiksemad, makstakse toetusena välja puudega inimese poolt kauba või teenuse eest tegelikult tasutud summa.
Toetusega hüvitatavad kulutused peavad olema tehtud töötamise ajal. Enne töötamise algust ja peale töötamise lõppu tehtud kulutuste hüvitamiseks toetust ei maksta. Toetust makstakse vastavalt esitatud kuludokumentidele kalendriaasta kestel tehtud kulutuste eest. Eelmisel kalendriaastal tehtud kulutuste eest makstakse toetust, kui avaldus toetuse saamiseks on esitatud hiljemalt jooksva aasta 31. märtsil.

Toetuse taotlemisel tuleb lisadokumentidena esitada:
1. tööraamat või muu töötamist tõendav dokument;
2. dokument töötamisega seotud kulude kohta;
3. kirjalik selgitus puudest tingitud ja töötamisega seotud lisakulu vajaduse kohta.

Tervitab Auli

Tartu Postimees
http://tartu.postimees.ee/050208/tartu_postimees/arvamus/310046.php?heljo-pikhof-labi-raskuste-tooturule  

Heljo Pikhof: läbi raskuste … tööturule

05.02.2008 00:01
Heljo Pikhof, Riigikogu sotsiaalkomisjoni esimees (sotsiaaldemokraat)

Tänavu aastast tõuseb tööealiste puudega inimeste toetus keskeltläbi 30 protsenti. Uuringud näitavad, et kõigist elanikkonnarühmadest on just nemad pidanud seni kõige kasinamaga leppima. Näiteks vanaduspension on päris tuntavalt suurem kui töövõimetuspension.

Ka on appi võetud päris uudne meede – töötavatele puudega inimestele hakkab riik maksma töötamistoetust, mis on mõeldud osaliselt katma nende töötamisega seotud lisakulutusi – näiteks transpordikulusid või väljaminekuid lisaabile ja abivahenditele.

Iga mehe mõõtu töö

Jutt käib tööeas inimestest, kelle jaoks kõige loomulikum ja ka väärikam viis oma eluga toime tulla oleks tööd teha. Praegu on tööealistest puudega inimestest hõivatud vaid 17 protsenti.

Miks nii vähe, sellel on palju põhjusi. Esiteks muidugi see, kust me tuleme: pikki aastakümneid olid erivajadusega inimesed nelja seina vahele surutud, ühiskond vaatas neist lihtsalt mööda.

Kuhu me jõuda tahame? Viieteist aastaga ehk sinnamaani, et pooled tööeas puudega inimesed oleksid tööga hõivatud, oleksid sotsiaalselt aktiivsed. Et see pole ilmvõimatu eesmärk, näitab paljude demokraatiariikide kogemus. Ennekõike on see seotud hoiakute või õigemini hoiakute murdmisega. Iga inimene tahab tunda end vajalikuna.

Kui ühiskond ega ka inimene ise ei keskendu sellele, mida üks või teine puue temal teha ei lase, vaid õpib mõtlema nende tööde-tegemiste peale, mida ta teha suudab ja mis talle teha meeldiks, on pool võitu juba käes.

Tõsi see on, et vaegnägija ei sobi näiteks rongi- või bussijuhiks. Ometi on kümneid, kui mitte sadu talle jõudumööda töid.

Teistest riikidest on tuua ilusaid näiteid, kus isegi täielikult töövõimetuks tunnistatud inimesed on jõudnud ministritoolini välja. Tähtis on mitte käega lüüa, et kes mind ikka tahab.

Tahame küll! Puudega inimest oma töötajaskonna sekka oskavad juba oodata need tööandjad, kellel on olnud tahtmist ja südant märgata inimese erivajadusi ning tema tööpaik vastavaks kohendada.

Vastupidi levinud arvamusele ei nõua see kaelamurdvaid ümberkorraldusi, sageli piisab pelgalt värskest pilgust, mitte eriti kulukatest abivahenditest või isegi tööülesannete pisukesest ümberjagamisest.

Igatahes on puudega inimesi tööle rakendanud juhtidel kindel teadmine: läbi raskuste tööle tulnud inimene on enamasti kohusetundlik ja pühendunud ega kipu, saba seljas, esimesel võimalusel parematele jahimaadele kaduma.

Vähetähtis pole seegi, et lisaks jooksvale sissetulekule tagab töötamine ka kindlustuskaitse – õiguse töötushüvitisele ning suuremale pensionile tulevikus.

Ja lõpuks – kiiresti vananeva rahvastikuga riigis ei saagi me endale lubada, et osa inimesi, kes tahaksid ja suudaksid tööd teha, jääksid tööturult kõrvale.

Kännu tagant lahti

Iseäranis rõõmustav on see, et puudega inimeste sotsiaaltoetuste kontseptsiooni väljatöötamisest võtsid osa ka erivajadustega inimeste esindusorganisatsioonid. Esiteks on see samm kodanikuühiskonna poole ja teiseks – kes teaksid veel paremini oma vajadusi kui need, kes päevast päeva oma puuet trotsivad.

Ühiselt jõuti ka järeldusele, et ei ole otstarbekas läheneda eri earühmadele ühtviisi. Lastel on peatähtis soodustada nende arengut ning hariduse ja elukutse omandamist. Jutt käib ka näiteks õppevahenditest ja tugiteenustest koolis.

Tööeas ja tööst huvitatutest tuleks aga võimalikult paljud tööle aidata. Kui inimese enda ja tema perearsti käest on kogutud rohkem teavet, on sügisest kavas muuta toetamine inimesekeskseks, nõnda et see paremini vastaks igaühe individuaalsetele vajadustele.

Kõrvalabi vajadus, mille sageduse järgi praegu puude raskusastet määratakse, ei ole ainus ega ka vältimatu puudega kaasnev nähtus. Eakad inimesed vajavad aga eeskätt senisest paremat hooldust ja kõikvõimalikke teenuseid, mida omavalitsused suudavad täna veel väga ebaühtlaselt pakkuda.

Sellest lähtuvalt lepiti omal ajal kokku, et toetusi tõstetakse järguti. 2006. aastal suurenesid toetused lastele. Kännu taha takerduti möödunud aastal, kui oleks pidanud tõusma tööealiste inimeste abiraha. Eelmine valitsus seda teha ei suutnud, seega tuleb seda teha meil – kännu tagant, nagu öeldud, saime nüüd siis lahti.

See, et puudega inimeste toetuste tõstmises jäi aasta vahele, on tekitanud palju arusaamatust, sest puudega pensionärid on oodanud hõlpu enestelegi. Ja õigusega. Õli valasid tulle veel Keskerakonna ja Rahvaliidu eestkõnelejad – mõlemad erakonnad olid endises, asjaga kimpu jäänud valitsuses –, kes siis, kui riigieelarve oli juba koos, oma parandusettepanekud letti lõid.

Keegi ei ole ju selle vastu, et ka eakate toetamise probleem tuleb võimalikult kiiresti lahendada, kõige vähem veel sotsiaaldemokraadid. Paraku ei saa kõike kohe ja korraga. Omalt poolt tahame teha kõik selleks, et ka eakate puudega inimeste küsimus leiaks juba 2009. aastal parima lahenduse.